Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli ööõhk. See ööelu hakkab mulle juba halvasti mõjuma. Ta rikub mu närvid. Hakkan kartma omaenda varju ja nägema kõikvõimalikke õudseid kujutluspilte. Aga Jumal teab, et selles neetud kohas on mu kohutav hirm põhjendatud! Vaatasin kaunist maastikku, mis oli mahekollasest kuuvalgusest üle ujutatud; oli peaaegu niisama valge kui päeval. Kauged mäed sulasid mahedas valguses ühte, orud ja mäekurud olid sametmustad. Vaatepildi ilu näis tahtvat mind julgustada, iga hingetõmbega tundsin end üha rahulikumana ja turvalisemana. Kui ma niiviisi aknal röötsutasin, köitis mu tähelepanu miski, mis liikus minust korruse võrra allpool ja veidi vasemal, kus minu meelest pidid asuma krahvi enda toa aknad. Aken, mille juures ma seisin, oli suur, sügava orva ja kivist vahepiidaga; piidad olid ilmastiku mõjudest hoolimata veel terved, aga raamid vist juba ammust aega eest ära. Tõmbusin müüri varju tagasi ning piilusin sealt ettevaatlikult alla.

      Aknast tuli välja krahvi pea. Nägu ma ei näinud, aga ma tundsin ta ära kuklast, seljast ning käeliigutustest. Tema käsi ma igatahes ei saanud kellegi teise omadega ära vahetada – olin neid nii tihti silmitsenud. Dracula nägemine esiti huvitas ja koguni lõbustas mind – imelik, kui vähesest piisab vangi huvi äratamiseks ja tema lõbustamiseks. Kuid need tunded asendusid jälestuse ja kohkumusega, kui nägin, et mees aegamisi puges tervenisti aknast välja ning hakkas pea alaspidi hirmuäratava tühjuse kohal mööda lossimüüri alla ronima, mantel suurte tiibadena lehvimas. Algul ma ei uskunud oma silmi. Arvasin, et see on kuuvalguse vastupeegeldus või veider varjudemäng, kuid terasemalt vaadates veendusin, et see ei saanud olla silmapete. Nägin mehe sõrmi ja varbaid aastasadade jooksul ümaraks kulunud kivinukkidelt tuge otsimas; ronija kasutas ära iga eendi ja konaruse ning laskus sisaliku väledusega. Mis inimene või inimese kuju võtnud deemon see Dracula ometi on? Ma tunnen, kuidas selles hirmsas kohas õudus halvab mu tahte; ma kardan – kardan koledasti – ega näe mingit pääseteed; mind ümbritsevad jubedused, millele ma ei söanda mõeldagi…

      25. mail. Nägin krahvi jälle sisaliku kombel aknast alla laskumas. Ta ronis poolviltu, hoides seekord rohkem vasakule, ning lipsas ühte aknaavasse. Kui tema pea mu silmist kadus, küünitasin aknast kaugemale välja, et paremini näha, kuid tagajärjetult – liiga suur vahemaa ei võimaldanud vaatenurka korrigeerida. Teadsin, et Dracula oli lossist väljunud, ning otsustasin kasutada juhust oma vanglaga põhjalikumaks tutvumiseks. Naasin oma tuppa, võtsin lambi ja katsusin uksi. Kõik nad olid lukus, nagu võiski arvata, ning lukud olid võrdlemisi uued. Läksin kivitrepist alla halli, kustkaudu ma lossi olin tulnud. Selgus, et riivid avanesid üsna hõlpsasti ja ma jaksasin ka raskeid kette konksude otsast vabastada, kuid välisuks oli lukus ja võti ära võetud! Küllap see asub krahvi toas, tuleb kontrollida tema ust – kui see pole lukus ja ma saan võtme kätte, siis ehk pääsen siit minema. Läksin edasi, uurisin läbi mitu trepikoda ja koridori ning proovisin sealseid uksi avada. Halli naabruses olid paari väikese kambri uksed lahti, kuid seal polnud midagi näha peale tolmunud ja koitanud mööblirisu. Trepikoja ülemisel mademel leidsin viimaks siiski ühe ukse, mis näis küll lukus olevat, kuid andis pisut järele, kui ma lükkasin. Surusin tugevamini ning nägin, et uks polnudki lukus, vaid ei avanenud sellepärast, et oli hingedelt maha vajunud ja toetus kogu oma raskusega põrandale. Taipasin, et teist sellist võimalust mul vahest enam ei tulegi; võtsin end kokku ja kõigest jõust nügides nihutasin ust, nii et sain läbi pugeda. Leidsin end lossi parempoolsest tiivast, korruse võrra madalamalt neist ruumidest, mida ma juba tundsin. Akendest nägin, et toad paiknesid ridamisi piki lossi lõunakülge, otsatoa aknad avanesid läände ja lõunasse. Niihästi siin- kui sealpool lossi haigutas sügav kuristik. Loss oli ehitatud kõrge kalju eenduvale nukile ning kolmest küljest täiesti ligipääsmatu, suured aknad olid siinpool, kus neid ei saanud tabada lingukivid, nooled ega suurtükikuulid, seetõttu oli siin valgem ja mugavam kui kohtades, mis vajasid kaitset. Lääne pool oli suur org, selle taga kerkisid kindlusevallidena hambulised mäeahelikud, üks tipp kõrgem kui teine, järskudel kivistel nõlvadel kasvasid saared ja okaspuud, mille juured olid puurdunud kaljupragudesse. Selles lossitiivas oli nähtavasti kunagi elanud naispere, sest siin oli mugavam sisustus kui kuskil mujal. Kardinateta akende helkivaist ruutudest immitsev kollakas kuuvalgus tegi nähtavaks isegi värvid ning mahendas üldmuljet, kõike kattev paks tolmukiht aga varjas ajahamba ning koide hävitustöö jälgi. Heledal kuupaistel oli mul lambist vähe kasu, kuid mul oli siiski hea meel, et võtsin ta kaasa, sest selle koha õudses mahajäetuses tekkis mul südame all õõnes tunne ja mu närvid olid katkemiseni pingul. Kummatigi oli parem siin olla kui üksi viibida ruumides, mida olin hakanud vihkama, sest seal käis krahv Dracula, seepärast püüdsin oma hirmudest võitu saada ja viimaks rahunesingi veidi. Siin ma nüüd istun väikese tammepuust laua ääres, kus ehk vanasti mõni õnnetult armunud aadlipreili areldes ja tihti punastades armastuskirju kirjutas, mina aga jäädvustan kiirkirjas päevikusse kõik, mis vahepeal on juhtunud. Päeviku pidamine on üheksateistkümnenda sajandi suurmood. Ent kui mu meeled ei peta, siis on möödunud sajanditel siiski olnud ja on praegugi omad jõuväljad, millest uusaeg ei saa võitu.

      26. mai hommikul. Hoidku Jumal, et ma aru ei kaotaks, see oht ähvardab mind siin tõesti. Kindlus- ja turvatunne on täielikult kadunud. Ainult üks lootus mul veel ongi: et ma ei lähe hulluks, kui ma juba polegi hull. Kui mul veel aru peas on, siis võib mu hulluks ajada mõte, et kõigist ohtudest, mis mind selles vastikus kohas varitsevad, krahv polegi kõige hirmsam; temalt üksi võin ma kaitset loota, ehkki ainult siis, kui allun tema käskudele ja keeldudele. Suur Jumal, armuline Looja! Pean säilitama külma vere, muidu lähengi segi. Sain nüüd selgust mõnes asjas, mis mulle seniajani arusaamatud olid. Varem ma ei mõistnud, mida Shakespeare mõtles, pannes Hamletile suhu sõnad:

      «Kus on mu märkmik? Tarvis kirja panna…», aga nüüd, mil ma ise olen vaimset tasakaalu kaotamas ning mulle näib, et läbielatud šokk mu lõplikult rööpast välja on löönud, otsin ma abi päevikult. Sündmuste korrapärase kirjapaneku harjumus peaks mind rahustama.

      Krahvi salapärane hoiatus kohutas mind juba toona, ning kui ma nüüd sellele mõtlen, kohutab see mind veel enam, sest tulevikus satun ma tollest mehest hirmuäratavasse sõltuvusse. Enam ma tema sõnades ei kahtle!

      Kui ma olin oma päevikusse järjekordse sissekande teinud ning kaustiku ja pliiatsi ilusti taskusse pannud, tundsin end unisena. Mul oli küll meeles krahvi hoiatus, kuid mulle meeldis tema keelust üle astuda. Mida unisemaks ma jäin, seda tugevamaks kasvas mu trots. Mahe kuuvalgus uinutas ning avar väljavaade sisendas hingekosutavat vabadustunnet. Otsustasin, et täna ma ei lähegi tagasi ülakorruse süngetesse tubadesse, vaid magan siinsamas, kus vanasti aadlipreilid istusid ja laulsid ja viitsid mõnusalt aega või muretsesid, kui nende kallimad olid kaugel julmade sõdade lahinguväljadel. Tirisin laia kušeti nurgast välja, nii et sain pikutades nautida vaadet itta ja lõunasse, ning hoolimata sellest, et ka see kušett oli tolmune, valmistusin uinuma. Jäingi vist magama; loodan, et jäin, kuid ei söanda seda uskuda, sest kõik, mis nüüd järgnes, oli kohutavalt tõetruu – nii tõetruu, et ma praegugi, istudes siin särava hommikupäikese käes, ei suuda end uskuma panna, et nägin seda kõike unes.

      Ma polnud üksi.Viibisin samas toas, mis polnud minu siiatulekust saadik sugugi muutunud; kuu kiirtevihus nägin põrandat katvas paksus tolmus omaenda jälgi. Kuuvalgel seisid mu ees kolm noort naisterahvast, rõivaste ja rühi järgi otsustades aadlipreilid. Neid märgates arvasin algul, et näen und, sest kuigi kuu paistis nende selja tagant, polnud põrandal ühtki varju.Neiud lähenesid mulle, silmitsesid mind veidi aega ja pidasid siis sosinal nõu.Kaks neist olid kongus kullininaga nagu krahv ning nende suured tumedad läbitungiva pilguga silmad näisid kahvatukollase kuu taustal peaaegu punased. Kolmas oli blond, nii blond kui üldse saab olla, paksu kullakarva juuksepahmaka ja heledate safiirsiniste silmadega. Tema nägu tundus mulle kuidagi tuttav, see oli kuidagiviisi seotud mingite unenäohirmudega, aga tookord mulle ei meenunud, kust ma seda neidu tunnen. Kõigil kolmel olid säravvalged hambad, mis pärlitena helkisid rubiinpunaste meelaste huulte vahel. Neis näitsikutes oli midagi, mis tegi mind ärevaks, äratas iha ja ühtaegu sisendas surmahirmu.Tundsin patust,põletavat himu, tahtsin,et nad mind oma punahuultega suudleksid. Ma ei tee targasti seda kirja pannes, sest mu ülestähendused võivad kunagi Mina kätte sattuda ja talle haiget teha, aga see oli tõsi. СКАЧАТЬ