Название: Röövlid
Автор: Anders Rydell
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Историческая литература
isbn: 9789949538881
isbn:
Saksa talupojasugu ähvardas suurlinlik tsivilisatsioon, marksism, liberalism ja juutide võõras veri. Liikumise üks põhimõisteid oli Heimat, kodumaa. Juurtele truuks jäänud talupoja vastandiks peeti „isamaatut” ja „juurtetut” juuti, kes elab pigem suurlinnas. Saksa talupoega esitati tihti kaotajana, keda „linnajuudid” on ära kasutatud ja majanduslikult ruineerinud.
Saksa fašistlike liikumiste tekkele, eriti 1891. aastal asutatud Alldeutscher Verbandi nimelisele liidule avaldas Völkisch suurt mõju. Saksa eliidist koosnev Alldeutscher Verband propageeris otsesõnu rassismi, agressiivset militarismi ja Saksamaa vajadust vallutada endale kolooniatena rohkem Lebensraum’i, eluruumi. Liidu liikmete hulgas oli palju õpetajaid, kes ideid koolides edasi levitasid.
Sellisel taustal tuleb mõista Langbehni raamatu edu. Langbehn tabas ajastu vaimu ja raamatukaupmehed reklaamisid tema raamatut kui aastasaja tähtsaimat teost.
„Rembrandt kui õpetaja” ilmus ühiskonnas, kus kiired sammud tulevikku olid tekitanud tunde, et hinges on tühjus, et Gründerzeit’i ajal on midagi olulist kaduma läinud. Industrialiseerimise materialismi vastumürgiks sai romantismi idealism koos usuga püsivatesse universaalsetesse väärtustesse. Hinge pidi päästma kultuur. Langbehni arvates pidi teaduse ajastu asemele varsti tulema kunsti ajastu. Ta pani lootuse rikkumata noorsoole ja ennustas, et tulevik kuulub juhile, kes on ühtaegu nii poliitik kui ka kunstnik. Juhile, kes viib Saksamaa õiglasele positsioonile, nii et riigist saab tagant kõlab Nietzsche. – universumi valitseja.
1930. aasta detsembri alguses astus Berliinis Nollendorfplatz 5 asuvasse kinosaali Joseph Goebbels. Tal oli kaasas suur hulk noori SA mehi, kes võtsid istet, et vaadata Saksa kirjaniku Erich Maria Remarque’i romaani „Läänerindel muutusteta” Ameerika ekraniseeringut, mis jõudis kinodesse juba aasta pärast romaani ilmumist.
Tulevane propagandaminister ise istus rõdul, et näha kogu saali. Vaevalt oli film alanud, kui mitu SA meest tõusid Goebbelsi korraldusel püsti, lasid saali lahti valged hiired ja heitsid vaatajate pihta haisupomme ja nuuskpulbrit. Hirmunud publik põgenes.
Sama asi kordus kinos ka järgmisel õhtul. Teistessegi kinodesse ilmusid ähvardavad noored mehed, kes publikut segasid. Vähem kui nädala pärast otsustasid Weimari vabariigi võimud Saksamaal „Läänerindel muutusteta” näitamise keelata. Natse ja teisi paremkonservatiivseid rühmitusi vihastas Remarque’i patsifistlik sõnum ja esmajoones see, et kirjanik ütles lahti nõndanimetatud pistodalöögi legendist. Natside hulgas oli väga populaarne müüt, et esimest maailmasõda ei kaotatud kaevikutes, vaid kodurindel, kus juudid ja marksistid lõid Saksamaale pistoda selga. 1918. aasta novembrirevolutsioon puhkes siiski rindesündmuste ja sõjaväsimuse järelmina ning rahva rahulolematuse tõttu sõjaväelise juhtkonnaga.
Adolf Hitler andis pistodalöögi legendile oma poliitilises sõnumis keskse koha.
Remarque’i maailmas kaotati sõda rindel. See ei sobinud liikumisele, mis tahtis Saksamaad relvastada ja rindekogemusi ausse tõsta.
Filmi „Läänerindel muutusteta” tsenseerimine oli kurjakuulutav märk. Paar kuud varem, septembris oli natsiparteist üllatuslikul kombel saanud riigi suuruselt teine partei. Kaks aastat varem oli NSDAP (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei) olnud poliitilisse perifeeriasse kuuluv hämar paremäärmuslik partei, mida toetas 2,6 % valijaid. 1930. aastal andis Adolf Hitleri poolt oma hääle üle 6 miljoni sakslase. Natse hakkas rahvas kuulama rahanduskriisi tõttu. Alanud oli kultuurisõda.
1930. aasta alguses keelati Thüringenis, kus NSDAP liidumaa valitsuses kohti võitis, juba Remarque’i raamatud. Keelati ka Igor Stravinski muusika ja Sergei Eisensteini filmid. Kuid kõige rohkem rünnati moodsat kujutavat kunsti. Weimari Schlossmuseumis käskis liidumaa uus siseja rahvaharidusminister Wilhelm Frick moodsate kunstnike, näiteks Paul Klee,
Otto Dixi, Franz Marci ja Emil Nolde tööd keldrisse viia. Fricki kultuuripoliitilise programmi moto oli „Saksa rahvakultuur neegrikultuuri vastu”.
1920. aastate lõpus modernismivastasus tugevnes. Rahvuslikul pinnal sõdis kõige innukamalt organisatsioon Kampfbund für deutsche Kultur. Militaarselt kõlava nimega ühing oli loodud 1918. aastal ja meelitas ligi natse, intellektuaale ja kultuurikonservatiive. Esmajoones õnnestus ühingul Völkischi liikumine ühise katuse alla koondada. Sellistel liikumistel oli sadu tuhandeid liikmeid ja natsid taotlesid nende poliitilist toetust. Ühingu oluline eesmärk oli tõsta esile natside intellektuaalsem ja kaunim pool. Kampfbund für deutsche Kultur järgis kultuuripoliitilist programmi, mille taga oleks võinud seista Julius Langbehn. Kuid sidemed 19. sajandi rassija kultuuriideedega ei olnud üksnes vaimsed, vaid palju otsesemad. Ühingu kõige prominentsemate liikmete hulka kuulus Wagneri suguvõsa, sealhulgas Hitleri austajanna Winifred Wagner, Richard Wagneri poja Siefgriedi lesk. Liige oli ka Eva Chamberlain, Richard Wagneri ja Briti päritolu rassiideoloogi Houston Stewart Chamberlaini lese tütar. Houston Stewart Chamberlaini antiigiideaale kandvast germaani rassist kõnelev raamat „Die Grundlagen des 19. Jahrhunderts” kuulus natsidele eriti oluliste teoste hulka.
Muu hulgas väitis Chamberlain, et renessanss oli läbinisti germaani nähtus, mille lõi Põhja-Itaalia germaani aadel, kuid siis toimus rasside segunemine ja degeneratsioon.
Völkischi liikumist ja natsiparteid ühendas ennekõike Kampfbund für deutsche Kulturi asutaja Alfred Rosenberg, natsiideoloog, kelle maailmapildis 19. sajandi rassi, kunsti ja antisemitismi ideed kohtusid moodsa rahvusliikumisega.
Rosenberg sündis Tallinnas saksa peres ja sai Moskvast arhitektihariduse. 1917.–1918. aasta Vene revolutsiooni ajal toetas ta bolševike vastu võidelnud valgeid ja oli sunnitud põgenema.
Paguluses elanud sakslasena oli Rosenberg loonud peaaegu müütilise pildi Saksamaast, kust on pärit tema juured. Teda mõjutas Chamberlaini germaani rassi idee. 1918. aastal kolis 26-aastane Rosenberg Münchenisse, revolutsioonilisse katlasse, kuhu Venemaalt põgenenud revolutsioonivastastest oli tekkinud suur kogukond. 1919. aasta novembriülestõusuga võtsid ka Münchenis võimu sotsialistid ja nimetasid Baierimaa nõukogude vabariigiks. Ülestõus ei kestnud kaua, kuu aega hiljem lõid rindelt naasvatest sõduritest koosnevad Saksa vabatahtlike üksused vabariigi laiali. Lühikest aega kestnud kommunistlik valitsus jättis aga sügava jälje ja tugevdas Müncheni paremäärmuslikke ringkondi.
Keset Müncheni poliitilisi sündmusi olid Kolmanda Reichi tulevastest juhtidest peale Alfred Rosenbergi kohal ka Adolf Hitler, Heinrich Himmler, Rudolf Hess ja Hans Frank. Paljud neist liikusid kummalist Thule-nimelist organisatsiooni ümbritsevates ringkondades. Thule selts mängis rolli ka natsipartei tekkes. Tema juured ulatusid Völkischi liikumisse ja väidetavalt tegeles selts antiikajaloo uurimisega. Tegelikult oli Thule salajase okultismiseltsi Germanenorden Walvater varjunimi. Selts pühendus religiooni, rassi ja ruunimüstikat ühendavale ariosoofia õpetusele. Kesksel kohal oli aaria algrass ja seltsi liikmeks soovija pidi alla kirjutama lepingule, milles vandus, et tema peres ei ole juudi ega muud võõrast verd. Seltsist sai revolutsioonilises Münchenis paremäärmuslik poliitiline jõud. Muu hulgas andis Thule välja antisemiitlikku ajakirja Völkischer Beobachter, kuhu Alfred Rosenberg kaastöid saatis. Seltsi sümbolid olid nuga ja haakrist, mis hiljem andis Hitlerile ainest natsipartei sümbolite kujundamiseks. 19. sajandil võis haakristi näha nii rahvasterändega seotud väljakaevamistel Taanis kui ka Heinrich Schliemanni väljakaevamistel antiikses Troojas. Romantismiajastul seostati haakristi mõnevõrra aaria rassiga.
1919. aasta alguses olid Thule liikmed ka NSDAP algrakukese loomise juures. Hitler ühines parteiga sama aasta oktoobris. Alfred Rosenberg oli juba liige. Tema karjäär väikeses, kuid pidevalt kasvavas parteis edenes esmajoones ajalehe kaudu, СКАЧАТЬ