Röövlid. Anders Rydell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja andnud talle isikliku organisatsiooni Amt Rosenberg. Parteiideoloogile passis see koht nagu valatult, ta pidi arendama ja valvama partei ideoloogilist arengut. Esimene ülesanne oli tegeleda sadade tuhandete uute liikmetega, kes pärast natside võimulesaamist parteisse tulvasid. See andis Rosenbergile võimaluse torgata nina riigiaparaadis natuke igale poole – kooli-, usuja kultuuriküsimustesse –, mis tema rahutule loomusele sobis. Kultuurivaldkonnas sattus ta kohe vastuollu Goebbelsiga, mAndumine kes oli endiselt tugevam pool. See oli võimumängur Hitleri teadlik samm, nii piiras ta Goebbelsi võimu kultuurielu üle, aga ühtlasi ohjeldas propagandaministri liberaalsemaid suundumusi. Hitler lõi tihti sisemist konkurentsi, millega ta sai mõlemad pooled endast sõltuma panna. Amt Rosenbergis töötas ajapikku sadu alluvaid ja amet mängis natside kunstiröövides olulist rolli.

      Adolf Hitleri sekkumine kultuuripoliitiliste suundumuste debatti jättis aga õhku mitu küsimust. Kui Hitler kritiseeris mõlemat poolt, siis kumb suundumus tegelikult kehtis? Vaidlus selle üle kestis veel paar aastat, kuid summutatumalt. Ernst Röhmi mõrv oli hoiatuseks kõigile, kes liiga palju pead tõstsid.

      Joseph Goebbels oli sunnitud mõistma, et ekspressionismiarmastus võib lõpuks ohustada tema positsiooni, eriti kuna vahikoer Rosenberg iga ideoloogilist libastumist hoolega jälgis. 1935. aastal tundus Goebbelsi jaoks olevat saabunud pöördepunkt ja pärast seda võttis ta omaks modernismivastase kultuuripoliitika.

      Lõpuks sai Goebbelsist sama fanaatiline modernistlike väljenduste vastane kui Rosenberg. Ta varastas konkurendilt ka retoorika ja meetodid. Näituse „Entartete Kunst” idee ei kuulunud talle endale, vaid põhines Völkischi liikumise traditsioonil korraldada samasuguseid näitusi, need olid niinimetatud Schandausstellungen, häbinäitused. Goebbels ründas modernismi alles 1936. aasta lõpus. Ta kartis, et enne Berliini 1936. aasta olümpiamänge võib kunstivastane rünnak välismaal liiga palju halba kajastust leida.

      Oktoobris sulges Goebbels Berliini Kronprinzenpalais’s modernistliku kunsti osakonna. Novembris tuli kurikuulus kunstikriitika keeld, samal ajal laskis Goebbels välja vahetada riikliku kultuurikoja osakondade liberaalsemad töötajad.

      Detsembris määrati pildikunsti koja uueks juhatajaks kunstnik Adolf Ziegler. Tegemist oli ultrakonservatiivse äärmuslasega ja Goebbelsi valik andis märku, et kunstivaldkonnas on oodata uut suunda. Ziegler oli natsiringkondades tuntuks saanud idealiseeritud aktidega, kuid modernistid nimetasid teda irvitades „Saksa häbemekarvade meistriks”. Kättemaksu võimalus saabus, kui Goebbels andis ülesande Saksamaa kunstimuuseumites puhastus korraldada. Juba 1933. aastal oli kõvahäälne ja radikaalne Bettina Feistel-Rohmeder nõudnud puhastust mandunud kunstist, eelkõige sellest, mida peeti kosmopoliitseks ja bolševistlikuks.

      Suvel alanud Saksa kogude üleriigiline rüüstamine ei möödunud siiski protestita. Berliini Nationalgalerie juhataja Eberhard Hanfstaengl osutas vastupanu, mille tõttu Goebbels ta lahti lasi. Ziegleri ja tema konfiskeerimiskomisjoni käest pääsesid vähesed tööd. Juuni ja juuli esimene puhastusring panid aluse näitusele „Entartete Kunst”.

      1937. aasta sügisel juhatas Goebbels sisse järgmise rünnaku Saksa kunstikogude vastu. 101 muuseumist konfiskeeriti veel 11 500 tööd. Välja nopiti 1052 Emil Nolde teost. Kokku röövis Ziegleri komisjon Saksa kunstikogudest 17 000 teost. 1938. aasta märtsis teatas propagandaminister, et Saksamaa muuseumid olevat puhastatud.

      Nüüd täie hooga modernismivastasesse võitlusse astunud Goebbelsile oli kampaania väga edukas. Kunstikogude röövimine andis õudset aimu sellest, mis ees ootas.

      Üks mure siiski jäi: mis konfiskeeritud kunstiga peale hakata? Lahendust oodates koguti teosed hoiule ühte Berliini Copernicusstrasse majja. Ladu ei jäänud aga märkamata. Hermann Göring, kelle enda kunstikogu oli tõsiselt paisuma hakanud, saatis Copernicusstrassele oma agendi Sepp Angereri, et panna käpp peale mõnele Munchi, van Goghi ja Cézanne’i tööle. Mitu kunstiteost müüs ta hiljem salaja edasi Madalmaade pankurile Franz Koeningile.

      Adolf Hitler külastas ladu 1938. aastal, et määrata kunstikogu saatus. Ta otsustas, et valitsus ei kompenseeri muuseumitele nende kaotust mingil moel, ja andis kõik partei käsutusse. Goebbels kirjutas oma päevikus, et loodab „selle rämpsu pealt natuke raha teenida”. Sel eesmärgil pandi kokku komisjon, mille juhatusse kuulusid muu hulgas Adolf Ziegler, Heinrich Hoffmann ja kunstikaupmees Karl Haberstock, kes mängis otsustavat osa järgmiste aastate sündmustes. Berliini lähedal Niederschonhauseni lossis avati „galerii”, kus valitud kunstikaupmeestel oli võimalik osta teoseid välisvaluuta eest, mida valitsus vajas. 1939. aastal peeti Šveitsis Luzerni Grand Hotel Nationalis suuremat sorti oksjon, kus müüdi 126 valitud modernset meistriteost. Sealhulgas Vincent van Goghi „Autoportree”, Pablo Picasso „Absindijoojad” ja Henri Matisse’i „Suplejad kilpkonnaga”. Müügist hoolimata jäi Copernicusstrassele veel tuhandeid töid. 1939. aasta 20. märtsil viidi 1004 maali ja skulptuuri ning 3825 akvarelli lao lähedale Berliini tuletõrjedepoosse. Tööd põletati depoo siseõues tuletõrjeõppuse raames.

      4. PEATÜKK

      Tee Washingtoni

      WASHINGTONI HOLOKAUSTI MUUSEUMI suur mälestussaal oli rahvast tulvil. Templisarnases ruumis leidus neljakümne riigi esindajaid üle maailma. Väikestest akendest paistis valgustatud Washingtoni monument. Valitses vaikus, kohalviibijad asetasid roose ristkülikukujulise musta marmorploki ette, kus võbeles üksik leek. Kirstuna tühjaks tahutud marmori sees oli 38 koonduslaagri muld.

      Kohal olid saadikud ja ministrid kogu maailmast, samuti muuseumidirektorid, teadlased ja oksjonimajade esindajad. Nad olid kogunenud, et selgust tuua 20. sajandi suurimasse vargusse. 1998. aasta 30. novembri mälestusteenistusega algas kolm päeva kestev konverents The Washington Conference on Holocaust-Era Assets. Rohkem kui 50 aastat pärast teist maailmasõda oli kavas päevavalgele tuua Natsi-Saksamaa suured röövid, seda osalejad vähemalt lootsid. Lähenes aastatuhande vahetus ja 20. sajandi tragöödiatega sooviti lõpparve teha. Pool sajandit pärast sõda püüti lõpuks ometi tegeleda kunstivargustega, kõige raskemini uuritavate kuritegudega, mida natsid olid sooritanud.

      Lavale astus Ühendriikide presidendi Clintoni administratsiooni riigisekretär ja konverentsi üks käimalükkaja Stuart Eizenstat.

      „Rahvusvahelisele kogukonnale võib see olla viimane võimalus saada ühele poole selle sajandi, või veel mitme sajandi suurima inimliku tragöödia lõpetamata peatükiga,” sõnas Eizenstat sissejuhatuseks.

      Paljude sealviibijate jaoks oli see isiklik küsimus. Nagu ka Washingtoni holokausti muuseumi töötaja Wesley A. Fisheri jaoks, kes koos USA välisministeeriumiga konverentsi korraldas.

      Konverentsi asejuhatajana vastutas Fisher läbirääkimiste eest. Ta oli küll üles kasvanud USAs, kuid juba lapsena seotud natsidevastase võitlusega. Wesley isa, rabi ja advokaat Mitchell Fisher töötas peajuristina USA organisatsioonis Non-Sectarian Anti Nazi-League, mis pärast Hitleri võimuletulekut 1933. aastal toetas Saksa kaupade boikotti.

      „Ma kasvasin peres, kus me vaatasime iga söögiasja küsimusega, kas see on Saksa päritolu või mitte,” ütleb Wesley A. Fisher, kui ma peaaegu viisteist aastat pärast Washingtoni konverentsi temaga kõnelen.

      Praegu on Fisher Claims Conference’i teadusjuht. See organisatsioon on alates 1950. aastatest tegelenud holokausti ohvrite kahjutasude ja nende väljamaksmisega. Organisatsiooni peakontor asub Time Square’ist kiviviske kaugusel Broadwayl. Seal hoolitseb üle 200 töötaja pensioni maksmise eest enam kui 40 riigi holokaustiohvritele. Alates asutamisest 1952. aastal on organisatsioon nõudnud välja kahjutasud Saksamaalt ja Austriast, samuti ettevõtetelt, pankadelt ja teistelt organisatsioonidelt, mis holokaustist kasu said. Saksa riik on läbirääkimiste tulemusena alates 1952. aastast kahjutasuks maksnud 70 miljardit dollarit. Viimastel kümnenditel on organisatsioon üha rohkem tegelenud kunstivarguste küsimusega, СКАЧАТЬ