Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

      «Hakka pihta! Sina alusta, siis tuleb meie kord; sul on eesõigus.»

      Teine lisas:

      «Mees on noor ja tugev, saame kõik isu täis suudelda.» Lamasin eelnaudingust ning ootuspiinast rammetuna ning jälgisin neid poolsuletud laugude varjust. Blondiin lähenes mulle ja kummardas minu kohale, nii et tajusin tema hingust oma näol. See oli magus, mesimagus ning närvekõditav nagu tema häälgi, kuid selles magususes oli midagi vastikut, justkui verelõhnas.

      Ma ei julgenud silmi avada, kuid nägin ka poolsuletud laugude varjust kõike väga hästi. Neiu laskus põlvili ja kummardas minu kohale, õgides mind silmadega. Tema tagasihoitud himurus oli ühtaegu erutav ja eemaletõukav ning kaela koolutades limpsas ta keelt nagu loom; kuupaistel nägin tema erepunaseid huuli niiskelt läikimas ja roosat keelt teravate valgete hammaste vahel välgatamas. Ta lasi pea järjest madalamale, tema huuled libisesid üle minu suu ja lõua ning jõudsid mu kõri kohale. Siin ta peatus ning ma kuulsin, kuidas ta limpsis oma huuli ja hambaid, tundsin põsel tema palavat hingust. Mu kurgunahk hakkas võdisema, nagu ihu kõdikartlikult võdiseb, kui kellegi käsi talle aeglaselt ligineb. Neiu huuled puudutasid pehmelt mu kurgualuse tundlikuimat kohta, kaks kõva, teravat hammast haarasid mu kõri ning peatusid. Ekstaasis sulgesin raugelt silmad ja ootasin, ootasin südame põksudes.

      Ent samas läbistas mind välguna teine tunne. Aimasin, et krahv oli tuppa tulnud; ta oli maruvihane. Tahtmatult avasin silmad ning nägin, kuidas ta oma tugeva käega asis blondiini peenest kaelast ja paiskas neiu kõigest jõust eemale, välgutades raevukalt silmi ja krigistades hambaid; tema kahvatud palged lõkendasid vihast. Ena krahvi! Ma polnud osanud kujutledagi, et isegi deemonid võiksid põrgus niiviisi raevus märatseda. Krahvi silmad pildusid välke ja värvusid veelgi punasemaks, otsekui lõõmanuks neis põrgutuli. Tema jume oli surnukahvatu ning näojooned kalkteravad nagu pingule tõmmatud traadid, paksud kokkukasvanud kulmud sarnanesid valgeks kuumutatud metallvarvaga. Blondiini jõhkralt eemale virutanud, tegi ta brünettidele keelava žesti, tõrjus nad tagasi, nagu ma olin näinud teda hunte tõrjuvat.Vaikselt, poolsosinal, kuid kalgil, lõikaval häälel, mis kostis üle kogu toa, kurjustas ta:

      «Kes teil lubas teda puutuda? Kuidas te tohite talle pilkugi heita, kui ma selle teil ära keelasin? Kasige minema, ütlen ma teile! See mees kuulub mulle! Katsugu keegi teist teda näpuotsagagi puutuda – siis tuleb teil mulle vastust anda!» Blondiin naeratas krahvile siivutult ja vastas talle:

      «Sina pole kunagi kedagi armastanud ega hakkagi armastama!» Teised tüdrukud toetasid teda ning toas kõlas nii rõõmutu, kalk, südametu naer, et mul läksid seda kuuldes jalad nõrgaks; olin justkui nõiasabatil. Krahv vaatas mulle teraselt otsa, seejärel pöördus ta neidude poole ning sosistas malbelt:

      «Ei, ka mina oskan armastada, omal ajal võisite selles ise veenduda. Eks ju? Ja ma annan teile sõna, et kui olen selle noormehega valmis, võite teda suudelda kuipalju tahate. Nüüd aga minge! Minge! Ma pean ta üles äratama, sest meil on veel palju teha.»

      «Kas me siis täna öösel ei saagi midagi?» küsis üks neidudest naeru kõhistades ning osutas kotile, mille Dracula oli põrandale visanud. Kott liikus, nagu olnuks seal mõni elusolend. Krahv noogutas lubavalt. Üks naistest sööstis kohe koti juurde ning tegi kotisuu lahti. Kui mu kõrvad mind ei petnud, kostis sealt poolsurnuks lämbunud lapse hingeldamist ja summutatud nuukseid. Naised hakkasid koti ümber rüselema, mina aga tardusin hirmust; kui ma jälle sinnapoole vaatasin, olid nad koos tolle õudse kotiga kadunud. Teist ust toal ei olnud ja minust poleks nad märkamatult mööda saanud. Näis, nagu oleksid nad lihtsalt kuuvalgusse haihtunud ja aknast välja lennanud, sest enne kui nad lõplikult mu silmist kadusid, nägin veel viivu akna taga nende ähmaseid varjukujusid.

      Mind valdas meeletu hirm ja ma vajusin teadvusetult põrandale.

      4. peatükk

      JONATHAN HARKERI PÄEVIKUST. ( Järg .)

      Ärkasin omas voodis. Kui ma ei näinud seda kõike unes, siis oli krahv mu siia toonud.Püüdsin selgusele jõuda, kas see oli nii, kuid ei leidnud ühtki vaieldamatut tõendit. Mõned tähelepanekud näisid seda küll kinnitavat, näiteks mu rõivad olid üles riputatud teisiti kui mina seda teen. Mu kell oli seisma jäänud, mina aga olen harjunud teda enne magamaminekut kindlasti üles keerama. Oli veel mitu niisugust asja, kuid need ei tõestanud midagi päris kindlalt, vaid võisid anda tunnistust hoopis sellest, et olin millegipärast endast väljas ja käitusin tavatult. Pidin leidma usaldusväärsemaid tõendeid. Üks asi tegi mulle rõõmu: kui mind oligi siia toonud ja lahti riietanud krahv, siis pidi tal olema väga kiire, sest mu taskutes polnud soritud. Olen kindel, et mu päevik jäänuks talle mõistatuseks ja seda poleks ta talunud. Ta oleks päeviku kaasa võtnud või hävitanud. Magamistuba, mis minus seniajani kõhedust äratas, on mulle nüüd pelgupaigaks, sest ei saa olla midagi jubedamat noist naistest, kes ihkasid juua mu verd ja praegugi varitsevad juhust, et rahuldada oma verejanu.

      18. mail. Läksin alla, et vaadata toda tuba päevavalgel, sest ma pean tõde teada saama. Ülemiselt trepimademelt tolle toa ukse juurde jõudes leidsin, et uks oli lukus. Ta oli nii kõvasti kinni löödud, et tal oli kild serva küljest ära tulnud. Prao vahelt nägin, et lukukeel polnudki välja keeratud, uks oli hoopis seestpoolt riivistatud. Ma kardan, et mu öised juhtumused polnud unenägu; pean seda edasisel tegutsemisel arvesse võtma.

      19. mail. Nüüd tean ma kindlalt, et olen lõksus. Eile öösel palus krahv mesimagusa häälega, et kirjutaksin kolm kirja: ühes teataksin, et mu töö on siin peaaegu tehtud ja mõne päeva pärast asun koduteele, teises, et sõidan välja homme hommikul, ja kolmandas, et olen lossist lahkunud ja Bistriţasse saabunud. Tahtsin protestida, kuid sain aru, et täielikult krahvi meelevallas olles pole mõistlik talle otseselt vastu hakata; keeldudes ärataksin temas kahtlust ja ajaksin ta vihale. Ta taipaks, et tean liiga palju ja mind on kardetav ellu jätta; kui ma siit pääseda tahan, siis pean ootama soodsat silmapilku. Vahest juhtub midagi, mis võimaldab mul põgeneda. Nägin krahvi pilgus jälle süttimas viha nagu enne seda, kui ta blondiini eemale paiskas. Ta seletas mulle, et post käib harva ja pole kuigi usaldusväärne, ning kui ma nüüd sõpradele kirjutan, siis ei muretse nad minu pärast; ta kinnitas mulle üliagaralt, et kui mul tuleb kauemaks tema juurde jääda, siis jõuab ta mu viimase kirja igal juhul Bistriţas kinni pidada ja õigel ajal postitada, ning vastuvaidlemine äratanuks temas ainult uusi kahtlusi. Seepärast teesklesin, nagu olnuksin temaga päri, ja küsisin, mis kuupäeva ma pean oma kirjadele panema. Dracula mõtles hetke ning ütles siis:

      «Esimesele 12. juuni, teisele 19. juuni ja kolmandale 29. juuni.»

      Nüüd ma tean, mitu päeva mul veel elada on jäänud. Kaitsku mind Jumal!

      28. mail. Näen pääsemisvõimalust või vähemalt saan koju sõnumi saata. Lossiõue tuli salkkond mustlasi ja lõi oma laagri üles. Olen neid oma päevikus juba kirjeldanud.Ungaris ja Transilvaanias elab tuhandeid mustlasi; nad on siin peaaegu lindpriid.Tavaliselt astuvad nad mõne üliku või suurniku teenistusse ning siitpeale kannab nende hõim oma isanda nime. Nad ei löö millegi ees risti ette, neil pole muud usku peale ebausu ja nende keel on suguluses rumeenia keelega.

      Kirjutan paar kirja kodumaale ja katsun mustlasi nõusse saada neid postitama. Ma juba rääkisin nendega läbi akna, püüdsin tutvust sobitada. Nad võtsid alandlikult mütsi maha ja tegid mulle mingeid märke, mis jäid mulle arusaamatuiks nagu nende keelgi…

      Kirjad on valmis. Minale kirjutasin kiirkirjas ja härra Hawkinsit palusin, et ta Minaga ühendusse astuks. Minale ma teatasin, milline on mu olukord, vaikisin ainult läbielatud õudustest, sest ma ise kahtlen ikka veel nende reaalsuses. Kui ma talle kõik südamelt ära räägiksin, saaks ta šoki ja sureks hirmust.Kui mu kirjad aga millegipärast СКАЧАТЬ