Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ulguma; nii allub suur orkester dirigendi taktikepile. Seejärel läks ta väärikal sammul ukse juurde, lükkas tugevad riivid eest ära, tõstis rasked ketid konksude otsast ning paotas ust.

      Minu suureks imestuseks selgus, et uks polnudki lukus. Uurisin hoolega, kuid ei näinud luku jälgegi.

      Kui krahv ust paotas, muutus huntide ulgumine väljas järjest valjemaks ja tigedamaks; nad hiilisid lähemale ning ma nägin ukse vahelt nende ammuli suid, laksuvaid hambaid ja tömpide küüntega käppi. Sain aru, et ma ei jaksa krahviga võidelda, sest tal on nii kuulekad ja kohutavad liitlased. Uks aga läks aina laiemalt lahti; krahv seisis üksi lävel. Äkki ma taipasin, et just niiviisi mind vist kavatsetaksegi teise ilma saata: hundid panevad mu nahka ja ma olen selles ise süüdi – ise kippusin surmasuhu. Krahvi plaan oli tõesti saatanlikult kaval. Viimases hädas karjatasin:

      «Pange uks kinni, ma olen nõus hommikuni ootama!» Katsin näo kätega, et peita pisaraid, mis valus pettumus mu silmist voolama pani. Krahv lõi oma jõumehekäe ainsa liigutusega ukse kinni ja suured riivid sulgusid raginal, nii et kogu hall vastu kajas.

      Vaikides naasime raamatukogusse ja mõne minuti pärast siirdusin oma tuppa. Krahv Draculale viimast pilku heites nägin, et ta saatis mulle õhusuudluse, silmis võidurõõmu punakas helk ning huultel muie, mida Juudaski põrgus võiks kadestada.

      Oma toas voodisse heites kuulsin ukse tagant sosinat. Hiilisin ukse juurde ja kuulatasin. Kui mu kõrvad mind ei petnud, siis oli see krahvi hääl, mis sisistas:

      «Tagasi, tagasi, minge oma kohale! Teie tund pole veel tulnud. Oodake! Kannatust! Tänane öö on minu. Homme öösel on ta teie päralt!» Kostis vaikne naerukihin. Raevunult paiskasin ukse lahti ning nägin noid kolme jubedat naist keelt limpsamas. Mind silmates puhkesid nad võikalt naerma ja jooksid ära.

      Naasin oma tuppa ja langesin põlvili. Kas tõesti mu lõpp on nii lähedal? Homme! Juba homme! Issand, kaitse mind ja neid, kes minust hoolivad!

      30. juuni hommikul. Võib-olla kirjutan ma praegu siia päevikusse viimaseid ridu. Magasin koidikuni ning ärgates palvetasin põlvili, sest otsustasin, et kui mul tuleb surra, siis pean selleks valmis olema.

      Viimaks tajusin, et õhkkond oli kuidagi muutunud, ning mõistsin, et oli saabunud hommik. Kuulsin kukelaulu ning tundsin, et olen pääsenud. Rõõmuga avasin ukse ja tõttasin trepist alla halli. Mul oli meeles, et välisust ei hoitagi lukus. Nüüd pääsen välja! Kärsitusest värisevate kätega tõstsin ketid konksude otsast ja lükkasin toekad riivid eest ära.

      Aga uks ei avanenud. Meeleheitel sikutasin massiivset ust kõigest jõust, nii et selle serv piidast veidi eemale nihkus. Prao vahelt paistis väljakeeratud lukukeel! Uks oli lukustatud pärast seda, kui ma krahvist lahkusin.

      Mind valdas pöörane iha võtit iga hinna eest kätte saada; otsustasin sealsamas ja sedamaid, et laskun uuesti mööda müüri alla krahvi tuppa. Ta võib mu tappa, aga ma eelistan niisugust surma hirmsamale lõpule, mis mind muidu ootab.Viivitamatult tõttasin trepist üles idapoolse akna juurde ning ronisin nagu eelmiselgi korral krahvi tuppa. See oli tühi, nagu ma arvasingi. Võtit ei näinud ma kuskil, aga kullahunnik oli vanas kohas. Nurgas asuva ukse kaudu läksin keerdtrepile ja läbi pimeda võlvkäigu jõudsin iidsesse kabelisse. Nüüd ma juba teadsin, kust koletist leida.

      Suur kast seisis nagu ennegi seina ääres, kuid nüüd oli tal kaas peal. See polnud veel kinni naelutatud, aga naelad olid juba aukudesse valmis seatud. Teadsin, et võtme kättesaamiseks pidin tolle elava laiba juurde pääsema; tõstsin kaane üles ja toetasin ta seina najale; nüüd aga nägin midagi, mis ajas mulle hirmu nahka. Kastis lamas küll krahv, aga ta nägi poole noorem välja, sest tema valged juuksed ja vurrud olid tumenenud, terashalliks värvunud, põsed aga priskemad ja mitte enam nii kahvatud, suu oli punasem kui kunagi varem, sest huultel olid värsked verejäljed ning suunurkadest nirises verd lõuale ja kaelale. Isegi sügaval koobastes tigedalt välkuvate silmade alt olid kotid ja kortsud kadunud. Näis, nagu oleks too õudne olevus end kõrini verd täis imenud. Ta lamas rammestunult nagu verest küllastunud kaan. Hirmust värisedes kummardasin tema kohale, kartes teda puudutada, kuid ma pidin leidma võtme, muidu olin surmalaps. Homme öösel saan ma kolme kohutava nõia piduroaks. Otsisin kõik krahvi taskud läbi, kuid ei leidnud võtit. Siis peatusin ja silmitsesin krahvi. Tema verised huuled muigasid pilkavalt, see tegi mulle pöörast viha. Säärasel soerdil pidin ma aitama Londonisse kolida, et ta võiks seal sajandite vältel enda ja oma musttuhande käsilase verejanu rahuldada ning sigitada üha uusi pooldeemoneid, kes hakkavad end kaitsetute inimeste verega nuumama. See mõte ajas mu lausa hulluks. Tahtsin kangesti maailma tollest koletisest vabastada. Mul polnud ühtki tapariista käepärast, aga ma silmasin labidat, millega töömehed olid kastidesse mulda loopinud, tõstsin selle pea kohale ja tahtsin lüüa labidatera otse vihatud näkku. Ent sel silmapilgul pööras krahv pead ja tema õudne leegitsev basiliskipilk langes minule. See halvas mu, labidas vääratas mu käes ega tabanud krahvi pead, vaid lõi kasti otsalaua sisse sügava mõra. Labidas kukkus mul käest, teda üles tõstes riivasin kogemata kastikaant, see langes alla ja varjas jälgi peletise mu pilgu eest.

      Enne kasti sulgumist nägin veel krahvi verist, rahulolevat nägu; sellele oli tardunud õel muie, mille ta vist põrgussegi kaasa viib.

      Murdsin pead, mida teha, kuid mu aju oli otsekui palavikus; ahastades ootasin, mis nüüd saab. Äkki kostis eemalt mustlaste rõõmsat laulu, hääled lähenesid, juba kuulsin raskete rataste mürinat ja piitsaplaksatusi: mustlased ja slovakid, kellest krahv mulle õhtul rääkis, olidki saabunud. Vaatasin veel viimast korda ringi, heitsin pilgu kastile, kus lamas too jälk olend, siis tõttasin krahvi tuppa ja jäin ootama ukse avamist, et kohe välja tormata. Kuulatasin kõrvad kikkis ning kuulsingi, kuidas all suur lukk raginal lahti keerati ja raske uks avanes. Lossil pidi olema veel mõni sissepääs või olid kellelgi lukustatud uste võtmed. Seejärel kostis kuskilt koridorist arvukate tulijate sammude müdin, mis võlvkäikudest kumedalt vastu kajas. Pöördusin ümber, et joosta uuesti alla kabelisse, lootsin seal leida teise välisukse, kuid samas lõi tugev tuulepuhang keerdtrepile viiva ukse valju paugatusega kinni, nii et tolmupilv õhku tõusis. Tõttasin ust avama, kuid ta oli nii kõvasti kinni, et ma ei jaksanud teda lahti kangutada. Olin jälle vangis ja saatuse võrk tõmbus mu ümber aina koomale.

      Praegugi, kui ma neid ridu kirjutan, kostavad alt koridorist sammud – seal tassitakse midagi rasket, arvatavasti noid mullaga täidetud kaste. Kuulen ka vasardamist, küllap naelutatakse kastikaasi kinni. Nüüd lähevad rasked sammud läbi halli ja neile järgneb hulk kergemaid.

      Uks sulgub, ketid kõlksuvad, võtit keeratakse kriginal lukuaugus; kuulen, kuidas ta sealt välja tõmmatakse, seejärel avaneb ja sulgub teine uks, kostab luku kääksatus ja riivi lõgin.

      Kuula! Lossiõuel ja mäest alla viival kiviteel mürisevad rasked vankrid ja plaksuvad piitsad, siis kaovad mustlaste hääled kaugusse.

      Olen lossis üksi, mind jäeti nonde kohutavate naiste saagiks. Ptüi! Ka Mina on naine, aga tal pole nendega midagi ühist. Need on põrgu sigidikud!

      Ma ei tohi nende kätte sattuda, pean püüdma mööda lossimüüri päris alla, maapinnale laskuda. Võtan peotäie kulda kaasa, koduteel läheb mul seda tarvis. Võib-olla pääsen siit kohutavast paigast minema.

      Ja siis ruttu koju! Kõige otsemat teed lähimasse raudteejaama, ära siit neetud lossist, sellest neetud maanurgast, kus saatan ja tema sigidikud inimeste ja loomade kujul ringi hulguvad!

      Parem loota Jumala armule kui jääda nende koletiste küüsi. Järsak on kõrge ja kuristik sügav, aga kui kukungi alla, siis on see mehine surm. Jumalaga, sõbrad! Ela hästi, Mina!

      5. peatükk

      PREILI MINA MURRAY KIRI PREILI LUCY WESTENRALE

СКАЧАТЬ