Röövlid. Anders Rydell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muljet noore baltisaksa päritolu Rosenbergi peen intellektuaalsus ja fanaatiline bolševismivastasus. Edaspidi aitas Rosenberg luua pilti, et bolševike juhitud revolutsiooni sildi all võtsid võimu hoopis juudid. Mõnigi bolševike juht oli juudi päritolu, neist kõige tuntumana Lev Trotski. Antisemitism ja antikommunism olid sama mündi kaks poolt.

      Paljud parteikaaslased pidasid Alfred Rosenbergi paindumatuks ja tülikaks isikuks. „Ühekülgne baltisakslane, kes kohutavalt keeruliselt mõtleb,” olevat Rosenbergi kohta öelnud Hitler ise. Üldiselt peeti teda ka halvaks juhiks, mistõttu Hitler olevat ta partei asejuhiks määranud, kui pidi ise 1923. aastal pärast natside ebaõnnestunud õllekeldriputši vangis istuma. Hitler pelgas, et tugevam juht võiks tema koha üle võtta, kuid Rosenbergilt ta sellist lööki ei kartnud.

      Rosenberg oli innustunud idealist, mitte lihvitud reaalpoliitik. Partei strateegilisematele karjeristidele, nagu näiteks Joseph Goebbelsile jäi ta tavaliselt alla. Rosenbergi kinnisideed olid esmajoones seotud veremüüdiga ja Saksa kultuuri ülimusega. Tema pidi rajama silla Völkischi liikumise ja natside kultuuripoliitika vahele. 1920. aastatel ründas ta ajalehes Völkischer Beobachter ägedalt Weimari õilmitsevat kultuurielu, eriti kunsti ja jõulist Saksa ekspressionismi. Rosenbergi kunstiideaal oli inspireeritud Antiik-Kreekast ja seda ideaali arendas ta raamatus „Der Mythus des 20. Jahrhunderts”, mis tegi temast natsipartei esiideloogi. 1945. aastaks oli seda müüdud üle miljoni eksemplari. Raamatuga tahtis Rosenberg rajada natsionaalsotsialistlikule poliitikale ideoloogilise vundamendi. Palju ainest oli otse üle võetud 19. sajandi paremäärmuslikelt mõtlejatelt, näiteks Chamberlainilt. Kuid Rosenberg arendas edasi kultuurikriitikat ja suunas selle ajastu põhilistele kunstivooludele. Rosenbergi ekspressionismi ja „müüti” kirjeldavate sõnade tagant kõlab Nietzsche.

      Müütideta aja tragöödia ilmutas end ka järgnevatel kümnenditel. Enam ei soovitud intellektuaalsust. Põlati lõputuid värvianalüüse. Tõeline tunne asendus ülemineku, väljenduse ja voolu otsimisega. Suure pinge tulemus on nurisünnitis, mida nimetatakse ekspressionismiks. Terve põlvkond hüüdis väljenduse järele, kuid tal polnudki ju midagi väljendada. Ta hüüdis ilu järele, kuid tal puudus iluideaal. Nad tahtsid elus loovad olla, kuid olid kaotanud tegeliku loomejõu. Siis läks ekspressionism moodi ja selle asemel et muutuda loovaks jõuks, oli suund hoopis allapoole. Distsiplineerimatu ja primitiivse kunsti neelas alla korruptiivne põlvkond.

      Öeldu on Rosenbergi surmaruun Weimari vabariigi kirevale kultuurielule, maailmale, mille ta varsti aitas purustada. Saksa ekspressionism kujunes aastaid enne esimest maailmasõda, kuid lõi päriselt läbi pärast sõda.

      Paradoksaalsel kombel said Nietzschest inspiratsiooni ka ekspressionistid, tema teost „Nii kõneles Zarathustra” peeti ekspressionismi varaseks väljenduseks. Ekspressionistide ja natside suhet iseloomustas ka teatud duaalsus. Goebbels esindas natsiparteis kaudselt fraktsiooni, mis soovis teha ekspressionismist ametliku riigikunsti. Seevastu konservatiivne fraktsioon eesotsas Rosenbergiga väitis, et ekspressionismi ideaalid viivad lõpuks kaose ja kommunismini. Hämmastaval kombel olid bolševikud jälle seisukohal, et sama kunstivool viib fašismini.

      Tõsi oli see, et ekspressionismi antiideaaliga ümber käia ega seda ära kasutada ei suutnud ei natsism ega kommunism.

      Saksa ekspressionismis andsid tooni kaks koolkonda. Uue sajandi alguses loodud kunstirühmitus Die Brücke (Sild) esindas ekspressionistlikku maalikunsti, mis oli peamiselt kujutav. Eeskuju võeti Edvard Munchist, Vincent van Goghist ja Paul Gauguinist. Grupi tuntumate liikmete hulka kuulusid Ernst Ludwig Kirchner ja Emil Nolde. Teist koolkonda esindas rühmitus Der Blaue Reiter (Sinine Rüütel) abstraktsema ekspressionismiga. Rühmituse liikmete hulgas olid Franz Marc, Paul Klee ja Vassili Kandinsky. Pärast esimest maailmasõda mõlemad rühmitused lagunesid, kuid just siis lõid rühmituste liikmed ise avalikult läbi.

      Huvitaval kombel ammutas ekspressionism jõudu samast tundest, millest sündisid paremäärmuslikud jõud, nimelt moodsa aja halastamatust „ebainimlikustamisest”. Kuid ekspressionistid heitsid traditsioonid, institutsioonid ja realismi kõrvale ning eelistasid tegelikkuse kujutamisel täiesti isiklikku lähenemist. Nende kunst ei pidanud peegeldama objektiivset reaalsust, vaid inimese sisimaid tundeid.

      Rosenbergi jaoks tähendasid ekspressionism ja teised moodsad kunstivoolud ennekõike ideaalse ilu kadu.

      Selle kaootilise arengu tuum on ilmajäämine suveräänsetest iluideaalidest, mis nii paljudes vormides on olnud kogu Euroopa kunstiloome kandev alus. Juutide sihikindla hävitustööga ühinesid demokraatlikud, rassiliselt destruktiivsed doktriinid ja rahvuslikult lõhestavad metropolid. Tulemusena langesid põrmu riigi ideoloogiad ja ideed, aga ka Põhjala, lääne kunst.

      Rosenbergi seltsi ümber kogunenud Völkischi rühmitused võisid end selle analüüsi põhjal identifitseerida. Uued kunstivoolud mõisteti hukka rassilistel põhjustel, nagu näiteks Aafrika ja Aasia primitiivsed mõjud. Nende võõras veri oli nakatanud Saksa kultuuri. Kõige selgemalt esitas rassilist kunstiideaali arhitekt ja kunstiteoreetik Paul Schultze-Naumburg. Sajandi alguses oli Schultze-Naumburg olnud Saksamaa juhtiv kultuurikriitik ja keskklassi maitse kujundaja. Kuid modernismi läbilöögi tõttu sõdadevahelisel ajal tundus tema kodanlik vaade kultuurile üha iganenum. Temast sai moodsate väljendusvormide innukas kriitik ja 1928. aastal ilmus temalt raamat „Kunst ja rass”, milles ta ühendab bioloogia ja kunstiteooria. Raamatus võrdleb ta modernistlikke kunstiteoseid fotodega inimestest, kel on mingit laadi arengupeetus. Schultze-Naumburg väitis, et modernism on haiguse sümptom, meeltesegadus, mis tõstab esile inimese kõrvalekalded. See on ennekõike väärastunud. Bioloogia ja kunsti võrdlemine ei olnud midagi uut, seda oli teinud juba Julius Langbehni kaasaegne, arst ja kirjanik Max Nordau. 1892. aastal ilmunud raamatus „Entartung” diagnoosis Nordau moodsal kunstil vaimuhaiguse. Ta ründas uusi kunstivoolusid sümbolismi ja naturalismi ning tuvastas „ajastule omased” sümptomid, nagu degeneratsioon ja hüsteeria. Esimese all kannatavad modernistlikud kunstnikud, teise all aga nende austajad.

      Degeneratsiooni idee tekkis Darwini teooria hägusas järellainetuses ja rajanes mõttel, et nii füüsilises kui ka moraalses mõttes on inimkond kallakul. Nordau hoiatas, et modernistlik kunst võib ühiskonda nakatada ja rahvastiku, eriti just noorte hulgas degeneratsiooni levitada.

      Ideed kasutades ei lasknud 1920. aastate natsid end häirida asjaolust, et Max Nordau oli juut ja üks sionismi eestkõnelejaid. Paul Schultzte-Naumburg mainis siiski rassielementi ja arvas, et õiget kultuuri suudavad luua üksnes rassipuhtad indiviidid.

      Natside rüpes sai Paul Schultze-Naumburg tagasi mõjuka kunstija arhitektuurikriitiku positsiooni. Schultze-Naumburg valiti seltsi Kampfbund für deutsche Kultur juhatuse liikmeks ja üheks seltsi aktiivsemaks kõneisikuks. Wilhelm Frick määras ta juhatama Weimari kunstikõrgkooli, mis tuli Walter Gropiuse kuulsa Bauhausschule asemele. Uues ametis värvis Schultze-Naumberg kõigepealt üle Saksa ekspressionisti Oskar Schlemmeri fresko kooli trepi juures.

* * *

      Baierimaa natsionaalsotsialistlik siseminister Adolf Wagner ulatas Thori hõbevasara pidulikult Adolf Hitlerile ja ütles, et see vasar sümboliseerib natsismi tulevikku.

      Kolm kõmisevat lööki vastu lubjakivi pidid panema aluse Saksa kunsti templi vundamendile. Ja uuele Saksa kultuurile, mis uhub minema Weimari kultuuri degeneratsiooni.

      Kõvasti vasara varrest kinni hoides lajatas Adolf Hitler vasaraga vastu kivi. Löök oli nii tugev, et vasara pea hetkega küljest murdus ja minema lendas. Ebausklik füürer kahvatus ja ülikülluslikult kaunistatud laval võttis maad piinlik vaikus. Nagu midagi poleks juhtunud, keeras füürer kanna pealt ringi ja istus oma kohale tribüünil, jättes pidamata ettevalmistatud kõne. Saksa meedia piinlikku juhtumit ei kajastanud, aga New York Times avaldas artikli pealkirjaga „Dedicatory Hammer Broken by Herr Hitler”.

      Goebbels püüdis juhtunust mitte välja teha, kuid Hitler ei võtnud seda niisama lihtsalt. Ta СКАЧАТЬ