Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minna. Minu aig on täis, olen juba vana, ma ju ei julend lootagi, et saan saja-aastaseks, ja nüid on mul sellest nii vähä puudu, et Kontmees käib mul juba vikatiga kannul. Nääte, ma ei saa nüidki veel oma lõmpsimisarjumusest lahti. Varsti puhub surmaingel mulle oma pasunat. Aga ärgu see teid kurvastagu, kallis preili!» ütles ta, nähes mu silmis pisaraid. «Sest kui ta piaks tulema kasvõi täna öösel, ei tõrgu ma temaga kaasa minemast. Lõppude lõpuks, kogu elu on ju ainult ootus, me igatseme ikka midagi paremat kui meile siinilmas osaks saab, ning surmalt me seda loodamegi. Ma olen päris rahul, kullake, et ta juba teel on ja varsti mu juure jõuab. Ta võib mind tabada paergagi, kui me siin loodusjõudude mängu vaatame. Vahest peidab ta end merel möllavas tormis, mis toob paljudele ukatust ja südamevalu.Vaadake! Vaadake!» hüüdis ta järsku. «Säält juba tulebki miski, millel on surma ääl ja nägu ja maik ja lõhn. Ma tunnen surma lähenevat. Issand, anna mulle jõudu, et võtaksin ta roemuga vasta, kui mu viimne tunnike kätte jõuab!» Taat tõstis hardalt käed ja võttis mütsi peast. Tema huuled liikusid justkui palvetades. Puhu aega vaikinud, tõusis ta pingilt, surus mu kätt ja õnnistas mind, jättis jumalaga ning lahkus. See kõik liigutas mind väga ja röövis mult hingerahu.

      Mul oli hea meel, kui mu juurde tuli rannavalvur, pikksilm kaenlas. Ta peatus, et minuga harjunud kombel juttu ajada, kuid ei lasknud seejuures hetkekski silmast üht imelikku laeva.

      «Ma ei saa aru, mis seal lahti on,» sõnas ta. «Seal paistab olevat Vene laev, aga miks ta nii veidralt lengerdab ja ühtelugu kurssi muudab? Ta nagu ei suuda otsustada, mida teha: kas otsida tormi eest pääsu avamerel või sadamas.Vaadake! Ta ei kuula üldse rooli ja muudab iga tuulepuhangu järel kurssi. Homme me veel kuuleme temast.»

      7. peatükk

      AJALEHE «DAILYGRAPH» LÕIGEND. ( Kleebitud Mina Murray päevikusse. )

      Meie kirjasaatjalt.

      Whitby, 8. augustil.

      Äsja läks siit üle üks tugevamaid ja ootamatumaid torme, mida siinkandis eales on nähtud; ka tema tagajärjed olid ennenägematud. Tormi eel olid harilikud lämbevõitu augustiilmad. Laupäeva õhtu oli imeilus ning paljud sõitsid Mulgrave’i metsaparki, Robin Hoodi lahe äärde, Rig Milli, Runswicki, Staithesisse ning mujale Whitby lähemasse ümbrusse nädalalõppu veetma. Aurikud «Emma» ja «Scarborough» tegid huvireise piki rannikut ning sõitasoovijaid oli erakordselt palju. Õhtuni püsis haruldaselt ilus ilm, siis aga märkasid mõned uudistajad, kes sageli käivad Idakaljul asuval kõrgel kalmistul, kust näeb kaugele põhja ning itta, järsku kõrgel loodetaevas kiudpilvedest «hobusesaba». Puhus kagutuul, ilmavaatlejate keeles «nr. 2, kerge briis». Valves olnud rannavalvur tegi kohe ettekande ning üks vana kalur, kes üle poolesaja aasta on Idakaljult ilmastikunähtusi jälginud, ennustas tähtsal toonil, et on oodata äkktormi. Päikeseloojang oli imeilus, pilved nii värviküllased, et hulk inimesi kogunes kaljupangale, iidsele kalmistule viivale rajale seda nautima. Enne kui päike kadus läänes uhkelt kõrguva Kettlenessi mustendava massiivi taha, jättis ta oma teele musttuhandes värvivarjundis – tulekarva, purpurpunaselt, roosakalt, rohekalt, violetselt ja kuldselt helkivaid pilvi; siin-seal hakkas silma ka üksikuid sünkmusti pilverünki, mis oma fantastilise kuju ja teravate piirjoontega meenutasid kolossaalseid siluette. Maalikunstnikud ei raisanud aega ning küllap ehivad tuleva aasta mais Kuningliku Kunstiakadeemia ja Kuningliku Akvarellistide Instituudi seinu etüüdid, mis kannavad «Suure tormi eelmängu» nime. Paljud kaptenid otsustasid jätta oma laeva sadamasse, kuni torm on möödas. Õhtul vaibus tuul täielikult ning öösel valitses hauavaikus, leitsak mattis hinge ning tundlikumad inimesed aimasid raju lähenevat. Merel oli näha vaid harvu tulukesi, sest ka rannasõiduaurikud, mis harilikult hoiavad kalda ligi, olid avamerele läinud, silm seletas vaid mõnda üksikut kaluripaati. Ainus purjelaev silmapiiril oli üks välismaine kuunar, mis täies purjes seilas läände. Senikaua kui toda laeva nähti, andis tema juhtkonna hulljulgus või asjatundmatus rohkesti kõneainet; talle püüti koguni märku anda, et tormiohu tõttu tuleks rehvida purjed. Kuid ööpimeduse saabumiseni õõtsus ta tuulevaikuses ripnevate purjedega lainetel «paigalt liikumata justkui maalitud laevuke maalitud ookeanil».

      Veidi enne kella kümmet muutus leitsak lausa lämmatavaks ja oli nii vaikne, et kuuldi lammaste määgimist aasadel ja koera haukumist linnas; looduses valitseva vaikuse harmooniat rikkus ainsa ebakõlana sadamakail lustakaid lugusid mängiv orkester.Varsti pärast südaööd kostis merelt mingi veider hääl ja kõrgel pea kohal tuli kuuldavale vaikne õõnes kõmin.

      Ning siis puhkes äkki, hoiatamata torm. Kiirusega, mida isegi tagantjärele on võimatu uskuda, muutus järsku kogu ümbrus. Lained ründasid üha raevukamalt, iga järgmine kerkis eelmisest kõrgemale, ning mõne minutiga moondus meri, mis alles nüüdsama oli klaassile, möirgavaks, kõikeneelavaks koletiseks. Valge vahuharjaga lained pekslesid pöörase jõuga vastu liivakaldaid ja paiskusid vastu järske kaljusid põrgates kõrgele üles või sööstsid vastu lainemurdjaid ja pritsisid vahtu Whitby sadama muulide lõpus seisvate tuletornide laternatele. Tuul puhus kõuemürinal säärase jõuga, et isegi tugevad mehed malmpostidest kõvasti kinni hoides vaevu jalul püsisid.Sadamasild tuli loodusjõudude möllu imetlejaist tühjaks teha, muidu oleks see öö rohkesti ohvreid nõudnud. Olukorra tegi veel keerulisemaks ja ohtlikumaks udu, mis laamadena merelt sisemaale kandus – niisked valged udupilved tuiskasid viirastustena mööda; nende külmuse ja niiskuse tõttu mõtles ka napi kujutlusvõimega inimene tahtmatult, et meres hukkunute vaimud puudutavad oma elusaid õdesid-vendi surma kondiste kätega, ning paljudel jooksid külmajudinad üle ihu.Ajuti udu hajus ning silm seletas pimestavate välgusähvatuste valgel merd; välku lõi nüüd vahetpidamatult,üks kõuekärgatus järgnes teisele ning taevalaotus näis tormi-iilidest üleni vappuvat.

      See kõik jättis kirjeldamatult üleva mulje – meri paiskas kaldale mäekõrgusi laineid, marutuul riisus neilt valget vahtu ja kandis selle kaugusse; siin-seal kihutas mõni räbaldunud purjega kaluripaat tormipakku või välgatasid tormist vintsutatud merelinnu valged tiivad. Idakaljul ootas rannavalve uus prožektor juba mõnda aega katsetamist. Nüüd seadsid ametimehed, kelle hoolde ta oli antud, ta töökorda ja valgustasid temaga merd, niipalju kui udu võimaldas. Paaril korral oli sellest suuresti abi, kui pooleldi uppunud kaluripaat sadamasse sisse sõites tänu teed näitavale valgusvihule ei põrganud vastu kaid ega purunenud. Kui mõni paat tervelt sadamasse jõudis, rõkatasid kaldalolijate rõõmuhääled, mis korraks kostsid läbi tormimüha ning siis mattusid tuule ulgumisse.

      Varsti tõi prožektor taamal nähtavale täies purjes kuunari, arvatavasti sama laeva, mida ennist nähti. Tuul oli vahepeal pöördunud itta ning kaljupangalt merele vaatajaid valdas hirm, kui nad taipasid, kui kohutav oht laevukest nüüd ähvardas. Kuunari ja sadama vahel oli suur lame kari, seal olid paljud head laevad juba otsa leidnud, ja kui tuul praegusest suunast puhuma jäi, siis ei pääsenud kuunar kuidagiviisi sadamasse. Oli küll tõusuaeg, kuid kõrgete lainete vahelistes orgudes paistis kaljune merepõhi ja täies purjes kuunar kihutas nii kiiresti, et pidi ühe vana merekaru arvates «surmkindlalt otse põrguväravast sisse põrutama». Siis vajus uus udulaam, suurem ja tihedam kui kõik eelmised, halli pilvena kogu ümbrusele ning nüüd orienteeruti üksnes kuulmise järgi, sest marutuule ulgumine, kõuekärgatused ja hiigellainete laksumine kostsid läbi udu veel valjemini kui enne. Prožektorikiired langesid üle Idamuuli sadamasuudmele, kus kuunar kohe pidi hukkuma, ning inimesed ootasid hinge kinni pidades. Järsku pöördus tuul kirdesse, hajutas merd varjanud udu, ning nüüd, oh imet, nähti kummalist kuunarit, mis ikka veel ei rehvinud purjesid, lainetel õõtsudes täie hooga turvaliselt sadamasse sisse sõitmas. Prožektorikiir järgnes talle ning kõik, kes laeva nägid, võpatasid, sest rooliratta külge oli seotud laip, kelle pea laeva kõikumise taktis pendeldas siia-sinna. Kedagi teist polnud tekil näha. Kõiki valdas õudne hirm, kui taibati, et laev oli imekombel sadamasse tee leidnud, ehkki rooli hoidsid surnu käed. See kõik võttis muide vähem aega kui mul nende sündmuste kirjapanekuks kulub. Kuunar ei peatunud, vaid sööstis läbi sadamabasseini ning kaevus käilapidi liiva ja kruusa sisse, mis loendamatud СКАЧАТЬ