Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küll pääseksin sellest süngest, õudsest vanglast, pimeduse ja hirmu küüsist?

      25. juuni hommikul. Mitte keegi, kes pole ise öiste hirmude all kannatanud, ei tea, kui õnnestav, kui armas on minu südamele ja silmadele hommik. Kui päike täna hommikul nii kõrgele tõusis, et tema kiired langesid minu toa akna vastas asuvale suurele väravale, näis mulle, nagu oleks tuvike Noa laevalt mulle rõõmusõnumi toonud. Mu hirm kadus nagu udu hajub päikesepaistel. Ma pean midagi ette võtma, kuni päev mulle julgust annab. Eile õhtul pandi üks mu valesti dateeritud kirjadest posti – esimene neist kolmest saatuslikust kirjast, mis peavad mu maise eksistentsi jäljedki kustutama.

      Ma ei tohi sellele mõelda. Pean tegutsema!

      Iga kord, kui mind siin on kiusatud, ahistatud või hirmutatud, iga kord, kui mind on mingi oht ähvardanud, on see ikka sündinud öösel. Ma pole krahvi kordagi päevavalgel näinud. Kas ta magab, kui teised on ärkvel, ja on ärkvel, kui teised magavad? Kui ma vaid pääseksin tema tuppa! Aga see on võimatu. Uks on kogu aeg lukus, ma ei saa sinna sisse.

      Ei, saaksin küll, kui mul vaid jätkuks julgust.Sealt, kust keegi on läbi pääsenud, pääseb ju teinegi läbi. Olen oma silmaga näinud krahvi aknast välja ronimas. Miks ei võiks ma temast eeskuju võtta ja akna kaudu tema tuppa pugeda? Šansid on kehvad, aga mu olukord on veelgi viletsam. Ma riskin! Halvimal juhul saan surma ning parem surra julge mehena kui pelgurina. Vahest polegi hauatagune elu, mida nii väga kardetakse, eriti hirmus.Aidaku mind Jumal, et mu ettevõtmine korda läheks! Jumalaga, Mina, kui see mul nurjub; jumalaga, mu ustav sõber ja teine isa; jumalaga, teie kõik; oma viimse tervituse saadan ma Minale!

      Samal päeval, hiljem. Riskisingi, ja Jumalale tänu, jõudsin elusana ja tervena oma tuppa tagasi. Aga las ma panen kõik järgemööda kirja. Läksin, kuni mul veel julgust jätkus, otseteed lossi lõunaküljel asuva akna juurde ning ronisin kohe sealt välja, kitsale kivisimsile, mis ulatub üle kogu lossi lõunapoolse välisseina. Müürikivid on suured ja krobelised ning mört nende vahelt ajapikku välja pudenenud. Võtsin saapad jalast ning hakkasin seda hirmohtlikku teed mööda allapoole laskuma. Korraks heitsin pilgu kohutavasse sügavikku veendumaks, et kukkumiskartus ei saa minust võitu, kuid siitpeale hoidusin kuristikku kiikamast. Teadsin väga hästi, kus asub krahvi toa aken ja kui palju maad sinna on, ning hakkasin ronima, nii hästi kui suutsin. Mu pea ei hakanud pööritama – arvatavasti olin liiga erutatud – , ning ma poleks uskunudki, et nii ruttu pärale jõuan, kuid juba ma seisingi aknalaual ja kangutasin akent lahti.Ärevalt laskusin istuli, libistasin end jalad ees aknast sisse ning vaatasin ringi: ega krahv äkki toas ole? Oma üllatuseks ja rõõmuks nägin, et seal polnud kedagi! Tuba oli sisustatud juhuslike esemetega, mida ilmselt kunagi polnud kasutatud; mööbel oli samalaadne kui lõunapoolsetes tubades ja samuti paksu tolmuga kaetud. Hakkasin võtit otsima, kuid seda polnud ei lukuaugus ega ka kuskil mujal. Ühest nurgast leidsin aga terve hunniku kulda – Rooma, Inglise, Austria, Ungari, Kreeka ja Türgi münte; neidki kattis tolmukiht ning näis, et nad olid kaua maapõues peidus olnud. Märkasin, et kõik nad olid vähemalt kolmsada aastat vanad. Seal oli ka kuldkette ja muid ehteid, mõned neist olid vääriskividega kaunistatud; kõik olid vanad ja tuhmunud.

      Ühes toanurgas oli massiivne uks. Katsusin seda avada, sest ma polnud veel leidnud, mida otsisin – toaukse või, mis veelgi tähtsam, välisukse võtit. Pidin otsinguid jätkama, muidu olnuksid kõik mu jõupingutused asjatud. Uks polnudki lukus. Kivist võlvkäigu kaudu jõudsin järsult laskuva keerdtrepini. Komberdasin trepist alla, vaadates teraselt jalge ette, sest trepp oli pime, valgust immitses ainult paksu kivimüüri sisse jäetud kitsastest vaateavadest. All oli pime tunnelitaoline koridor, kust tuli vastikut, iiveldama ajavat haisu – äsja üles songitud vana pinnase läppunud lehka. Mida kaugemale ma mööda koridori läksin, seda lähemale jõudsin leha allikale ning seda lämmatavamaks too muutus.Viimaks lükkasin lahti raske ukse, mis oligi paokile jäetud, ning leidsin end vanast varemeis kabelist, mida nähtavasti oli kasutatud matmispaigana. Katus oli lagunenud, kolmest kohast laskusid astmed koobastesse, kus hiljaaegu oli kaevetöid tehtud, sealt oli võetud mulda nende suurte puukastide täitmiseks, mis slovakid olid toonud. Kabelis polnud ühtki hingelist ja ma vaatasin ringi, kas seal pole veel mõnda ust. Ei olnud. Seejärel uurisin toll-tollilt läbi kogu põranda, et midagi olulist ei jääks kahe silma vahele. Pugesin koguni koobastesse, kus oli nii hämar, et mul hakkas hirm. Kahest koopast ei leidnud ma midagi peale pehkinud kirstujäänuste ja tolmulademete, kolmandas seeeest tegin üllatava avastuse.

      Seal lamas ühes suures kastis (neid oli kokku viiskümmend) värskel mullahunnikul krahv Dracula! Ma ei saanud aru, kas ta oli surnud või magas, sest tema silmad olid lahti ja pilk tardunud, ehkki mitte klaasistunud nagu laibal; ka kaamel näol oli siiski elusa inimese jume ning huuled olid erepunased nagu ikka. Kuid ta lamas liikumatult ega hinganud, ka pulssi ega südamelööke polnud tunda. Kummardasin tema kohale ja püüdsin leida mõnda elumärki, kuid ei leidnud. Ta polnud kuigi kaua siin lamanud, sest mullalõhn kaob paari tunniga. Kasti kõrval oli kaas, millesse oli puuritud hulk auke. Arvasin, et võtmed on kindlasti krahvi taskus, kuid neid otsima hakates langes mu pilk krahvi elututele silmadele, ning kuigi ta mind ei näinud ega olnud mu siinviibimisest teadlik, nägin tema pilgus nii tigedat vihkamist, et põgenesin kabelist, väljusin akna kaudu krahvi toast ja ronisin mööda lossimüüri üles. Oma tuppa jõudes viskusin hingeldades voodisse ja püüdsin mõtteid koondada…

      29. juunil. Tänast kuupäeva kannab mu viimne kiri ja krahv ise hoolitseb, et see tõesti teele läheks – nägin teda jälle sama akna kaudu lossist väljuvat, minu rõivad seljas. Kui ta sisaliku kombel mööda müüri alla ronis, soovisin, et mul oleks püss või mõni muu tapariist ja ma saaksin talle lõpu teha; kuid ma kardan, et ükski inimkätega tehtav relv teda ei tapa. Ma ei jäänud tema tagasitulekut ootama, sest kartsin taas kohtuda nonde kolme libanaisega. Naasin raamatukogusse ja lugesin, kuni jäin magama.

      Mind äratas krahv. Vaadates mind nii kurikavala pilguga, et kurikavalamat ei saagi ette kujutada, lausus ta:

      «Homme, mu sõber, peame teineteisega hüvasti jätma. Teie sõidate oma kaunile Inglismaale tagasi, mina jätkan oma tööd, mis võib lõppeda nõnda, et me enam kunagi ei kohtu. Teie kiri on juba postitatud; homme pole mind siin, aga teie teelesaatmiseks on kõik ettevalmistused tehtud. Hommikul tulevad siia mustlased, kellel on siin üks töö pooleli, ja mõned slovakid. Kui nad on läinud, tuleb mu kaless teile järele ja viib teid Borgo mäekurusse, kus Bukoviina-Bistriţa postitõld teid peale võtab. Aga ma loodan siiski teid kunagi jälle Dracula lossis näha.»

      Kahtlesin krahvi siiruses ja otsustasin kontrollida, kas ta räägib tõtt. Siirus! Seda sõna ei saagi kasutada, kui tegemist on säärase monstrumiga, muidu labastaksime siiruse mõistet ennast, seetõttu küsisin otsekoheselt:

      «Miks ma ei võiks teele asuda täna õhtul?»

      «Sellepärast, kulla sõber, et mu kutsar on hobustega sõidus.»

      «Aga ma lähen meelsasti jalgsi. Tahaksin otsekohe minema hakata.»

      Krahv naeratas nii leebelt, nii lahkelt, kuid ühtaegu nii deemonlikult, et ma tundsin: tema lahkusel peab olema mingi tagamõte.

      «Ja teie pagas?»

      «Ma ei vaja seda praegu. Lasen ta kunagi hiljem siit ära tuua.»

      Krahv tõusis ning sõnas nii armastusväärselt ja südamlikult, et oleksin äärepealt uskuma jäänud, nagu mõtleks ta seda tõsiselt:

      «Teil, inglastel, on üks kõnekäänd, mis on mulle südamelähedane, sest ka meie, bojaarid, juhindume sellest reeglist: «Võta külaline lahkesti vastu, aga saada ta ruttu minema.» Tulge, mu armas noor sõber. Ma ei taha teid hetkegi vastu teie tahtmist siin kinni pidada, kuigi mind kurvastab, et te äkki nii väga minema kipute. Tulge!»

      Väärikalt, ruttamata saatis krahv mind trepist alla ja СКАЧАТЬ