Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Käisin teda uuesti vaatamas ning leidsin ta nurgas konutamas ja tusatsemas.Kui ma palatisse astusin, viskus ta mu jalge ette põlvili ja anus härdalt,et lubaksin tal kassi pidada; see olevat talle lausa eluküsimus.Jäin oma otsusele kindlaks ning ütlesin, et kassi ta ei saa. Seepeale naasis ta sõna lausumata nurka, istus maha ja hakkas küüsi närima. Tulen teda homme varahommikul jälle vaatama.

      20. juulil. Külastasin Renfieldi õige vara, enne kui sanitar oli palatis käinud. Mu patsient oli juba üles tõusnud ja puistas mingit lauluviisi ümisedes varuks kogutud suhkrut aknalauale; nähtavasti hakkab ta uuesti kärbseid püüdma. Ta oli heas tujus ja käitus meeldivalt. Otsisin pilguga tema linde, kuid ei näinud neid ning küsisin, kus nad on. Renfield vastas pilku peites, et kõik linnukesed lendasid ära. Palati põrandal lebas paar sulge ja Renfieldi padjal oli väike vereplekk. Ma ei lausunud sõnagi; valvurile aga tegin korralduse teatada mulle, kui ta päeva jooksul Renfieldi juures midagi ebaharilikku märkab.

      Kell 11 hommikul. Äsja käis sanitar mulle ette kandmas, et Renfield tunneb end väga halvasti ja oksendas välja hulga linnusulgi. «Ma arvan, tohtrihärra,» ütles sanitar, «et ta sõi oma linnud ära – lihtsalt võttis kätte ja pistis elusast peast nahka!»

      Kell 11 õhtul. Andsin Renfieldile nii suure annuse unerohtu, et see pidi isegi temasuguse mehemüraka sügavalt uinutama, ja võtsin siis tema märkmiku, et sellesse pilku heita. Mõte, mis mul hiljaaegu tärkas, osutus õigeks; mu teooria on tõestatud. Minu ohtlikul tapahullul on omapärane maania. Pean sellele senitundmatule hullusele nime leidma: hakkan seda nimetama elusalt söömise maaniaks; seda põdev maniakk – zoophagus – himustab neelata nii palju elusid kui suudab ja püüab oma eesmärki saavutada kumulatiivsel teel. Renfield söötis igale ämblikule hulga kärbseid, igale linnule hulga ämblikke, ja nõudis siis kassi, kes sööks ära hulga linde. Millised olnuksid tema järgmised sammud? Katset tuleks jätkata.Võiksin selle lõpule viia, kui mul oleks mõjuv põhjendus.Vivisektsiooni mõisteti hukka – ja mõelge, milliseid tulemusi ta on andnud! Miks ei võiks ma nüüd edendada raskeimat ja tähtsaimat teadusala – aju-uuringuid? Teaksin ma kasvõi ühe aju saladusi, oleks mul üheainsa vaimuhaige haiglaste fantaasiate võti, siis suudaksin ma oma teadusharus saavutada selliseid tulemusi, mis Burdoni ja Sandersoni füsioloogia ning Ferrieri aju-uuringud täielikult varju jätaksid. Oleks mul ainult küllaldane põhjendus! Ma ei tohi sellele liiga palju mõelda, muidu saabki kiusatus minust võitu; hea põhjendus võib mu väärale teele kallutada, sest kas pole minulgi juba veidraid mõtteid?

      Kui osavasti mu patsient väitleb! Hullud on oma eesmärkide taotlemisel ikka väga järjekindlad. Huvitav, kui kõrgelt ta hindab inimelu? Ta on oma arvestused hoolega lõpule viinud ja täna uuel leheküljel uue arve avanud. Kui paljud meist keeravad iga päev oma elus uue lehekülje?

      Mulle tundub, nagu oleksin ma alles eile oma endise eluga lõpuarve teinud ja tänu uuele lootusele oma elus tõepoolest uue lehekülje keeranud. Nii kestab see, kuni Suur Arvepidaja mu arvetele kriipsu alla tõmbab ning suleb arveraamatu, kus mu head ja halvad teod kirjas on. Ah, Lucy, Lucy, ma ei saa sinule ega ka oma sõbrale, kellega sa õnne leiad, kuri olla. Mul jääb üle vaid oodata, ehkki mul pole lootust, ja töötada, töötada, töötada!

      Oleks mul ometi mingi võimas ajend nagu mu vaesel hullul sõbrakesel – hea, isetu ajend, mis paneks mu tööle, see oleks vast õnn!

MINA MURRAY PÄEVIKUST

      26. juulil. Olen väga ärevil ja mind rahustab ainult see, et saan oma mõtted siia kirja panna, nagu puistaksin iseendale sosinal südant, ühtaegu kuulates oma pihtimust. Ja kiirkirjamärgid teevad mu ülestähendused tavalistest päevikumärkmetest erinevateks. Olen Lucy ja Jonathani pärast mures. Ma polnud Jonathanilt ammu mingeid teateid saanud ja muretsesin väga, eile aga edastas hea härra Hawkins, kes on ikka nii abivalmis, mulle tema kirja. Olin härra Hawkinsile kirjutanud ja küsinud, kas ehk tema teab midagi Jonathanist, ning nüüd saatis ta mulle kirja, mille ta ise äsja oli saanud. See on kirjutatud Dracula lossis ning koosneb ühestainsast lausest. Jonathan teatab, et asub kohe koduteele. Säärane sõnaahtrus pole sugugi tema moodi, ma ei oska seda endale seletada ja see heidutab mind. Ning Lucy, kes paistis olevat täiesti terveks saanud, on jälle hakanud unes kõndima. Tema ema ütles seda mulle ja me otsustasime, et ma keeran õhtuti meie magamistoa ukse lukku. Proua Westenra arvab, et kuutõbised ilmtingimata ronivad majakatustele ja kaljuservadele, ärkavad siis äkki ning kukuvad alla, karjatades südantlõhestavalt, nii et kogu ümbrus kajab. Vaeseke loomulikult kardab Lucy pärast; ta rääkis mulle, et ka Lucy isal oli sama harjumus: ka tema tõusis öösiti üles, riietus ja väljus, kui teda ei peatatud. Lucy abiellub sügisel, ta valib juba pulmakleidi tegumoodi ja kavandab oma tulevase kodu kujundust. Ma aitan teda ja mõtlen ka oma pulmadele, ainult et meie Jonathaniga alustame palju tagasihoidlikumalt ja peame püüdma ots otsaga kokku tulla. Härra Holmwood – söör Arthur Holmwood, lord Godalmingi ainus poeg – saabub siia õige varsti, niipea kui ta isakodust tulema pääseb, sest tema isa tervis pole päris korras. Lucy ootab teda pikisilmi. Ta tahab koos peigmehega siia mäe otsa ronida ja kalmistul talle meie pingilt Whitby ilu näidata. Ma usun, et ootusärevus teebki teda haigeks, ja kui Arthur siia jõuab, saab ta kohe terveks.

      27. juulil. Jonathanilt pole mingeid uudiseid. Ma ei tea, miks, kuid olen tema pärast väga mures; tahaksin, et ta kirjutaks mulle kasvõi paar ridagi. Lucy on kuutõbisem kui kunagi varem, igal ööl äratab ta mu, uidates mööda tuba. Õnneks on ilm nii soe, et ta ei külmeta end ära, aga hirm ja magamatus on minugi närviliseks teinud ning rikkunud mu une. Jumal tänatud, et Lucy muidu terve on. Härra Holmwood kutsuti ühtäkki oma isa juurde, kes on tõsiselt haigestunud. Lucy on pahane, et peigmehe siiasõit lükkub edasi, kuid tema välimusele see ei mõju: ta on koguni pisut priskemaks läinud ja tema põsed roosatavad kaunilt. Tema jume pole enam nii verevaene kui varem. Annaks Jumal, et see jääkski nii.

      3. augustil. Jälle on nädal aega möödas, Jonathanist aga pole kippu ega kõppu kuulda, isegi härra Hawkinsil pole uudiseid. Loodan, et ta pole haigestunud. Kindlasti oleks ta mulle sellest kirjutanud. Loen üha uuesti tema viimast kirja ning mulle tundub, et siin on midagi viltu. Jonathan ei kirjuta niimoodi – aga käekiri on küll tema oma, selles pole kahtlust. Lucy pole sel nädalal kuigi palju unes kõndinud, aga ta on kuidagi imelikuks muutunud, ma ei saa temast enam aru: mulle näib, et ta isegi magades luurab mu järele. Ta katsub ust ja kui see on lukus, hakkab kõikjalt võtit otsima.

      6. augustil. On möödunud veel kolm päeva – ja mitte mingeid teateid. Jonathani vaikimine muutub lausa talumatuks. Kui ma vaid teaksin, kuhu kirjutada või sõita, siis tunneksin end märksa paremini, ent Jonathani viimasest kirjast saadik pole keegi temast enam midagi kuulnud. Palun Jumalat, et suudaksin säilitada rahu. Lucy erutub hirmus kergesti, aga muidu on terve. Eilne öö oli väga ärev ja kalurid ennustasid tormi. Pean jälgima selle lähenemist ja ilmamuutuse endeid tundma õppima. Täna on sombune ilm; kui ma neid ridu kirjutan, on päike Kettlenessi kohal sõudvate paksude pilvede varjus. Kõik on hall peale smaragdrohelise rohu: hallid kaljud, hallid pilved, mille vahelt hetkeks piilub päike, ripuvad madalal halli mere kohal, kuhu hallide sõrmedena sirutuvad liivased neemed. Lained rulluvad mühinal üle madalike ja rannakivide, udulaamad triivivad merelt sisemaale.Silmapiir on kadunud uttu.Mulje on vägev: pilved on nagu hiigelkaljud ja maru huilgab justkui viimsepäevapasun. Siin-seal kaldal paistavad läbi udu mingid tumedad kogud, mine võta kinni, kas inimesed või puud. Kaluripaadid ruttavad koju; murdlainetes ulpides jõuavad nad lainemurdjate varju ning köidetakse sadamakaide külge. Siia tuleb vanahärra Swaley. Ta sammub otse minu poole ja võtab mütsi maha, nähtavasti tahab minuga rääkida…

      Vaene vanake oli nii muutunud, et see lausa liigutas mind. Minu kõrval istet võttes sõnas ta õige malbelt:

      «Ma tahaks teile midagi öölda, preili.» Nähes, et ta ei tundnud end hästi, võtsin tema kortsus raugakäe ja julgustasin teda rääkima. Ta ütles, kätt minu peost ära võtmata:

      «Kulla preili, ma vist kohutasin teid paar nädalit tagasi oma irmujuttudega СКАЧАТЬ