Röövlid. Anders Rydell

Чтение книги онлайн.

      Haus der Deutschen Kunst aga ei olnud ainult propagandaprojekt, vaid pidi rõhutama natsismi ainulaadset suhet kunstiga. Adolf Hitleri jaoks olid Saksa rahvas ja Saksa kultuuri uuestisünd teineteisega lahutamatult seotud. Rassi ja kultuuri vahel oli Hitleri maailmavaates püsiv side. Saksamaa ülimust pidi väljendama nii sõjaväeline kui ka kultuuriline võim. Kunst pidi ülistama režiimi, kuid ühtlasi õigustas kunst iseenesest nõuet, mille Saksamaa maailmale esitas. „Kuna sakslased lõid ainsana kultuuri, kuna nad olid kultuurilises mõttes universaalsed, siis arvasid nad, et neil on moraalne õigus olla universaalsed ka territoriaalses mõttes. Teiste sõnadega oli neil moraalne õigus maailma valitseda,” kirjutab ajaloolane Norman Rich.

      Nii õigustasid natsid edaspidi ka maailma ajaloo suurimat kunstivargust. Nii nagu natside nõue maailmale oli kantud Saksa kultuurist, kehastasid teiste rahvuste kultuur ja eksperimentaalsed kunstisuunad seda, mida natsid põlgasid: need eirasid rassi, olid dekadentlikud ja marksistlikud. Adolf Hitler põlgas „moodsat” kunsti, mida ta võrdles vaimuhaigusega.

      Kunst mängis Kolmandas Reichis ideoloogilise ja rassilise mõõdupuu olulist rolli. Alati oli tähtis, mis ripub parteiusku inimeste seinal.

      Natside kultuuripoliitika oli ambitsioonikas ja nende poliitikas niisugusel kohal, mida 20. sajandi poliitiliste liikumiste puhul tuleb pidada unikaalseks.

      Sõja lõpuni kulutati kunsti röövimiseks, rüüstamiseks ja manifesteerimiseks suuri summasid. Kunstipoliitika sai enda valdusse sõjaressursse samal mõistusvastasel moel nagu holokaust. Osalt sellepärast, et kunstiröövid olid sama masinavärgi osa. Juutide omandi röövimine ja püüd kõrvaldada juudi mõju Saksa kultuurist oli ideoloogiline projekt, esimene samm arengus, mis lõpuks viis üle kuue miljoni inimese mõrvamiseni.

      Adolf Hitler ei olnud ainus, kes pidas end Kolmanda Reichi esimeseks arhitektiks ja kunstikuraatoriks, kultuuripoliitika edasiviijaks. Kunsti vastu tundsid tõsist, kuigi piiratud huvi paljud natside eliidi esindajad. Nad nägid eelkõige karjääri, võimu, staatuse ja rahana väljenduvaid võimalusi, mis pärast 1933. aastat selles valdkonnas avanesid. Kunst pidi sillutama paljudele natsikäsilastele teed füüreri juurde. Kes näitas huvi kultuuri vastu või annetas Hitlerile hästi valitud kunstiteose, võis oma mõjukust suurendada.

      Hermann Göring, Heinrich Himmler, Joseph Goebbels, Albert Speer, Martin Bormann ja Alfred Rosenberg polnud kaugeltki ainukesed natsijuhid, kes kunstipoliitika küsimustega aktiivselt tegelesid.

      Kunst põimus natsipoliitikaga vahendi, retoorika ja vormina. Oli tavaline, et poliitikat ja kunsti omavahel otsesõnu võrreldi. 1933. aastal ütles Joseph Goebbels ühes kõnes, et poliitika on „kõige kõrgem ja hõlmavam kunst, mis olemas on, ja meie, kes me kujundame Saksa moodsat poliitikat, tunneme end kunstnikena. Kunsti ja kunstniku ülesanne on kujundada, anda kuju, puhastada sellest, mis on haige, ja anda vabadus tervele”.

      Natside kunstivaate tuum oli inimese, rassi, keha täiuslikkus ja esmajoones püüe absoluutse ilu poole. „Avangardkunst oma pidevalt vahetuva perspektiivi, esteetiliste tabude teadliku eiramisega ohustas natsiideoloogia tugisammast, see kunstisuund esindas inetust,” väidavad Arne Ruth ja Ingemar Karlsson raamatus „Samhället som teater”2. Esteetiline ja bioloogiline inetus olid seotud nii kunstis kui ka inimeses. Nad olid lahutamatud.

      Natsionaalsotsialismi lähedane suhe kunstiga ei saanud algust tühjalt kohalt. Natside kultuuripoliitika aluseks olevad rassi ja kultuuri ideed olid pärit ammusest ajast, need olid osa Euroopa ideelisest väitlusest. Kuid natsid realiseerisid neid ideid süstemaatilisemalt ja kaugemale ulatuvate tagajärgedega kui ükski teine poliitiline liikumine.

      1889. aasta oktoobris saabus Kesk-Saksamaale Jena ülikooli närvihaiguste kliinikusse koheva habeme ja traatjate juustega mees. Tema nimi oli Julius Langbehn ja ta tuli Jenasse omaalgatusliku ülesandega. Langbehn kavatses päästa 19. sajandi suurima mõtleja. Sama aasta jaanuaris oli filosoof Friedrich Nietzsche Turinis vaimselt kokku varisenud. Keegi ei teadnud, mis täpselt juhtus, aga sageli on väidetud, et Nietzsche jalutas läbi linna ja nägi Carlo Alberto turul kedagi hobust piitsutamas. Filosoof olevat hobusele kaela langenud, nutma puhkenud ja seejärel rabanduse saanud.

      Julius Langbehn polnud ei arst ega psühholoog, vaid ebaõnnestunud akadeemik. Ta oli õppinud ülikoolis kunstiajalugu ja arheoloogiat, kuid polnud korduvatest katsetest hoolimata keerulise iseloomu ja lohaka akadeemilise loomingu tõttu üheski ülikoolis tööd saanud.

      Langbehn oskas Nietzsche ema Franziskat veenda, et suudab filosoofi kõneluste ja jalutuskäikudega terveks ravida. Ta veetis kliinikus mitu nädalat ja pidas Nietzschega pikki kõnetunde. Tänaseni ei ole selge, mille all Nietzsche tegelikult kannatas, kas see oli dementsus, skisofreenia või midagi muud.

      Mida kauem Langbehn Nietzschega suhtles, seda imelikumalt hakkas ta ise käituma. Ta nimetas filosoofi kuninglikuks lapseks: „Ta on nagu laps ja nagu kuningas, teda peab kohtlema kuningliku lapsena, kes ta ju ongi, see on õige meetod.” Pärast rabandust pidas Nietzsche end ühtaegu nii Jeesuse kui ka Dionysose taaskehastuseks. Peagi ründas Langbehn kliiniku peaarsti, kuulsat Šveitsi närviarsti ja psühholoogi Otto Binswangerit. Antisemiit Langbehn väitis, et juudi päritolu Binswanger olevat süüdi Nietzsche halvas tervises. Tuge otsides kirjutas ta filosoofi õele Elisabethile, kes asutas parajasti Paraguays Nueva Germania nimelist aaria kolooniat.

      Ühel päeval sai Langbehni „ravi” järsu lõpu, kui Nietzsche raevuhoos laua ümber tõukas ja karjudes toast väljus. Langbehn oli sunnitud kliinikust lahkuma, kuid püüdis veel viimast korda Nietzsche ja tema varade üle eestkosteõigust saada. Katse ebaõnnestus, sest filosoofi perekond mõistis, et Langbehn on vähemalt sama haige kui Nietzsche.

      Siiski sai Julius Langbehn hüvituse. Ta tegeles juba uue projektiga, mis seekord maailma hämmastas. 1890. aastal ilmus Saksamaa raamatulettidele anonüümse autori teos „Rembrandt kui õpetaja”. Riigi intellektuaalsetes ja kunstiringkondades saatis seda kohe edu. Järgmisel kahel aastal ilmus raamatust, mille pealkiri oli saanud tõuke Nietzsche teosest „Schopenhauer kui õpetaja”, kokku 39 kordusväljaannet. Palju aastaid hiljem omandas Langbehni raamat natside jaoks suure tähtsuse. Raamatu taga oli eduka kirjanikuna naasnud Julius Langbehn. Ta arendas edasi Nietzsche ideid kunsti kohta. Nietzsche kaitses innukalt Saksa romantilise ajastu ideaale, mis ülistasid subjektiivseid ja tunnetega seotud kogemusi ning jätsid tagaplaanile teaduse, arukuse ja edasipüüdliku vaimu. Oma teoses „Tragöödia sünd” väitis Nietzsche, et kunsti luues ei lähtuta moraalsetest ega ratsionaalsetest põhimõtetest, vaid rahva hinge sügavusest. Antiik-Kreeka tragöödiatele tuginedes arvas filosoof, et neid saab luua üksnes Kreeka mütoloogilise jumalamaailma abiga. Moodsas industriaalses maailmas on müüdid kaotsi läinud, me ei mõista neid enam, mistõttu ka kultuur sureb aegamisi välja ja asendub materiaalse, kliinilise maailmapildiga. Teadus suudab selgitada üksnes meie eksistentsi pealispinda, kuid mitte tuuma. Sinna pääseme ainult kunsti kaudu. Muu hulgas pidas Nietzsche tollal Saksa rahva müütide ja hinge kangelaslikuks uuestisünniks Richard Wagneri muusikat. Ta arvas, et kunstilembesest Saksa hingest võib saada Euroopa kultuuri päästja.

      Oma raamatus jagas Langbehn Nietzsche kriitilist suhtumist moodsasse maailma ja tõstis esile Saksa kultuuri ainulaadset rolli, kuid rääkis Wagneri asemel Rembrandtist. Kõige olulisem erinevus oli, et Langbehn andis kultuuri loomisele rassilise mõõtme. Langbehni arvates pärines Rembrandt Lõuna-Saksa puhtarassilise rahva hulgast, mida rasside segunemine ei olnud määrinud. Rembrandti Madalmaade päritolu pidas Langbehn tühiseks probleemiks, sest hinges kuulus kunstnik Saksamaale.

      Langbehni hinnangul suutis Rembrandt maailma vaadata tõelise kunstnikuna. Ta nägi müüte. See oli Langbehni sõnastatud eesmärk: muuta sakslased kunstnikeks.

      Kunstnikuks ei pidanud sakslased saama ametilt, vaid СКАЧАТЬ