Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lähedal,» – ta osutas põhja poole – «või sääl, kuhu oovused nad on viind.Aga nende auakivid on siin. Teil on noored silmad, lugege, mis valed siia tillukeste tähtedega on kirjutatud. Braithwaite Lowrey – ma tundsin tema isa – , ukkund «Livelyl» Gröönimaa rannikul 1820. aastal; Andrew Woodhouse, uppund säälsamas 1777. aastal; John Paxton, uppund Ealootuse Neeme juures aasta iljem; John Rawlings, kelle vanaisaga me kord koos merd sõitsime, uppund Soome lahes 1850. aastal. Kas kõik need mehed teie arvates piaksid Whitbysse tormama, kui viimsepäävapasunat puhutakse? Mina küll kahtlen selles! Ma ütlen teile, et siin läheks sihukeseks mölluks ja madinaks nigu siis, kui me vanasti pääval jää pial kaklesime ja õhtal virmaliste valgel oma aavu sidusime.» See oli nähtavasti nende vana nali, sest taat hakkas kõõksudes naerma ja teised naersid mõnuga kaasa.

      «Aga,» kostsin, «nüüd te küll eksite, sest te lähtute oletusest, et kõik need vaesekesed või nende vaimud peavad viimsepäevakohtu ette astudes oma hauakivid kaasa viima. Kas te tõesti peate seda vajalikuks?»

      «Aga milleks siis auakive ültse tehakse? Vastake mulle, preili!»

      «Ma arvan, et sugulaste meeleheaks.»

      «Või sugulaste meeleeaks, arvate!» Seda ütles vana meremees õige halvakspanevalt. «Mis meeleead on sugulastel tiadmisest, et auakirjad valetavad ja et kõik siinsed inemised seda tiavad?» Ta osutas ühele hauakivile meie jalge ees järsaku serval – kivile, millele meie pingi üks ots toetus. «Lugege, mis valed siin kirjas on,» lausus ta. Sealt, kus mina istusin, nägin tähti tagurpidi, aga Lucy, kes oli neile lähemal, laskus kummargile ja luges:

      «George Canoni mälestuseks, kes 29. juulil 1873 kukkus Kettlenessi kaljudelt alla ja suri usus surnuist ülestõusmisse. Selle mälestussamba püstitas leinav ema oma armsale pojale. Kadunu oli lesknaise ainus poeg. Härra Swales, mina küll ei näe selles midagi naljakat!» ütles Lucy väga tõsiselt ja koguni noomivalt.

      «Ah teie ei nää, kui naljakas see on! Ha-ha! Mudugi, teie ju ei tia, et too leinav ema oli päris põrguline, kes ei sallind oma poega silmaotsaski, sest poiss oli igavene logard, eht päävavaras; ta vihkas oma ema kõigest ingest ja pani toime enesetapu, et ema ei saaks kätte raha, mille eest ta poja elu oli kindlustand. Poiss laskis endal pool pead otsast vana musketiga, millega irmutati vareseid. Sihuke oli see tema kaljudelt kukkumine. Ja mis surnuist ülestõusmisse puutub, siis kuulsin ma teda tihti ütlemas, et ta loodab põrgusse minna, sest tema ema, too igavene vagatseja, võetakse kindlasti taivasse, ja tema ei taha emaga kokku sattuda. No kas põle see auakiri» – taat koputas kepiga kivi pihta – «siis algusest lõpuni vale? Ja kas ei aa Gaabrieli öökima, kui Geordie lõõtsutades rühib taivatrepist üles, auakivi kukil, ja palub, et seda võetaks arvesse asitõendina!»

      Ma ei osanud selle peale midagi kosta, Lucy aga tõusis püsti ja hüüatas:

      «Oli teil tarvis seda meile rääkida? See on mu lemmikpink ja ma ei taha sellest loobuda, nüüd aga leian end istumas enesetapja haual.»

      «See ei tee teile midagi, kulla preili, vaesel Geordiel aga on ää meel, et niisuke nägus neiuke istub tema süles. Ta ei tee teile paha. Mina olen siin istund ligi kakskümmend aastat, ja äda põle midagi. Neid, kes siia on või ei ole sängitatud, ei maksa peljata. Siis on paras aeg irmu tunda, kui nääte, et kõik auasambad on minema tassitud ja plats lage jüsku kõrrepõld. Aga kell juba lööb, pian jalga laskma. Minu lugupidamine, daamed!» Ja ta komberdas minema.

      Meie Lucyga jäime veel natukeseks ajaks kalmistule. Oli imeilus õhtupoolik, istusime käsikäes ning Lucy rääkis mulle aina oma Arthurist ja nende pulmade ettevalmistustest. See tegi mu meele nukraks, sest ma pole tervelt kuu aega Jonathanist midagi kuulnud.

      Samal päeval. Tulin siia üksi tagasi, sest olen väga kurb. Mulle ei tulnud ka täna kirja. Loodan, et Jonathaniga pole midagi juhtunud. Kirikukell lõi nüüdsama üheksa. Kogu linnas süttivad tuled, küll ridamisi piki tänavaid, küll eraldi; nende valgus ulatub Eski kaldani ja asendub kaarja orunõlva taga hämarusega.Vasemal varjab mu vaate kloostri naabruses asuva vana maja mustendav katusehari. Minu selja taga aasadel määgivad lambad ja talled, alt kiviteelt kostab eesli kabjaplagin. Sadamasillal mängib orkester tempokalt kurba valssi, ühel kõrvaltänaval peab Päästearmee koosolekut. Kumbki orkester ei kuule teist, mina kuulen ja näen siit ülalt mõlemaid. Ei tea, kus küll Jonathan on ja kas ta mõtleb minule? Ma nii väga igatsen ta järele!

DOKTOR SEWARDI PÄEVIKUST

      5. juunil. Mida paremini ma Renfieldi tundma õpin, seda suuremat huvi tema haigusjuhtum mulle pakub. Mõned iseloomujooned – egoism, kinnisus ja sihikindlus – on tal eriti silmapaistvalt arenenud. Kui ma vaid teaksin, mis eesmärk tal on. Ta tegutseb mingi kindla kava järgi, kuid ma ei saa aru, mida ta taotleb. Tema suurim voorus on loomaarmastus, ent ajuti võtab see väga veidra kuju ning mulle näib, et ta on lihtsalt erakordselt julm. Tal on imelikud lõbud. Näiteks praegu on tema meelistegevuseks kärbeste püüdmine. Tal on neid juba nii palju, et olin sunnitud talle märkuse tegema. Mind üllatas, et ta ei vihastunudki, nagu olin kartnud, ning võttis mu märkust tõsiselt. Ta mõtles veidi ja vastas: «Andke mulle kolm päeva aega ja ma koristan nad ära.» Muidugi olin sellega päri. Aga ma pean tal silma peal hoidma.

      1. juulil. Kärbeste asemel risustab tema palatit nüüd ilmatu hulk ämblikke; täna ütlesin talle, et ta peab neist lahti saama. See kurvastas teda nii väga, et lubasin tal mõned siiski alles jätta. Nüüd nõustus ta ülejäänuid hävitama ja ma andsin talle selleks niisama palju aega kui eelmiselgi korral. Aga mul oli väga vastik näha, kuidas ta püüdis ühe hirmsa, teab mis jälkust õginud porikärbse, hoidis seda viivu võidurõõmsalt nimetissõrme ja pöidla vahel ning enne kui ma taipasin, mida ta kavatseb teha, pistis suhu ja sõi ära. Tõrelesin temaga, tema aga vastas rahulikult, et see on väga maitsev ja tervislik toit; kärbsed on visa hingega, elujõulised olendid ja annavad temalegi jõudu. Mul tärkas üks mõte või mõttehakatis. Tarvis jälgida, mismoodi ta ämblikud hävitab. Ilmselt vaevab teda mingi keeruline probleem, sest ta teeb ühtepuhku väiksesse märkmikku mingeid ülestähendusi. Mõned märkmikulehed on tervenisti numbreid täis, enamasti ühekohalisi arvusid; need on tulpade kaupa kokku liidetud ja saadud summad uuesti kokku liidetud, nagu peaks ta mingit arvet.

      8. juulil. Renfieldi hullus on süsteemne ja mu mõttevälgatus areneb varsti kontseptsiooniks, ning sina, alateadlik aimus, pead loovutama koha oma kaksikvennale teadmisele. Ma pole oma sõbrakest paaril päeval vaatamas käinud; nõnda näen paremini, kui midagi on muutunud. Kuid kõik on nagu ennegi, ainult selle vahega, et mu patsient on mõnest lemmikust loobunud ja uusi juurde saanud. Ta on miskitmoodi varblase kinni püüdnud ja see on tal juba peaaegu taltsas. Tema taltsutamismeetod on lihtne: ämblike arv on märksa vähenenud. See-eest on allesjäänud isendid hästi toidetud, sest ta püüab neile ikka veel kärbseid.

      19. juulil. Asi edeneb. Mu sõbrakesel on juba terve varblastekoloonia, kärbsed ja ämblikud seevastu hakkavad otsa saama. Kui ma tema palatisse astusin, tõttas ta mulle vastu ning ütles, et tal on mulle üks palve, suur-suur palve; seda öeldes lipitses ta minuga nagu koer. Küsisin, mida ta siis soovib, ning ta anus mesimagusa häälega:

      «Kassipoega, ilusat siidpehme karvaga mänguhimulist kiisukest. Mängiksin temaga, õpetaksin ta välja ja söödaksin, söödaksin, söödaksin teda!» See palve ei tulnud mulle päris ootamatult – olin märganud, et mu patsient valib endale järjest suuremaid ja elavaloomulisemaid lemmikuid. Kuid ma ei teadnud, et tema keni taltsaid värvukesi ootab sama saatus, mis tabas kärbseid ja ämblikke, seepärast vastasin, et vahest leiangi talle kuskilt kassipoja. Küsisin, kas ta ei tahaks pigem kassi kui kassipoega. Õhin, millega ta vastas, reetis ta:

      «Oo jaa, muidugi tahan ma kassi! Kassipoega palusin ainult sellepärast, et kartsin kassi küsida: äkki te ei luba.Aga kassipoega ei keela mulle keegi, eks ju?» Raputasin pead ja ütlesin, et praegu ei tea ma ühtki kassi saadaval olevat, aga ma püüan leida. СКАЧАТЬ