Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et mõni tüdruk minusse armuks. Aga ma võin ka eksida, sest härra Morris pajatas meile küll kõiksugu lugusid – Arthur pole seda kunagi teinud – ja ikkagi… Kullake, nüüd ma ruttasin sündmustest ette. Kui härra Quincey P. Morris meile tuli, olin üksi kodus. Näib, et mehed külastavad tüdrukuid ikka just siis, kui need on üksi. Ei, päris nii see ka ei ole, Arthur otsis kahel korral soodsat juhust ja mina aitasin teda, nagu suutsin; nüüd ma enam ei häbene seda tunnistada. Sa pead teadma, et härra Morris ei räägi kogu aeg slängi, vähemalt võõrastega või võõraste kuuldes, sest ta on tõepoolest väga haritud ja hea kasvatuse saanud, aga ta nägi, et tema ameerika släng lõbustab mind, ning kasutab õige naljakaid väljendeid, kui keegi, keda see šokeeriks, meid ei kuule. Ma kardan, mu kallis, et ta mõtleb need ise välja ning pistab jutu sekka. Muide, see sobib talle. Ei tea, kas ka mina hakkan kunagi slängisõnu kasutama; ma ei usu, et see Arthurile meeldiks, sest tema suust pole ma neid kunagi kuulnud. Niisiis, härra Morris istus minu kõrvale ning püüdis olla elurõõmus ja lustakas nagu ikka, aga ma nägin, et ka tema närvitses. Ta võttis mu käe ja ütles üliarmastusväärselt:

      «Preili Lucy, ma tean, et ma pole väärt teie väikeste kingakeste paelugi kinni siduma, aga ma arvan, et kui jääte oma kuldmeest ootama, siis peab teil olema niisama palju kannatust kui seitsmel lambiga neitsil Pühakirjas. Mis te arvate, kui paneksime leivad ühte kappi, käiksime pikka eluteed koos ja veaksime oma koormat paarisrakendis?»

      Ta oli nii reibas ja nii heas tujus, et mul polnud talle pooltki nii raske ära öelda kui vaesele doktor Sewardile; vastasin hästi leebelt, et ma ei oska leibade ühte kappi panemisest midagi arvata ja mul pole veel kavas paarisrakendis mingeid koormaid vedama hakata. Ta vabandas, et on vist liiga kerglaselt nii tõsise, nii tähtsa asja juurde asunud, kuid loodab, et annan talle selle eksimuse andeks. Seda ütles ta täiesti tõemeeli ja minagi hakkasin teda tahes-tahtmata tõsiselt võtma (Sina, Mina, pead mind nüüd vist suureks flirtijaks) ning hingepõhjas juubeldasin: mind kositakse täna juba teist korda. Ning siis, kullake, puistas ta mu armuavaldustega üle, laskmata mul sõnagi vahele öelda, pani oma südame ja hinge mu jalge ette. Ta tegi seda täiesti siiralt ja ma ei arva enam, et naljahambad ei mõtle kunagi midagi tõsiselt. Arvatavasti märkas ta minu näoilmes midagi, mis teda kainestas, sest äkki ta peatus ning sõnas siis nii mehiselt ja kirglikult, et võinuksin temasse armuda, kui olnuksin vaba:

      «Lucy, ma tean, et olete ausameelne tüdruk. Ma ei ütleks teile seda, mida ma teile nüüd ütlen, kui ma poleks kindel, et olete minuga siiras. Öelge mulle nagu sõber sõbrale, kas teie süda kuulub kellelegi teisele? Säärasel juhul tõotan teile, et ma ei tee enam kunagi oma tunnetest juttu ning jään, kui te lubate, teie ustavaks sõbraks.»

      Armas Mina, miks küll on mehed nii õilsad ja miks meie, naised, ei käitu nendega samaväärselt? Ma oleksin ju selle suuremeelse, truu südamega džentelmeni äärepealt välja naernud. Puhkesin nutma (kardan, mu kallis, et pead seda kirja kole sentimentaalseks) ja olin tõesti väga õnnetu. Miks ei lubata tüdrukul abielluda kolme mehega või kõikidega, kes talle kosja tulevad, et ta ei peaks säärast hingepiina tundma? Aga see on patujutt, ma poleks tohtinud niiviisi öelda. Mul on hea meel, et ma suutsin, kuigi läbi pisarate, härra Morrisele vapralt silma vaadata ja talle otsekoheselt vastata:

      «Jah, ma armastan kedagi, ehkki ta pole mulle veel öelnud, et ka tema minust hoolib.»

      Toimisin õigesti, rääkides härra Morrisega nii avameelselt, sest ta lõi näost särama, võttis mu mõlemad käed – ma vist ulatasin need talle ise – ning sõnas südamlikult:

      «Tubli tüdruk! Parem kuulda, et olen teile abieluettepaneku tegemisega hilinenud, kui saada ükskõik milliselt teiselt tüdrukult jaatav vastus.Ärge nutke, mu kallis. Minu pärast ei maksa muretseda, ma olen vintske sell ja saan sellest üle. Ja kui too teine, kes ei teagi, milline õnn teda ootab, teil veel kaua oodata laseb, siis tuleb tal minuga tegemist. Mu väike, oma siiruse ja südidusega võitsite mu sõpruse; see on haruldasem kui armastus ja igatahes vähem egoistlik. Mu kallis, mul seisab ees kole üksildane rännak, kuni mind kord siitilmast ära kutsutakse. Kas te ei kingiks mulle ühe suudluse? See hoiaks mind nüüd ja edaspidi masendusse langemast. Te võite seda teha, kui vaid tahate, sest too teine, kes kindlasti on igati väärt mees, muidu te teda ju ei armastaks, pole teid veel kosinud.» Sellega, Mina, võitis ta lõplikult mu poolehoiu, sest see oli temast tõesti kena ja võistleja suhtes aus – eks ju? – ning ta oli nii kurb… Ma siis kallutasingi end tema poole ja suudlesin teda. Ta tõusis, ikka veel hoides mu käsi, ning ütles mulle otsa vaadates (kardan, et punastasin sügavalt):

      «Mu väike,te ulatasite mulle oma käed ja suudlesite mind; kui see ei kinnita meie sõprust, siis ma ei tea, mis seda veel võiks kinnitada. Tänan teid, et te olite minuga nii hell ja nii siiras.Elage hästi.» Ta lasi mu käed lahti, haaras oma kübara ning väljus toast tagasi vaatamata, pisarat poetamata ja lävel peatumata, mina aga nutan nagu laps.Oh, miks pidin ma õnnetuks tegema mehe, kelle jalajälgedelegi paljud tüdrukud annaksid suud! Ma tean, et kui oleksin vaba… aga ma ei taha vaba olla! Kallis Mina, olen nii erutatud, et ei suuda Sulle kohe pärast seda kõike kirjutada oma õnnest ega taha rääkida number kolmest, kuni mul meie suhete kohta veel täit selgust ei ole.

      Sind igavesti armastav Lucy.

      P. S. Ah jaa, see number kolm. Temast mul vist polegi tarvis Sulle kirjutada – või pean seda siiski tegema? Kõik läks nii kähku, et ma pole veel hämmeldusest toibunud: vaevalt tuppa astunud, haaras ta mu kaissu ja hakkas mind suudlema. Olen väga, väga õnnelik ega tea, millega olen selle ära teeninud. Tulevikus pean püüdma tõestada, et ma pole tänamatu, vaid oskan hinnata Jumala piiritut headust, kes saatis mulle sellise kallima, abikaasa ja sõbra.

Hüvasti.»DR. SEWARDI PÄEVIKUST. (Fonogramm.)

      25. mail. Täielik isutus. Ei taha süüa ega puhata, jäädvustan siis vähemalt päevamuljed. Sestsaadik, kui ma eile korvi sain, on mul kuidagi õõnes tunne, näib, nagu poleks kogu maailmas enam midagi, mille nimel tegutseda… Teades, et niisugustel puhkudel on kõige tõhusamaks ravimiks töö, läksin oma patsiente vaatama. Eriti kaua tegelesin ühe haigega, keda ma suure huviga olen jälginud. Ta käitub nii kummaliselt, et otsustasin teda põhjalikult uurida. Täna näis mulle, et olen tema saladuse lahendusele lähemal kui kunagi varem.

      Küsitlesin teda õige üksikasjalikult, et tema hallutsinatsioonidest selget pilti saada. Nüüd ma mõistan, et oli julm hoida tal pidevalt silme ees seda, mis on ta hulluks ajanud – muidu väldin ma patsientidega suheldes niisuguseid asju, nagu ma hoiduksin ka põrgusuhu vaatamast.

      (N.B. Mis võiks mind ajendada põrgusuhu vaatama?) Omnia Romae venalia sunt.1 Põrgul on oma hind! Verb. sap.2 Kui patsiendi kalduvustel on mingi tagapõhi, siis tuleb seda kavakindlalt uurida. Hakkan siis pihta:

      R. M. Renfield, 59-aastane. Sangviinik, väga tugev mees; haiglaselt erutuv; ajuti langeb masendusse; tal on mingi kinnisidee ja ma pole suutnud välja selgitada, milles see seisneb. Ma arvan, et sangviiniku temperament ja see häiriv kinnisidee viivad mehe lõpuks täieliku mõistusekaotuseni ja ta võib ohtlikuks muutuda või juba ongi ohtlik, sest ta ei käitu egoistlikult. Egoisti hoiab enesesäilitusvaist vaenlast ründamast. Ma arvan, et kui kinnisidee on enesekeskne, siis on kesktõmbejõud kesktõukejõuga tasakaalus, kui aga kinnisidee on seotud inimese tööasjade, kohtuasja või millegi muu selletaolisega, siis on viimati mainitud jõud võimsam ning ainult mingi juhus või juhusteseeria suudab teda tasakaalustada.

QUINCEY P. MORRISE KIRI KÕRGEAULISELE ARTHUR HOLMWOODILE

      «25. mail.

      Kallis Art!

      Me oleme preerias laagritule ääres teineteisele oma seiklustest jutustanud, oleme pärast Markiisisaartele maabumise katset teineteise haavu sidunud ja Titicaca kaldal teineteise СКАЧАТЬ