Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lõunale palutud. Kohtuksime ka meie vana kaaslasega Korea päevilt, Jack Sewardiga. Ka tema tuleb minu poole, me tahame koos napsist lohutust otsida ning lüüa klaasid kokku maailma kõige õnnelikuma mehe terviseks, kes on võitnud üllaima südame, mille Jumal on eales loonud ja mille võitmiseks tasus jõudu pingutada. Me tõotame, et võtame Sind südamlikult vastu ja tõstame klaasi ainult Sinu terviseks – see on kindel nagu aamen kirikus. Tõotame ka, et viime Su koju, kui juhtud ühe silmapaari terviseks juues liiga sügavale klaasipõhja vaatama. Tule!

Sinu ustav sõberQuincey P. Morris.»ARTHUR HOLMWOODI TELEGRAMM QUINCEY P. MORRISELE

      «26. mail.

      Tulen kindlasti. Mul on uudis, mis peaks teid mõlemaid huvitama.»

      6. peatükk

      MINA MURRAY PÄEVIKUST

      Whitbys, 24. juulil. Lucy oli mulle jaama vastu tulnud, sealt sõitsime otse Crescenti, kus nad on korteri üürinud. See on kena kohake. Väike Eski jõgi voolab sügavas orus, mis sadama lähedal laieneb. Üle jõe viib lai viadukt, mille kõrgete tugisammaste vahelt vaadates paistavad orukaldad olevat kaugemal kui nad tegelikult on. Org haljendab kaunilt ning on nii järskude nõlvadega, et ükskõik kummalt orukaldalt vaadates jõge ei näegi, kui sa pole päris kaldaserval ega vaata otse alla. Iidse linna majad on punaste kivikatustega ja paiknevad kuidas juhtub, just nagu Nürnbergi vaadetel. Üle kogu linna paistavad Whitby kloostri varemed; selle kloostri purustasid taanlased; ta on ka «Marmioni» tegevuspaigaks, kus üks tüdruk elusalt sisse müüritakse. Vägevad varemed jätavad suurejoonelise mulje, seal on hulk kauneid ja romantilisi vaateid ning räägitakse, et ühel aknal nähtavat valget daami. Kloostri ja linna vahel asub kohaliku koguduse kirik, mille ümber on arvukate hauasammastega kalmistu. Minu meelest on see Whitby kauneim koht, sest siit mäe otsast avaneb suurepärane vaade linnale ja sadamale, lahele ja Kettlenessi neemele, mis ulatub kaugele merre. Kalmistu eendub nii kaugele sadama kohale, et kaldaserv on hakanud varisema ja mõned hauad avanenud. Ühes kohas ripuvad haudade kivipiirded kaugel all kulgeva liivase jalgraja kohal. Kalmistu puiesteede ääres ja haudade vahel on istepinke, mõned jalutavad ja istuvad päev otsa kalmistul, naudivad kauneid vaatepilte ja värsket õhku. Ka mina käin tihti siin tööd tegemas. Praegugi istun siin päevik süles ning kuulan kolme vanamehe kõnelust, kes istuvad minu naabruses. Neil pole vist midagi teha, istuvad teised päevad läbi siin ja ajavad juttu.

      Sadam on otse minu jalge ees, taamal ulatub pikk graniidist muul kaugele merre ja lõpeb kaarega, mille keskel on tuletorn. Muuli taga rulluvad vägevad lained. Muuli kaldapealne osa jätkub maismaal ja selle lõpus on teine tuletorn. Kahe muuli vahelt viib kitsas laevatee avarasse sadamasse.

      Tõusu ajal on siin väga ilus, kuid mõõna ajal langeb veetase nii madalale, et ainult Eski jõgi jääb liivakallaste ja kaljude vahele voolama.Sadama kõrvalt algab peaaegu poole miili pikkune kari, mille terav tipp ulatub lõunapoolse tuletorni taga veest välja. Kari tipu juures ulbib poi, mille küljes on kell. Halva ilmaga poi õõtsub ja tuul kannab kaeblikke kellalööke kaugele. Legend kõneleb, et kui mõni laev hukkub, kuuldakse merelt kellahelinat. Pean küsima vanataadilt, kes just tulebki siiapoole, kas see on tõsi…

      See on naljakas taat. Ta peab olema hirmvana, sest tema nägu on kortsus ja krobeline nagu puukoor. Ta ütles mulle, et ta oli juba Waterloo lahingu ajal Gröönimaa rannikul vaalapüügilaeva madrus. Minu meelest on ta väga suur skeptik, sest kui ma temalt küsisin, mida ta arvab merelt kostvatest kellalöökidest ja kloostri varemeis kummitavast valgest daamist, siis vastas ta üpris järsult:

      «Preili, mina tühje jutte ei usu. Puha vanaeitede loba. Ma ei ütle, et sihukesi asju põle kunagi juhtund, ütlen ainult, et minu eluaal neid põle olnd. Sihukest pada aetakse võerastele, uudisimulikele turistidele, mitte teiesugusele noorele kenale preilile. Yorgist ja Leedsist käivad kõiksugu untsantsakad siin soolaeeringaid vitsutamas, teed lürpimas ja odavaid gagaate jahtimas, nemad usuvad sihukest jama. Muudkui puhu neile ambasse, ajalehedki on lollusi täis.»

      Lootsin tema käest kuulda igasuguseid huvitavaid asju ja palusin, et ta jutustaks mulle, mismoodi vanasti vaalu püüti. Ta tahtiski rääkima hakata, aga kell lõi kuus, taat ajas end vaevaliselt jalule ja ütles:

      «Nüid ma pian kähku koju minema, preili. Mu tütretütar ei kärsi oodata, kui teelaud on kaetud, trepist allaminek võtab ka aega, ja preili, ma ise tahaks ka õigel ajal süia.»

      Ta komberdas minema ning ma nägin teda nii ruttu kui ta suutis trepist alla laskumas. See sadade – ma ei teagi täpselt, kui paljude – astmetega trepp on üks siinseid vaatamisväärsusi. Ta tõuseb loogeldes alt linnast üles kiriku juurde; tõus on nii lauge, et hobunegi saab vabalt trepist üles ja alla. Arvatavasti ehitati ta kunagi kloostri tarbeks. Ka mina pean nüüd koju minema. Lucy läks koos emaga visiite tegema, ja et need on vaid viisakusvisiidid, siis ei läinud ma nendega kaasa. Praegu on nad vist juba kodus.

      1. augustil. Tulime tunni aja eest Lucyga siia üles ning meil oli ülihuvitav jutuajamine minu vana sõbra ja kahe teise taadiga, kes temaga ikka seltsivad. Ta kipub neid kamandama, omal ajal oli ta vist äge löömamees. Ta pole millegagi päri ja vaidleb oma kaaslastega alatasa. Kui ta neile vaidluses alla jääb, suleb ta nende suu pealekäratamisega ja peab nende vaikimist nõusoleku märgiks. Lucy nägi oma valges tennisekostüümis hästi kena välja; ta on siin ilusti pruuniks päevitunud. Märkasin, et vaevalt jõudsime istet võtta, kui juba taadid kohal olid ja kähku tema kõrvale istusid. Ta kohtleb vanainimesi väga lahkelt, nii et nad temasse esimesest pilgust armuvad. Isegi minu tuttav taat leebus ega rääkinud talle vastu, kuid seda rohkem torises minuga. Tegin temaga juttu legendidest ning ta hakkas mulle kohemaid epistlit lugema. Katsun meelde tuletada ja üles kirjutada, mis ta ütles:

      «Lori puha! Luupainajate ja kodukäijate ja muude tontidega irmutage väikesi lapsi ja tobedaid mutte. Kõik nood märgid ja ended ja oiatused on pastorid välja mõeld, et panna kergeusklikke tegema seda, mida nad muidu ei teeks. Inge aab täis, kui ma sellele mõtlen. Petised, kes valesid ära trükivad ja kantslist kuulutavad, raiuvad neid ka auakividele. Vaadake ringi – miks need uhked sambad on ümber kukkumas? Neisse raiutud valede raskus rõhub nad maha! Neile on ju kirjutatud: «Siin puhkab rahus» või «mälestus sinust on püha», aga poolte auakivide all ei puhka mitte keski ja nende mälestusest ei oolita põrmugi. Valed, aina valed! Issand Jumal, küll viimsel kohtupääval saab nalja, kui nad kõik, surilina ümber, tõttavad viimsepäävakohtu ette ja püiavad kõigest vääst oma auakive kaasa tirida, et tõestada, kui ääd inemised nad olid; mõnel neist püsivad kauasest meres ligunemisest kondid vaevalt koos.»

      Nägin vanamehe rahulolevast ilmest ja pilgust, mille ta heitis oma semudele, oodates, et nad talle järele kiidaksid, et monoloog oli läbi, seepärast ergutasin teda jätkama:

      «Oi, härra Swales, te ei mõtle seda ometi tõsiselt? Kõik need hauakirjad ei saa ju ometi valetada?»

      «Ja kudas veel! Mõned ehk räägivadki õigust, kui nad just kiidusõnadega liiale ei lähe – inime piab ju pesukaussi ookeaniks, kui see on tema enda pesukauss. Siin on vale vale otsas. Te olete siin võeras; vaadake seda kirikuaida.» Noogutasin, pidades paremaks taadiga nõustuda, ehkki ma tema jutust päriselt aru ei saanud. Ta jätkas: «Kas te tõesti arvate, et siin auakivide all on mehed, kelle nimed kivvi on raiutud?» Noogutasin jälle. «Siit need valed algavadki. Paljud auad on tühjad jüsku vana kerjuse kerjakott reede õhtal.» Ta müksas ühte semu ja kõik kolm pahvatasid naerma. «Taevane arm, kudas see saakski teisiti olla? Vaadake toda auakivi sääl surnuraami kõrval: lugege, mis sinna on kirjutatud!»

      Läksin tolle hauakivi juurde ja lugesin:

      «Edward Spencelagh, tubli meremees, kelle 1854. aasta aprillis Andrejani saarestikus tapsid piraadid. Ta oli 30-aastane.»

      Kui СКАЧАТЬ