Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pingule, mõned mastikorvid kukkusid raginal alla. Kuid kõige imelikum oli, et samal silmapilgul, mil laevanina puudutas kallast, tormas kokkupõrkest kohkunult kuskilt alt tekile koletu suur koer ning hüppas käilalt kaldaliivale. Ta lidus otseteed järsakunõlvast üles, sinna, kus kalmistu eendub nii kaugele üle Idamuuli, et mõned lamedad hauakivid on varingute tagajärjel alla kukkumas, ning kadus pimedusse, mis just prožektori kiirtevihu kõrval näis kõige sügavam.

      Juhtus nii, et Tate Hilli muulil polnud parajasti kedagi, sest kõik, kes elasid muuli lähedal, olid kas juba voodis või ülal kaljupangal. Esimesena ronis imeliku laeva pardale rannavalvur, kes oli sadama idaosas valves ja otsekohe lühema muuli juurde jooksis. Prožektoriga merd uurivad mehed ei näinud sadamasuudmes enam midagi tähelepanuväärset ning suunasid nüüd valgusvihu mahajäetud laevale. Rannavalvur tõttas üle laevalae ahtrisse, kummardas rooliratta kohale ja põrkas vapustatult tagasi. See tegi kõiki uudishimulikuks ning hulk inimesi hakkas laeva poole jooksma. Idakaljult on Drawbridge’i kaudu Tate Hilli muulini küllaltki palju maad, aga teie kirjasaatjal on väledad jalad ja ta jõudis teistest kaugele ette. Kummatigi leidsin kohale jõudes muulilt rahvasumma, keda rannavalve ja politsei ei lasknud laeva pardale. Tänu sadamaülema vastutulelikkusele lubati teie kirjasaatjal siiski laeva tekile ronida; olin üks neist vähestest, kes nägi surnud meremeest siis, kui ta veel rooliratta külge oli seotud.

      Pole ime, et rannavalvur oli nähtust rabatud ja koguni kohkunud – sellist vaatepilti ei näe kuigi tihti. Mehe käed olid pealistikku kokku seotud ja rooliratta kodara külge köidetud. Alumise käe ja puukodara vahel oli krutsifiks, mille helmekee oli mässitud mõlema randme ja kodara ümber; kõike hoidis koos tugev köis. Vaeseke oli vist istuma seatud, aga laperdavad purjed ja rooli jõnkslemine olid teda siia-sinna pillutanud ning köis talle luuni lihasse sooninud. Õudse leiu kohta koostati üksikasjalik akt, kohe minu järel kohale saabunud arst (kirurg J. M. Caffin, East Elliot Place 33) uuris laipa ning avaldas arvamust, et mees pidi olema surnud vähemalt kaks päeva tagasi. Tema taskust, hoolikalt kinni korgitud pudelist leiti paberirull – ilmselt logiraamatu lisalehed. Rannavalvuri meelest oli mees end ise rooli külge sidunud ja sõlmed hammastega kinni tõmmanud. Hea, et just rannavalvur esimesena kuunarile ronis – see hoiab ära sekeldused Admiraliteedi kohtus, sest rannavalvurid ei saa nõuda päästetasu nagu esimesena laevavraki pardale astunud tsiviilisik. Muide, suust suhu liiguvad jutud ja üks noor juuratudeng väidab kõikide kuuldes, et omaniku õigused on täielikult kaitstud, tema vara ei loeta peremeheta varaks ega võõrandata, sest omaniku seaduslik esindaja hoidis ka surnust peast tema hoolde antud laeva rooli. Mul vist ei tarvitse lisada, et surnud roolimees võeti lugupidamisega vahipostilt, kus ta oli auga ning noore Casablanca ülla kindlameelsusega surmani valves olnud, ning paigutati kuni eeluurimise tulemuste selgumiseni surnukambrisse.

      Torm hakkab juba vaibuma, tuul raugeb, pilved hajuvad ning Yorkshire’i nõmmede kohal punetab koidutaevas. Saadan «Dailygraphi» järgmisse numbrisse üksikasjalikumaid andmeid mahajäetud laevast, mis tormi ajal nii imeliselt sadamasse tee leidis.

      Whitby, 9. augustil.

      Asjaolud, mille tõttu torm hüljatud kuunari eile öösel meie rannale paiskas, on veel hirmuäratavamad kui tema kummaline saabumine. Selgus, et tolle Vene kuunari nimi on «Dmitri» ja ta tuli Varnast. Tema trümmides on ballastiks hõbedane liiv ja lastiks ainult hulk mullaga täidetud puukaste. Need on saadetud ühele Whitby maaklerile, härra S. F. Billingtonile, Crescent 7, kes täna hommikul käis laeval ja võttis temale adresseeritud saadetise vormikohaselt vastu. Vene konsul tunnistas prahilepingu täidetuks,võttis kuunari oma valdusse, maksis kõik sadamalõivud jne. Praegu siin muust ei räägitagi kui sellest veidrast laevaõnnetusest; Kaubandusministeeriumi ametnikud valvavad hoolega, et kõik vormistataks täpipealt nii, nagu seadus nõuab. Kuna see sündmus äratas üldsuse tähelepanu, ei taheta kaebusteks põhjust anda. Suurt huvi tunti koera vastu, kes pärast laeva randumist maale hüppas, mitu Kuningliku Loomakaitse Seltsi liiget (see selts on Whitbys väga mõjukas) on teda otsinud. Üldiseks pettumuseks pole looma veel leitud, ta on vist linnast ära jooksnud. Võib-olla ta kohkus, põgenes kuhugi rabasse ega julge sealt praegugi välja tulla. Paljud kardavad teda, sest tugev ja julm elukas võib metsistudes ohtlikuks muutuda. Täna varahommikul leiti Tate Hilli muuli lähedal elava söekaupmehe suur segavereline mastif koduvärava juurest surnult. Ta oli ründajale raevukalt vastu pannud, kuid metsik vastane oli tema kõri läbi purenud ja kõhu teravate küünistega lõhki rebinud.

      Samal päeval, hiljem. Tänu Kaubandusministeeriumi inspektori lahkele loale sain tutvuda «Dmitri» logiraamatuga; seda oli kuni kolme viimase päevani korralikult täidetud, aga ta ei sisaldanud midagi eriti märkimisväärset peale meeskonnaliikmete seletamatu kadumise. Kõige huvitavamad olid pudelist leitud leheküljed, mida täna hakati uurima: midagi veidramat pole ma eales lugenud. Et siin pole midagi varjata, lubati mul need avaldada. Nii ma nüüd teengi, jättes välja ainult lasti pealevõtmise ja meresõiduga seotud tehnilised üksikasjad. Näib, nagu oleks kapten juba enne mereleminekut põdenud mingit maaniat, mis reisi vältel pidevalt süvenes. Loomulikult ei saa ma kõike päris täpselt edasi anda, sest ajanappuse tõttu pean kirjutama ühe Vene konsulaadi ametniku etteütluse järgi, kes armastusväärselt nõustus mulle tõlkima.

«DMITRI» LOGIRAAMATUST. Reis Varnast Whitbysse

      Hakkasin neid märkmeid tegema 18. juulil, sest juhtub nii imelikke asju, et pean kõik täpselt kirja panema, kuni me maale jõuame.

      6. juulil lõpetasime lastimise, trümmis on hõbedane liiv ja mullaga täidetud kastid. Keskpäeval tõstsime purjed. Puhub karge idatuul. Meeskond koosneb viiest madrusest, kahest tüürimehest, kokast ja minust, kaptenist.

      11. juuli koidikul sisenesime Bosporuse väina. Pardale tulid Türgi tolliametnikud. Pidime neile pistist andma. Kõik on korras. Väljusime kell 4 päeval.

      12. juulil läbisime Dardanellid. Jälle tolliametnikud koos rannavalvega. Jälle tuli pistist anda. Kuunar otsiti põhjalikult, kuid kiiruga läbi. Meist taheti kähku lahti saada. Pimedas möödusime saarestikust.

      13. juulil jätsime Matapose neeme selja taha. Mehed on millegipärast rahulolematud. Näib, nagu kardaksid nad midagi, aga ei taha öelda, mida.

      14. juulil märkasin, et meestega on midagi lahti. Kõik need tublid meremehed on varemgi minuga koos seilanud. Tüürimees ei jõudnud selgusele, mis neil viga on; talle öeldi ainult, et olevat midagi nähtud, ning löödi risti ette. Tüürimees kaotas kannatuse ja lõi üht madrust. Ta kartis, et sellest tuleb suur pahandus, aga ei tulnud.

      16. juuli hommikul kandis tüürimees ette, et üks madrus, Petrovski, on kadunud. Uskumatu lugu. Oli eile pakpoordis vahis, kuni Abramov ta välja vahetas, ning sestsaadik pole teda enam nähtud. Mehed on veel rusutumas meeleolus kui enne. Tüürimees ei usalda neid ja kardab, et võib juhtuda uusi õnnetusi.

      Eile, 17. juulil, tuli üks madrus, Olgarin, minu kajutisse, palus, et hoiaksin kuuldut salajas, ning ütles mulle hirmunult, et tema arust on laeval keegi võõras. Ta jutustas, et seisis oma vahikorra ajal tekiehitise varjus, sest ilm oli hirmus tuuline ja vihmane. Äkki nägi ta pikka kõhna meest, kes ei sarnanenud ühegi meeskonnaliikmega, kajutitrepist üles tulevat, mööda laevalage käila poole sammuvat ja… kaduvat. Ta järgnes võõrale ettevaatlikult, aga ei leidnud laevalaelt mitte kedagi ja kõik luugid olid kinni.

      Ebausklik madrus on väga hirmunud ning ma kardan, et ka teised võivad paanikasse sattuda. Selle ärahoidmiseks lasen täna kogu laeva vöörist ahtrini hoolikalt läbi otsida.

      Natukese aja pärast kutsusingi kogu meeskonna kokku ning ütlesin neile, et kui nende arvates keegi on laeval peidus, siis otsime laeva vöörist ahtrini läbi. Esimene tüürimees kurjustas, et see on tobe mõte ja niisugustele totrustele järelekiitmine demoraliseerib mehi. Ta ähvardas meestele malgaga aru pähe panna, aga ma saatsin ta roolima ning teised alustasid põhjalikke otsinguid, üheskoos käisime kogu laeva läbi, valgustasime laternaga iga nurka ja soppi. СКАЧАТЬ