Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja noogutas; siis peitis ta nad oma mütsi sisse. Nüüd olen teinud kõik, mida suutsin. Hiilisin raamatukogusse tagasi ja hakkasin lugema. Kui polnuks ohtu, et krahv võib sinna tulla ja mulle peale sattuda, siis oleksin sealsamas kirjutama hakanud…

      Krahv tuligi. Ta istus minu kõrvale ja ütles oma malbeimal toonil, avades samal ajal üksteise järel kaks kirja:

      «Mustlased andsid mulle need kirjad. Ma küll ei tea, kust need on tulnud, aga ma hoolitsen nende edasitoimetamise eest. Ennäe!» Ta uudistas üht kirja. «See on ju teie läkitus mu sõbrale Peter Hawkinsile. Ja teine…» – ta avas ümbriku, ning kui ta silmas kummalisi märke, tõmbus tema nägu pilve ja silmad välgatasid kurjalt, – «… teine on mingi salakaval riugas, sõpruse ja külalislahkuse kuritarvitamine! Allkiri puudub. Noh, sellisel juhul pole meil temaga midagi teha.» Külma rahuga hoidis ta kirja ja ümbrikku lambitule kohal, kuni nad tuhaks põlesid. Siis jätkas ta:

      «Hawkinsile adresseeritud kirja saadan ma muidugi edasi, sest selle kirjutasite teie. Teie kirjad on mulle pühad. Andke mulle andeks, mu sõber, et ma ta lahti tegin – ma ju ei teadnud, kellelt ta on. Kas te ei sulgeks teda uuesti?» Ta ulatas kirja minule ja andis mulle üliviisakalt kummardades puhta ümbriku. Mul ei jäänud midagi muud üle, kui aadress peale kirjutada ning anda ümbrik sõna lausumata krahvi kätte. Kui krahv väljus, kuulsin võtme tasast lõksatust lukuaugus. Hetke pärast läksin ukse juurde ja katsusin – uks oli lukus.

      Kui krahv paari tunni pärast rahulikult naasis, äratasid tema sammud mu üles – olin sealsamas diivanil magama jäänud. Krahv käitus väga armastusväärselt ja lahkelt; nähes, et olin tukastanud, sõnas ta:

      «Olete väsinud, mu sõber? Minge siis magama.Voodis puhkate kõige paremini välja. Täna ma kahjuks ei saa teiega vestelda, sest mul on palju tegemist. Head und!» Läksin oma tuppa, heitsin voodisse – ja vaata imet, magasin rahulikult, unenägudeta. Meeleheitelgi on omad head küljed.

      31. mail. Täna hommikul otsustasin kohe pärast ärkamist võtta kohvrist paberit ja ümbrikke ning pista nad taskusse, et esimesel võimalusel kirjutada, kuid jälle ootas mind üllatus, mis mind lausa vapustas!

      Kogu mu paberivaru, kõik mu märkmed, väljakirjutused raudteede sõiduplaanidest, mu akreditiiv – kõik, mida võin vajada, kui ma kord lossist välja pääsen – kõik on kadunud. Kaalutlesin, mida teha; äkki sähvatas mul üks mõte ning ma hakkasin otsima oma rahataskut. Heitsin pilgu ka riidekappi, kus hoian oma rõivaid.

      Mu reisiülikond on läinud, ka palitu ja reisitekk on jäljetult kadunud. Üks nurjatus teise järel…

      17. juunil. Täna hommikul voodiserval istudes ja oma olukorra üle pingsalt järele mõeldes kuulsin õuest piitsaplaksatusi, rattamürinat ja kabjaplaginat kivisillutisel. Rõõmuga tõttasin akna juurde ning nägin kaht suurt kummvankrit õue veeremas, kummalgi kaheksa tugevat hobust ees, iga paarisrakendi juures üks slovakk, laiaservaline kaabu peas, metallnaastudega ehitud lai vöörihm vööl, määrdunud lambanahkne vest seljas ja säärikud jalas. Käes hoidsid nad pikki ritvu. Ruttasin ukse juurde, et trepist alla joosta ja peauksest välja lipsata, sest arvasin, et küllap see on slovakkide jaoks lahti tehtud. Jälle pettusin: minu toa uks oli väljastpoolt lukustatud.

      Tormasin siis akna juurde ja hõikasin hobusemehi. Nad jõllitasid juhmilt ja näitasid mu peale näpuga, kuid samas väljus lossist mustlaste «hetman», ning nähes slovakke minu poole vahtimas, ütles neile midagi, mis ajas nad naerma. Siitpeale ei vaadanud nad minu härdaist palvetest ja meeleheitlikest appihüüdest hoolimata enam kordagi üles, vaid pöörasid näo kindlameelselt kõrvale. Kummvankrites olid suured pikergused kastid laiadest nahkrihmadest sangadega; ilmselt olid nad tühjad, sest neid näis olevat kerge kanda ja vastu maad põrgates kõmisesid nad õõnsalt. Kui kõik kastid olid vankritelt maha tõstetud ja õuenurka virna laotud, andis mustlane slovakkidele raha ja slovakid lonkisid müntide peale sülitades, et need õnne tooksid, hobuste juurde tagasi. Varsti vaibusid nende piitsaplaksud kauguses.

      24. juunil, koidu eel. Eile õhtul jättis krahv mu vara üksi ning lukustas end oma tuppa. Niipea kui söandasin, tõttasin keerdtrepist üles ja vaatasin lõunapoolsest aknast välja. Tahtsin krahvi järele luurata, sest lossis on midagi teoksil. Mustlased elavad nüüd lossis ja teevad siin mingit tööd. Tean seda, sest aeg-ajalt kuulen kaugeid tuhme mütsatusi, nagu toksiks keegi maakirve või kirkaga kõva pinnast, ning mulle tundub millegipärast, et seal kaotatakse mingi koletu kuriteo jälgi.

      Olin peaaegu pool tundi aknast välja vahtinud, kui nägin kedagi krahvi toa aknast välja pugevat. Tõmbusin tagasi ning piilusin ettevaatlikult. Juba tuligi Dracula tervenisti nähtavale. Ja kohe uus halb üllatus: ta kandis minu reisiülikonda ja tal oli õlal toosama jube kott, mille naised olid kaasa viinud. Kahtlemata oli see krahv; tähendab, tema näppaski mu rõivad! Ena, millise kurikavala plaani ta on välja haudunud: käib minu rõivastes ja jätab inimestele mulje, et nad nägid mind kuskil linnas või külas kirju postitamas; nüüd aetakse kõik, mis lossihärra kohalikele elanikele kurja teeb, minu süüks.

      Olen maruvihane: see võib ju niiviisi lõputult jätkuda, mind aga peetakse siin luku taga nagu vangi ning mul pole sedagi lohutust, mis on koguni kriminaalkurjategijatel: õigust seaduselt kaitset otsida.

      Istusin kaua aknaorvas, valvsalt oodates krahvi tagasitulekut.Korraga märkasin tillukesi veidraid täpikesi kuupaistel hõljumas. Just nagu oleksid pihupeenikesed tolmukübemed õhus tiireldes hägusteks kämpudeks koondunud. Millegipärast rahustas ja suigutas see mind.Seadsin end aknaorvas mugavamalt istuma, toetasin selja vastu müüri, et seda omapärast vaatepilti täielikumalt nautida.

      Järsku virgutas miski mind meeliskelust: alt orust, mis oli mu pilgu eest varjul, kostis koerte valjuhäälset kaeblikku ulgumist. See valjenes üha, õhus lendlevad tolmukübemed aga moodustasid nende häälte rütmis üha uusi kujundeid, otsekui tantsides kuupaistel. Tundsin, et ihkan järgneda mingi vaistu kutsele; minus toimus hingevõitlus, pooleldi teadvusel olles, pooleldi alateadlikult püüdsin sellele kutsele vastata. Olin hüpnoosi langemas! Tolmukübemete tants kiirenes järjest, kuukiirte voos lendasid nad minust mööda ja kadusid pimedusse. Nüüd koondusid nad üha tihedamalt ning võtsid viirastuste kuju.Virgusin võpatades, võtsin end kokku ja pagesin karjudes. Olin kuukiirtest materialiseerunud varjukujudes ära tundnud kolm tontlikku naist, kelle saagiks ma olen määratud. Põgenesin oma tuppa, kus tundsin end turvalisemalt, sest sinna ei paistnud kuu ja lamp põles heledalt.

      Mõne tunni pärast kuulsin krahvi toast häält, mis tegi mu ärevaks: kostis kile hädakisa, mis kohe summutati; järgnes vaikus, õudne hauavaikus, mis pani mu värisema. Südame põksudes katsusin ust avada, kuid olin oma vangikongi lukustatud ega saanud midagi teha. Istusin maha ja puhkesin nutma.

      Järsku kuulsin lossiõuelt naisterahva südantlõhestavaid karjeid. Sööstsin akna juurde, kiskusin selle lahti ja piilusin trellide vahelt välja. All õues oligi üks naine, juuksed valla, käed südamel, nagu oleks ta end hingetuks jooksnud. Ta toetus vastu väravaposti. Aknal minu nägu nähes ajas ta end sirgu ja hüüdis ähvardavalt:

      «Koletis, anna mu laps tagasi!»

      Ta viskus põlvili, tõstis käed pea kohale ja kordas neid sõnu, mis panid mul südame valutama. Naine katkus juukseid ja tagus endale vastu rinda, ta oli täiesti endast väljas. Lõpuks sööstis ta lossi poole; ma ei näinud teda enam, kuid kuulsin teda paljakäsi vastu ust prõmmimas.

      Seejärel kuulsin krahvi kuskil kõrgel, vist tornis vaiksel, kuid käskival, metalsel häälel midagi hüüdvat. Vastuseks kõlas igast küljest hundiulg. Mõne minuti pärast tormaski hundikari justkui tammi läbi murdnud tulvavesi laiast väravast lossiõue.

      Naine ei jõudnud karjatadagi ja ka hundid ei ulgunud enam. Natukese aja pärast lonkisid nad koonu lakkudes ükshaaval minema.

СКАЧАТЬ