Gorbatšov. William Taubman
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Gorbatšov - William Taubman страница 12

Название: Gorbatšov

Автор: William Taubman

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789985343241

isbn:

СКАЧАТЬ peitu mitme kilomeetri kaugusele Privolnojest Andrei tallu. Ühel ööl asuski Gorbatšov koos emaga teele, aga pimeduses eksisid nad ära ja leidsid talu alles siis, kui puhkes äge torm ja välgud valgustasid ümbrust. Aga juba 21. jaanuaril vabastasid Nõukogude väed Privolnoje.80

      Okupatsiooniajal määrasid sakslased ühe vanamehe, keda hüüti vanaisa Savkaks, Privolnoje külavanemaks. Gorbatšovi andmetel olevat Savka sellele määramisele vastu vaielnud, kuni naabrid teda veensid, et oleks parem, kui keegi nende endi hulgast esindaks rahvast okupatsioonijõudude juures. „Kõik teadsid, et ta tegi kõik, mis oli tema võimuses, et inimesi kaitsta,” ja mõned söandasid seda isegi välja öelda, kui nõukogulased Savka hiljem arreteerisid ja „kodumaa reetmise” eest kümneks aastaks vangi mõistsid. Lisaks sellele, mis oli tehtud tema enda vanaisadega, oli see Miša Gorbatšovile veel üks märk nõukogulaste ülekohtust. Kas 12-aastane poiss seda kõike just täielikult mõistis, aga ta oli teadlik, et vanaisa Savka viidi ära, ja hiljem sai teada, et ta suri vanglas kui „rahvavaenlane”.

      Sakslaste lahkumise järel oli Privolnoje varemeis, polnud põllumajandusmasinaid, kolhoosil kariloomi ega seemnevilja. Kui saabus kevad, rakendati eraomanduses olevad lehmad atrade ette. „See pilt on mul ikka veel silme ees,” jätkab Gorbatšov, „naised on pisarais, lehmadel silmis kurb pilk.” Kuna lehmad olid ainsad, kelle abil peret toita, asusid naised mõnigi kord ise atra vedama. Selle aasta sügise viljasaak jäi väga väikeseks ja sellegi võttis riik ära, nii et maarahvale ei jäänud peaaegu midagi süüa. Talvel ja kevadel oli näljahäda jälle platsis. Gorbatšov jäi ellu üksnes seetõttu, et tema ema ja veel paar naist rakendasid kaks alles jäänud härga vankri ette ja sõitsid Kubanimaale. Ema võttis kaasa kaks paari abikaasale kuulunud vasikanahkseid saapaid ja ülikonna, mida too polnud kordagi kandnud, et vahetada need maisi vastu. Poeg jäeti üksi koju, ehkki tädi Sanja käis tema juures ööbimas. „Ema tõi viimase maisi välja, mis meil järel oli, ja mõõtis selle kruusikaupa igaks päevaks valmis,” meenutab Gorbatšov. „Tegin neist kruupe ja keetsin putru. Möödus nädal, siis teinegi, aga ema ei tulnud tagasi. Ta jõudis tagasi alles viieteistkümnendal päeval, kaasas kotitäis maisi, kokku kolmkümmend kaks kilo. See meid päästiski.”81

      Viisteist päeva oli 12-aastasele poisile pikk aeg, mille ta pidi sõjaajal suuremalt jaolt üksi olema, kusjuures polnud kindel, kas kumbki vanematest kunagi tagasi tuleb. Läks veel hulk aega, enne kui Privolnojesse hakati tooma toidukraami. Seniks aga, nagu Gorbatšov mäletab, polnud meil „ei riideid, jalatseid, soola, seepi, petrooli lampidesse ega tikke”. Külarahvas muudkui parandas oma jalanõusid ja riideid ning kui need täielikult lagunesid, kasvatasid kanepit, et teha särke („mis jätsid mulje, nagu oleks need tehtud puust”), kudusid rõivaste jaoks villast riiet, valmistasid petrooleumis leotatud loomanahkadest jalavarje, tegid tuld tulekivi ja leelisega immutatud tahiga või tankitõrjemiinidest saadud trotüülist valmistatud „tuletikkudega”. „Pidime õppima tegema mitte millestki kõike,” meenutab Gorbatšov uhkusega ja „ma omandasin selle oskuse täiuslikult. Leidsin vana labidavarre, kohendasin seda ja koos mingi masinavärgi küljest saadud oraga sai sellest abivahend maisiseemnete külvamiseks … Mõelge ikka, sellest saadik, kui olin kolmeteistkümnene, oli minut töö tuua meie lehmale heina ette, niita põõsaid, millest sai kütteainet, ja seda kokku koguda. Tööga läksid mu õlad laiaks. See oli raske kehaline töö.”82

      Mihhail Gorbatšov oma ema Maria Gopkaloga päeval, mil isa läks sõtta. August 1941

      Toimetulek sõjaaegsete katsumustega tugevdas Gorbatšovi enesekindlust ja enesehinnangut. Määrava tähtsusega sündmus suhetes emaga toimus 1944. aastal. Gorbatšov oli kolmeteistkümnene, kui „ema võttis rihma ja tõstis selle ning ähvardas mind jälle lüüa. Rabasin sellest kinni, tõmbasin tal käest ära ja ütlesin: „Aitab! Nüüd on kõik!” Ta puhkes nutma – olin ma ju viimane, keda ta oli kontrolli all hoidnud, aga nüüd ei jäänud talle sedagi.”83 Tavaliselt oli laste peksmine talurahva peredes isade töö. Saada 13-aastaselt ihunuhtlust emalt, kes tegi ära puuduva isa töö, oli lihtsalt alandav. Kas polnud mitte ema siis alati vastutav poja karistamise eest? „Tema ei vastutanud millegi eest,” vastab Gorbatšov mornilt. Pigem oli nii, et kui ta käitus halvasti, ähvardas ema rääkida kõik ära, kui isa koju jõuab. „Meil olid aga isaga erilised suhted.” Ja sedagi pani ema pahaks. „Ta ei suutnud mulle kunagi andestada, kuidas ma isa kaitsesin. „Isa on sulle kõige kallim,” on ta mulle öelnud. Vastasin: „Sina oled mulle ka kallis, aga sa ei ole tähele pannud, et ma olen suureks saanud.””84

      Nii pojal kui ka emal oli vaja „omavahelisi suhteid klaarida,” ütleb Gorbatšov, „ja me asusimegi üsna pea seda tegema.” Ligemale seitsekümmend aastat hiljem, meenutades kuidas ema oli sõja ajal alati tema kõrval, kinnitas Gorbatšov: „Ma armastasin ema. Nagu ka isa – kuni tema surmani. Ema oli kaunis naine, väga tugev ja asjalik. Isa oli tema üle uhke, ta ei pannud ema liialdatud käitumist pahaks ja aitas teda kõiges. Ja see oli mulle ja vennale hea eeskuju.”85 Aga seda eeskuju polnud kerge järgida.

      Kui Gorbatšov edutati 1978. aastal Moskvasse, palus ta Privolnoje naaberrajooni noort parteijuhti Raissa Gudarenkot hoolitseda oma kõrges eas ema eest. Gudarenko sõnul oli Maria Gorbatšova kehaliselt tugev (kunagi, kui ta polnud enam kaugeltki noor, oli ta ise pannud oma majale uue katuse), „äärmiselt otsekohene” ütlema, mis talle meeldib või ei meeldi, ja „käitumiselt karm”. Gorbatšovi ema oli mõneti tähenärija: tema majas pidi kõik olema korras. Kui tulid külalised, tõi ta ise toidud ja joogid lauale, ehkki teised võisid soovida seda ise teha. Ta ei olnud nõus võtma koduabilist ja pesi kogu pesu ise. Kuigi majas oli ka moodne tualettruum, eelistas ta kasutada välikäimlat, et hoida külarahva jaoks kokku vett, mida polnud eriti palju.86

      Ükskõik, mida Gorbatšov emast ka ei arvanud, ta valis endale naise, kes oli samasugune perfektsionist.

      1944. aasta suvel said Gorbatšov ja ema rindelt kirja, kus olid Sergei Gorbatšovi dokumendid ja perekonnapildid ning kus teatati, et ta on „langenud kangelasena” Karpaatides. „Nutsime kogu perega kolm päeva,” meenutab Gorbatšov, „siis aga saime kirja isalt endalt, kes kirjutas, et on elus ja terve.” Mõlemad kirjad kandsid kuupäeva 27. august. Kas ta oli selle kirjutanud enne lahingut? Nelja päeva pärast tuli veel üks isa kiri, mis kinnitas, et ta on elus. Gorbatšov kirjutas isale vastu, nurisedes nende üle, kes teavitasid perekonda valesti. „Ei, poeg, sa süüdistad sõdureid ülekohtuselt,” vastas Sergei Gorbatšov. „Rindel võib juhtuda igasuguseid asju.” Gorbatšov oli häiritud sellest, et isa teda noomis, aga ta sai isa ausameelsusest veel ühe elu õppetunni.87

      Sergei Gorbatšovile lõppes sõda 1944. aasta lõpul, kui ta sai raskelt haavata pommiplahvatuses, millest jäi tema jalga 12-sentimeetrine pommikild. „Ta oleks võinud kümneid kordi surma saada,” imestab Gorbatšov. Ta osales lakkamatu tule all Dnepri forsseerimisel ja teda autasustati medaliga „Vapruse eest”, hiljem sai ta veel kaks Punatähe ordenit. Ühel 1945. aasta päeval tormas keegi Miša juurde ja karjus: „Sinu isa tuleb!” „Algul ma ei uskunud seda juttu, aga siis nägingi teda. Läksin talle vastu. Ta vaatas mulle otse silma. Meie tundeid on raske kirjeldada. Ta haaras minust kinni ja kallistas mind. Ta märkas, et mul on seljas jämedakoeline kanepisärk ning jalas samuti kodukootud villasest riidest püksid. Olin paljajalu, aga hea tervise juures. Nii ma seal seisin. Ta vaatas mulle otsa ja ütles siis midagi, mis jäi mulle kogu eluks meelde: „Me võitlesime niikaua, kui polnud enam vaja võidelda,” olid tema sõnad. „Niiviisi pead sinagi elama.”88

      Sergei СКАЧАТЬ



<p>80</p>

Gorbatšov, Najedine s soboi, 44–45.

<p>81</p>

Gorbatšov, Žizn, I, 46–47; autori intervjuu Gorbatšoviga, 19. aprillil 2007, Moskva.

<p>82</p>

Gorbatšov, Žizn, I, 47–48; Gorbachev, Memoirs, 31–32.

<p>83</p>

Autori intervjuu Gorbatšoviga, 19. aprillil 2007, Moskva.

<p>84</p>

Autori intervjuu Gorbatšoviga, 2. mail 2007, Moskva.

<p>85</p>

Gorbatšov, Najedine s soboi, 59.

<p>86</p>

Autori intervjuu Raissa Gudarenkoga, 31. juulil 2008, Stavropol.

<p>87</p>

Gorbatšov, Žizn, I, 49; Gorbatšov, Najedine s soboi, 49.

<p>88</p>

Autori intervjuu Gorbatšoviga, 19. aprillil 2007, Moskva.