Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kooli asedirektori töö on ajuti väga väsitav. Igatsen väga Sind näha, minna koos Sinuga mere äärde, kus me saame segamatult juttu ajada ja õhulosse ehitada. Olen hoolega kiirkirja õppinud, et Jonathanist mitte maha jääda. Kui me abiellume, tahaksin Jonathani aidata. Kui ma kiirkirja hästi selgeks õpin, siis saan kõik, mida tal tarvis on, stenografeerida ning hiljem masinal ümber kirjutada – harjutan hoolega ka masinakirja. Mõnikord me kirjutame teineteisele kiirkirjas ning välisreisidel peab Jonathan kiirkirjas päevikut. Kui me Sinuga kokku saame, hakkan oma päevikusse sama moodi sissekandeid tegema. Ma ei mõtle mitte sellist moepärast peetavat päevikut, kuhu kirjutatakse paar lehekülge nädalas ja mis varsti nurka visatakse, vaid tõelist päevaraamatut, kuhu ma saan kirja panna kõik, mis minu meelest tähelepanu väärib. Ma ei usu, et see teisi huvitaks, aga see polegi teistele määratud. Ma võin oma päevikut kunagi Jonathanile näidata, kui seal on midagi, mis seda väärib, kuid tegelikult pean ma teda harjutamiseks. Püüan eeskuju võtta naisajakirjanikest: intervjueerida, kirjeldada ja jutuajamisi meelde jätta. Olen kuulnud, et kui natukenegi harjutatakse, siis suudetakse varsti meeles pidada kõike, mis päeva jooksul on juhtunud või kuuldud.Elame, näeme. Räägin Sulle oma kavatsustest pikemalt, kui kohtume. Nüüdsama sain Jonathanilt paar Transilvaanias kiiruga kirja pandud rida. Ta on terve ning jõuab nädala pärast koju. Tahan väga tema reisimuljeid kuulda. Küll võib tore olla võõraid maid näha. Ei tea, kas meil – ma mõtlen, Jonathanil ja mul – õnnestub kunagi koos reisima minna. Aga kell lööb juba kümme. Hüvasti.

Sinu sõbratar Mina.

      P.S.Kirjuta mulle, mis Sinul uudist on.Sa pole mulle ammu enam endast midagi kirjutanud. Olen kuulnud, et Sa käivat ühe pika kena käharpäise mehega?»

LUCY WESTENRA KIRI MINA MURRAYLE

      «Chatham Street 17,

      kolmapäeval.

      Kallis Mina,

      pean ütlema, et Sa teed mulle suurt ülekohut, nimetades mind laisaks kirjakirjutajaks. Sestsaadik, kui me teineteisest lahkusime, olen Sulle juba kaks korda kirjutanud, Sinult aga sain nüüd alles teise kirja. Pealegi pole mul Sulle midagi uut öelda. Tõepoolest, mitte midagi, mis võiks Sind huvitada. Linnas on praegu päris tore, käime tihti kunstinäitustel, teeme pargis jalutuskäike ja ratsasõite. Pikk käharpäine mees, kellele Sa vihjasid, võib olla härra Holmwood, kellega käisin viimati kontserdil. Keegi nähtavasti räägib meid taga. See härra käib meil tihti külas ja saab mu emaga väga hästi läbi; neil on palju ühist ja rohkesti kõneainet. Hiljaaegu kohtasime meest, kes suurepäraselt sobiks Sinule, kui Sa poleks juba Jonathaniga kihlatud. Oivaline partii – nägus, jõukas ja heast perekonnast. Ta on arst ja väga tark mees. Mõtle, kõigest kahekümne üheksa aastane – ja juba suure vaimuhaigla peaarst. Härra Holmwood tutvustas meid, doktor küsis, kas ta tohib mind külastada, ja käib nüüd sageli meil. Minu meelest on ta üks kindlaima iseloomuga ja külmaverelisemaid mehi, keda ma kunagi olen näinud. Tal on erakordne enesevalitsus. Kujutan ette, milline mõju tal on oma patsientidele. Tal on kummaline harjumus kõigile otse silma vaadata, just nagu loeks ta nende mõtteid. Ta on seda ka minuga katsetanud, aga ma arvan, et olen talle üsna kõva pähkel. Tean seda, sest olen vaadelnud end peeglist. Oled Sa kunagi uurinud oma näojooni? Mina olen, see on täitsa põnev harrastus, mis annab rohkem peamurdmist kui oskad aimata. Doktor ütleb, et olen talle kui psühholoogile huvitav uurimisobjekt, ja küllap olengi. Moeuudistest ei oska ma Sulle midagi kirjutada; Sa ju tead, et hilbud mind eriti ei köida. Tualettidega jahtimine on jama. See on jälle slängisõna, aga ära pane pahaks; Arthur kasutab neid ühtelugu. Nüüd Sa tead tema nime. Mina, meil polnud juba lapsepõlves teineteise ees saladusi, oleme koos maganud ja söönud, naernud ja nutnud, ning kui ma nüüd juba rääkima hakkasin, siis tahan ma Sulle kõik südamelt ära rääkida. Ah, Mina, Sa vist aimadki juba? Ma armastan Arthurit. Punastan neid sõnu kirjutades, sest arvan, et temagi armastab mind, ehkki ta pole seda mulle veel öelnud. Mina küll armastan teda. Jah, Mina, ma armastan teda! Näe, kohe ongi kergem. Ma tahaksin, kallis Mina, et oleksime jälle koos, istuksime poolpaljalt kaminatule paistel, nagu meil kombeks oli, siis ma räägiksin Sulle, mida ma tunnen. Ma ei saa aru, kuidas ma küll söandasin sellest isegi Sulle kirjutada. Kardan punkti panna, sest kirja üle lugedes võin ta puruks rebida, aga ma ju nii väga tahan Sulle südant puistata. Vasta mulle otsekohe, kirjuta, mida Sina sellest kõigest arvad. Ma pean nüüd lõpetama, Mina. Head ööd. Palveta minu eest, Mina, et ma õnnelikuks saaksin.

Lucy.

      P.S. Mul vist pole vaja Sulle öelda, et see on saladus. Veel kord: head ööd.

L.»LUCY WESTENRA KIRI MINA MURRAYLE

      «24. mail.

      Armas Mina!

      Suur-suur-suur tänu Sulle meeldiva kirja eest. Nii hea on, et sain Sulle oma südameasjadest rääkida ja et Sa neisse nii osavõtlikult suhtud.

      Kullake, vanasõna ei valeta: õnne peab kaua ootama. Septembris saan kahekümneaastaseks ja mulle polnud veel ühtki tõsist abieluettepanekut tehtud, täna aga käis tervelt kolm kosilast! Kujutle vaid! KOLM kosilast ühe päevaga! Jube, eks ju? Kahele neist tunnen kõigest südamest kaasa – vaesekesed! Ah, Mina, olen nii õnnelik, et ma kohe ei tea, mida teeksin. Kolm abieluettepanekut! Aga Jumala pärast ära sellest ühelegi tuttavale tüdrukule kõssa, muidu nad mõtlevad veel teab mida ning tunnevad end solvunuina ja ärapõlatuina, kui neile kohe esimesel päeval pärast kooli lõpetamist vähemalt kuut abieluettepanekut ei tehta. Mõned tüdrukud on ju nii edevad! Meie, kallis Mina, oleme kihlatud ning muutume varsti tõsisteks abielunaisteks, meil ei sobi enam edvistada. Kohe ma räägin Sulle kõigist kolmest, aga Sa pead seda kõikide eest salajas hoidma, kullake, kõikide eest peale Jonathani. Temale võid rääkida, sest mina kindlasti räägiksin Arthurile. Oma mehele peab ju kõik ausalt ära rääkima, eks ole, kallis? Meestele meeldib, kui naised nende vastu ausad on, iseäranis oma naine, ja ma kardan, et naised pole igakord nii ausad, kui nad olema peaksid. Niisiis, mu kallis, number üks tuli just enne lõunat. Olen Sulle temast juba kirjutanud. Doktor Seward, vaimuhaigla peaarst, tugeva lõua ja kõrge laubaga mees. Ta oli väliselt täiesti rahulik, aga tegelikult närvitses. Ta oli ilmselt hästi läbi mõelnud ja kavandanud, mida öelda ja kuidas käituda, kuid oleks äärepealt oma siidkübara peale istunud; rahulikus meeleolus mehed harilikult nii ei tee. Ja püüdes käituda sundimatult, mängis ta kogu aeg lantsetiga; vähe puudus, et oleksin teda keelanud: jätke järele! Mina, ta rääkis minuga õige otsekoheselt, ütles, et olen talle väga armsaks saanud, kuigi ta tunneb mind nii vähe, ning et võiksin talle abiks olla ja ta õnnelikuks teha. Siis hakkas ta rääkima, kui õnnetu ta on, et ma tema tunnetele ei vasta, kuid nähes mu silmis pisaraid, ütles, et ta on igavene jõhkard ega tülita mind enam kunagi. Ta ei käinud peale, küsis veel ainult, kas ma võiksin teda kunagi armastama hakata; kui ma pead raputasin, hakkasid tal käed värisema; veidi kõhelnud, küsis ta: võib-olla ma armastan juba kedagi teist. Ta küsis seda väga delikaatselt, lisades, et ta ei taha mu saladusi välja pinnida, öelgu ma ainult jah või ei, sest kui naise süda on vaba, siis on mehel veel lootust. Ja ma tundsin, Mina, et pean talle ütlema: jah, mul juba on keegi. Rohkem ma talle ei öelnud, ning siis ta tõusis, vaatas mulle sügavalt ja nukralt silma, võttis mu mõlemad käed ning ütles: ta loodab, et ma saan õnnelikuks, ja kui ma kunagi vajan sõpra, siis võin alati temale loota. Ah, armas Mina, ma ei suuda pisaraid tagasi hoida; ära pane pahaks, et mu kirjal on tint kohati laiali valgunud. On ju väga tore, kui sulle tehakse abieluettepanek, aga pole sugugi meeldiv näha vaest kosilast, kes sind kõigest hingest armastab, murtud südamega ära minemas ning teada, et ükskõik, mida ta sulle praegu ka ei ütle, tegelikult lahkub ta su elust nüüd jäädavalt. Siin pean ma pausi tegema, kallis Mina. Olen ühtaegu kurb ja õnnelik.

      Õhtul.

      Artur läks nüüdsama mu juurest ära, olen paremas tujus kui ennist ning saan Sulle päevasündmusi kirjeldada. Tead, Minakene, pärast lõunat tuli kosilane number kaks. Ta on väga tore poiss, ameeriklane Texasest, noor ja reibas; lausa uskumatu, et ta on juba nii paljudes maades käinud ja tal on olnud nii palju СКАЧАТЬ