Röövlid. Anders Rydell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Fisher, kes oli tol ajal Columbia ülikooli nõukogude uuringute professor, sai ligipääsu Punaarmee pärast sõda Saksamaal konfiskeeritud kinnistele arhiividele. Nõukogude arhiivid andsid uusi andmeid Natsi-Saksamaa toimimise, eriti holokausti kohta.

      Arhiivimaterjaliga aitas Fisher mitmesuguseid asutusi, sealhulgas ka tulevast Washingtoni holokausti muuseumi. Muuseumi rajamise mõte tuli 1970. aastate lõpus president Jimmy Carterilt uuesti tärganud huvi tõttu uurida natside rassipoliitikat ning juutide, romade ja puudega inimeste mõrvu. Fisheri sõnul tekitas seda huvi uuesti mitu põhjust. Muu hulgas tahtis uus põlvkond teada, mida nende vanemad sõja ajal pidid läbi tegema. Oma mõju oli ka ühel telesarjal. 1978. aastal näitas NBC miniseriaali „Holokaust”, peaosades Meryl Streep ja James Woods. Film kõneleb juudi perekonna aeglasest ja piinarikkast hukust Natsi-Saksamaal. Lääne-Saksamaal vaatas „Holokausti” 15 miljonit inimest.

      „Telesarjal oli erakordselt suur menu. Paljud tundsid huvi, mis toimus, see tekitas ka rohkem huvi holokausti uurida ja sellesse sügavamalt tungida, kuna holokaust oli seni lõpuni lahti rääkimata. Tuleb mõista ja respekteerida, et ellujäänud põlvkond püüdis unustada. Nad olid saanud trauma, kuid paljud tundsid ka sügavat häbi. Nad tahtsid sellest asjast lihtsalt eemalduda ja proovida oma elu uuesti üles ehitada. Paljud tõusid ja lõid elu eimillestki. Noored inimesed olid kaotanud õpinguaastad. Minevikus kaevamiseks polnud neil aega ega võimalust.”

      Kuid tõelise hoo sai uurimine pärast Nõukogude Liidu lagunemist.

      „Määratult mõjutasid holokausti uuringuid Berliini müüri langemine ja külma sõja lõpp, sest avati endise Nõukogude Liidu arhiivid. Sealt ilmus välja hulganisti uut materjali. Varem väitsid holokausti eitajad, et gaasikambreid polnud olemas. Kuid Moskvast leiti projektid. Neid oli raskem eitada,” selgitab Fisher.

      Washingtoni holokausti muuseum avati 1993. aasta aprillis. Kõigest kaks kuud enne seda Ameerika Ühendriikide 42. presidendina vande andnud Bill Clinton pidas sel puhul kõne. Clintoni administratsioon oli holokausti küsimusega väga tihedalt seotud. Muuseumi üks ülesanne oli avatud arhiivide alusel uurimist juhtida ja Wesley A. Fisherist sai uurimisosakonna juhataja. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kerkis esimesena üles omandiküsimuse teema.

      „Pärast Nõukogude Liidu lagunemist toimus Ida-Euroopas varade tagastamine ja siis küsisime endalt, mis saab juutidele ja juudi kogukondadele kuulunud majadest ja varast. Holokausti materiaalse poole kohta ilmusid päevavalgele uued andmed. 1960. aastatel maksti tänu paarile kokkuleppele muu hulgas Saksamaaga osa holokaustis ellujäänute kaotatud vara eest hüvitist, aga kunagi ei pakutud täielikku korvamist. Kuid nüüd avastati, et natside kuritegudes olid suuremal või vähemal määral osalised ka teised riigid peale Saksamaa.”

      1995 oli patukahetsuse aasta, mil sõja lõppemisest möödus 50 aastat – see oli tähelepanu all kõikjal maailmas.

      Natsi-Saksamaa kapituleerumise aastapäeval, 7. mail 1995 pidas Šveitsi president Kaspar Villinger föderaalassamblee ees kõne, mis tekitas ahelreaktsiooni. Villinger palus vabandust selle eest, kuidas Šveits oli juute teise maailmasõja ajal kohelnud: „Kas me tegime tõesti kõik, mis meie võimuses oli, nende heaks, keda jälitati ja kellelt võeti nende õigused?” küsis Villinger. Ta osutas Šveitsi sõjaaegsetele karmidele viisareeglitele, mis takistasid paljudel juutidel põgeneda.

      Villinger sai veel ühe võimaluse vabandust paluda. Kuu aega pärast kõnet avaldas The Wall Street Journal artikli, kui raske on Šveitsis pangakontole ligi pääseda perekondadel, kelle sugulasi on natsid mõrvanud. Paljud juudi perekonnad olid paigutanud raha konfiskeerimise eest Šveitsi pankadesse. Aastail 1933–1945 avati 60 000 säärast kontot.

      Pangad ei tahtnud vaikimiskohustust murda ega lasknud kedagi hoidlatesse vaatama. Šveitsi pangasektor oli rajanud oma edu lubadusele saladust hoida, kui tahes tume see ka poleks. Holokausti ohvrite vara olid Šveitsi pangad suures ulatuses ja salaja omastanud.

      Alguses andsid pangad välja mõne konto ja tunnistasid, et neile on kantud väiksemaid summasid paari miljoni dollari ulatuses. Küsimusega tegelev World Jewish Congress (Ülemaailmne Juutide Kongress) pankasid ei uskunud ja alustas lobitööd, et kaasata USA poliitikuid. New Yorgi vabariiklasest senaator Al D’Amato võttis vedu ja pidas Ameerika Ühendriikide Kongressi ees mitu suurt tähelepanu äratanud kuulamist. Peagi hakkasid küsimusega tegelema ka Bill ja Hillary Clinton. Nad andsid Stuart Eizenstatile ülesande panku uurida. Poliitiline surve Šveitsile tugevnes.

      „Kiiresti tekkis suur skandaal, mis andis põhjuse rohkem küsimusi esitada. Kahtlust äratas pankade hoiak neile vastates ja rahvas hakkas mõtlema: kas varad on alles?”

      Pangaskandaalile järgnes varsti kindlustusskandaal. Sadadel tuhandetel holokaustiohvritel oli olnud Euroopa kindlustusseltsides elukindlustus. Enamasti ei makstud hüvitist välja, kuigi kerkis orjatöö küsimus, sest sajad tuhanded koonduslaagrivangid olid töötanud Saksa tehastes. Paljud neist ettevõtetes, mis endiselt tegutsevad, Saksa tööstuskontsernides nagu Krupp ja Siemens.

      Kuid Šveitsi pangakontod juhtisid tähelepanu ühele teisele traagilisele peatükile, natside kullale. World Jewish Congress uuris Ameerika arhiividest, kas sinna on sõjaajast jäänud midagi, mida Šveitsi pankade vastu kasutada. Rahvusarhiivist (The National Archives) tuli välja üle kahe tonni vastavasisulisi dokumente, millest 15 000 olid veel hiljuti olnud salastatud. Dokumendid kuulusid Ameerika tolleks ajaks unustatud Safehaveni programmi, millega üritati leida enne sõda ja sõja ajal Natsi-Saksamaalt välja viidud Saksa varasid. 50 aastat ei tundnud keegi dokumentide vastu huvi ega teadnudki, et need olemas on. See oli kullaauk, sest programm oli keskendunud eriti Šveitsi ja Natsi-Saksamaa suhetele.

      World Jewish Congress ja Al D’Amato avaldasid varem salastatud dokumendid, mis paljastasid Šveitsi pangahoidlate saladusi. Ilmnes, et Šveitsi pangad, juristid ja ärimehed tegid Natsi-Saksamaaga tihedat koostööd ja petsid ning kaitsesid juhtivate natside varasid usinalt. Uurijad leidsid isegi kontod, kuhu Adolf Hitler oli kandnud „Mein Kampfi” autoritasu.

      Programm tõi esile, et aastail 1938–1945 kandsid natsid Šveitsi kontodele 6 miljardi dollari väärtuses varasid. 1990. aastate keskel oli nende väärtus üle 60 miljardi dollari. Suur osa varasid oli Šveitsi viidud juutidelt varastatud kullana. Šveitsi pankades oli verepritsmetega kaetud kuld kindlas kohas.

      Avastused sundisid pangad taganema ja kokku pandi rahvusvaheline ajaloolaste paneel, mis pidi uurima pankade rolli sõja ajal. 1996. aasta oktoobris nõudsid holokausti üleelanud isikud Šveitsi pankadelt New Yorgi kohtu kaudu välja 20 miljonit dollarit. Samal ajal esitas Stuart Eizenstat raporti, milles nimetas Šveitsit „Natsi-Saksamaa pankuriks”.

      Pärast Šveitsi pankade skandaali mõistis mõnigi riik, et on aeg saladused päevavalgele tuua, arhiivid avada ja uurimist alustada. Holokausti majandusliku poole kohta peeti mitu rahvusvahelist konverentsi, ka The London Conference on Nazi Gold 1997, kus püüti selgusele jõuda, kui palju kulda varastati, kuhu see kadus ja mida peaks sellega peale hakkama. Osales 41 riiki, sealhulgas Vatikan, mis samuti skandaali kisti, sest paavsti panka süüdistati natside kulla omastamises.

      Sõja ajal varastasid natsid kulda okupeeritud riikide kullareservist, kuid ka üksikisikutelt, enamasti juutidelt. Pärast sõda moodustasid USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia The Tripartite Gold Commissioni, mis tagastas kümmekonnale Euroopa riigile 337 tonni Saksamaalt leitud kulda. Komisjon otsustas siiski, et üksikisikutele kulda ei tagastata, sest oldi seisukohal, et sellist hüvitamist ei ole võimalik korraldada.

      1997. aasta Londoni konverentsil loodi fond The Nazi Persecutee Relief Fund, mis maksis holokaustiohvritele hüvitist.

      1998. aastal esitas Stuart Eizenstat raporti Natsi-Saksamaa suhetest teiste neutraalsete riikide, näiteks Argentina, Hispaania, Portugali, Türgi ja Rootsiga. Raport paljastas NatsiSaksamaa ulatusliku ärivõrgustiku СКАЧАТЬ