Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ organid teevad,” oli tema väide. Gorbatšovide vaikimine ei tähenda, et nad püüdsid unustada, nad hoopis kartsid mäletada. Ja ka Gorbatšov ise vaikis. Isegi olles saanud kõrgeks parteiametnikuks Stavropolis, isegi olles saanud partei keskkomitee liikmeks, isegi partei peasekretärina ja hiljem NSV Liidu presidendina ning isegi olles tuliselt hukka mõistnud Stalini ja stalinismi, ei küsinud Gorbatšov kunagi näha Pantelei arreteerimise ja ülekuulamiste toimikuid, enne kui 1991. aasta augustiputš ta peaaegu võimult kukutas. 1960. ja 1970. aastatel, kui Brežnevi režiim pärast Hruštšovi rünnakuid Stalini vastu viimase osaliselt rehabiliteeris, oleks olnud riskantne sellest rääkida. Aga pärast sedagi ei saanud temast Stalini hukkamõistjat. „Ma ei suutnud ületada teatud psühholoogilist barjääri,” on Gorbatšov tunnistanud.66

      Aastaks 1941 oli elu Privolnojes hakanud paranema. Kauplustesse olid jälle ilmunud müügile jalatsid, puuvillased rõivad, sool, heeringad, tuletikud, seep ja petrool. Kolhoos oli viimaks hakanud oma liikmetele jagama ammu lubatud tasu teraviljas. Vanaisa Pantelei vahetas oma maja õlgkatuse välja kivikatuse vastu. Müügile tulid grammofonid. Väga harva näidati tummfilme, kui külla tuli rändkino. „Meile, lastele, oli ülim õnnistus,” meenutab Gorbatšov, „kui vahetevahel sai kusagilt jäätist. Ja suvistel pühapäevadel käisid pered metsas piknikul, kus mehed laulsid kurbi vene ja ukraina rahvalaule, jõid viina ja mõnikord ka kaklesid, poisid ajasid palli taga, naised aga pidasid mokalaata ja üritasid meestel silma peal hoida.67

      Pühapäeval, 22. juunil 1941 enne koitu ründasid sakslased NSV Liitu. Sama päeva keskpäeval kogunesid Privolnoje elanikud keskväljakul oleva valjuhääldi (ainus kogu külas) alla kuulama hinge kinni pidades ametlikku teadaannet. „See võib tunduda liialdusena,” räägib Gorbatšov, „aga sõjast mäletan ma kõike. Olen unustanud palju sellest, mida elasin läbi pärast sõda, aga sõjaaegsed pildid ja sündmused on jäädvustatud mällu igaveseks. Kui sõda algas, olin kümneaastane.”68

      Ennekõike mäletab ta, kuidas isa läks rindele. Kui saabusid esimesed mobilisatsioonikutsed, mille tõi õhtul rajooni mobilisatsioonipunkti ratsakuller, sai Sergei Gorbatšov kuni viljakoristuse lõpuni ajapikendust. Siis ühel päeval ronis kogu pere vankrisse ja sõitis rajoonikeskusse Molotovskojesse (hiljem Krasnogvardeisk), kuhu oli kakskümmend kilomeetrit. Sealne linnaväljak oli rahvast täis, nuuksuvad naised, lapsed ja vanurid „sulasid kokku üheks suureks südantlõhestavaks nutukooriks”. Gorbatšovi isa ostis talle viimast korda jäätist (mille noor Mihhail kõrvetavkuumal päeval hetkega alla neelas) ja mälestuseks balalaika, millele Gorbatšov ise kirjutas kuupäeva, 3. august 1941.69

      Nüüd olid kõik teenistuskõlblikud mehed läinud ja Privolnojesse jäid ainult naised ja lapsed, haiged ja vanurid. Esimene talv saabus varakult ja oli karm. 8. oktoobril tabas küla vihane lumetorm, mis mattis kõik hangede alla. Esialgu oli süüa küllalt, aga puudust tunti juba loomasöödast, samuti oli vähe või ei olnud üldse mitte küttematerjali majade kütmiseks. Kõik naised pidid koos käima teid puhtaks rookimas ja heinu vedamas. Ükskord ei tulnud Maria Gorbatšova ja mitu teist naist teid puhastamast kolm päeva koju. Nad olid tabatud ja kinni võetud laadimast riigi heinakuhjast oma regedele heina, aga kuna tegu oli rindemeeste naistega, kellel olid kodus toita lapsed, lasti nad vabaks.70

      Poisid nagu Gorbatšov pidid ära tegema oma puuduvate isade töö, „astudes lapsepõlvest,” nagu Gorbatšov meenutab, „täiskasvanuellu kohe siin ja praegu.”71 Kui saabus kevad, hakkas ta hoolitsema aiamaa eest, mis toitis peret. Tõusnud juba enne koitu, asus ema kohe kaevama ja rohima, aga kui ema pidi minema tööle kolhoosipõllule, siis võttis poeg tööjärje üle. Poisi peaülesanne oli hankida heina pere lehmale ja küttepuid. Kuna metsa on steppides vähe, kasutas külarahvas leiva küpsetamiseks ja toidu valmistamiseks kokku pressitud kuiva lehmasõnnikut, maja kütmiseks aga põõsastest saadud ogalisi oksi. Gorbatšov töötas üksi, „aga mõnikord, olles unustanud kõik siin ilmas ja võlutuna lumetormist või lehtede sosinast suvises aias, leidsin end äkki mõnest kaugest paigast, mis polnud küll reaalne, aga väga ahvatlev, ehk siis lapse fantaasiamaailmast”.72 Kas unistas Gorbatšov ka millestki niisugusest, nagu teda ees oodanud hiilgav tulevik? „Ma ei unistanud millestki konkreetsest,” vastas ta ühes intervjuus, „lihtsalt sellest, et olen kusagil kaugel kohast, kus ma tegelikult olin.”73 Võib-olla püüdis ta jääda tagasihoidlikuks. Hiljem ütles ta ühele sõbrale: „Mingil põhjusel uskusin, et mind ootab täiesti teistsugune tulevik.”74

      Kui Gorbatšovi isa käest tuli kiri, pidi kirjaoskamatu ema vastuse pojale ette ütlema või kirjutas too ise vastuse. Isa oli kommunistliku partei häälekandja Pravda tellija. Kui nüüd leht tuli, luges Mihhail seda kõigepealt ise ja ronis siis suure ahju otsa ning luges seda ette naistele, kes kogunesid õhtuti kellegi poole viimaseid uudiseid kuulama. Ükskord oli Pravda vahele pistetud brošüür, milles ülistati laialt propageeritud noort partisani Zoja Kosmodemjanskajat, kelle natsid üles poosid. Poiss luges sellegi kõigile kokkutulnuile valjusti ette. „Kõik olid sakslaste julmusest ja tubli komnoore vaprusest vapustatud.”75

      Väga pikka aega olid uudised, mida Gorbatšov naabritele ette luges, halvad. Enne 1941. aastat olid nii tema kui ka teised poisid sageli mänginud kusagil majade taga sõda, marssinud ringi, rünnanud tormijooksuga tühje poollagunenud maju, mis olid 1932. aasta näljahäda järel tühjaks jäänud, „tulistanud” üksteist ja laulnud hoogsaid patriootilisi laule. Nad kõik arvasid, et sakslased „saavad vastu hambaid”, kui peaksid kallale tungima. Aga üsna varsti oli vaenlane Moskva väravate ees ja lähenes Rostovile Doni ääres, olles juba umbes 350 kilomeetri kaugusel Stavropolist. 1942. aasta suvel liikusid läbi Privolnoje juba sõjapõgenikud oma pampude ja seljakottide, lapsevankrite ja käsikärudega ning püüdsid vahetada oma kraami toiduainete vastu. Neil olid kaasas lehmad, hobused ja lambad.76 Teadmata, mida sakslased võivad kolhoosi esimehele teha, läksid Pantelei ja Vassilissa kuhugi varjule. Kohalikud võimud lasid kütusehoidlad Jegorlõki jõkke tühjaks ja põletasid põllul veel koristamata vilja. 27. juulil läksid Privolnojest läbi Rostovi maha jätnud Nõukogude sõdurid. Nad läksid itta, sünged ja kurnatud, nägudel – nagu Gorbatšov mäletab – „kurb ja süüdlaslik ilme”. Pommiplahvatused, raskerelvade kõmin ja püssipaugud tulid üha lähemale ja siis, äkitselt: kaks päeva vaikust. Kolmandal päeval sõitsid külla mürinal kõigepealt Saksa mootorratturid, kellele järgnes jalavägi. Kui esimesed natsid saabusid, jälgis seda ka Miša Gorbatšov koos kahe nõoga. „Paneme jooksu!” hüüdnud üks poistest, aga Gorbatšovi mäletamist mööda olevat tema öelnud: „Seisa! Me ei karda neid!”77

      Vähemalt üks Saksa sõdur tundunud sõbralik, sest näitas poistele oma laste pilte. Teised aga võtsid ära kõik, mida pidasid vajalikuks: veised, sead, kanad, vilja. Avastanud kaevu juures redutava Gorbatšovi sõpradega, sundisid sakslased neid kaevust vett välja vinnama.78 „Olime sunnitud neid teenima,” kinnitab Gorbatšov. „Meil polnud valikut.” Peagi liikus enamik sakslasi edasi Molotovskojesse, jättes Punaarmee desertöörid – kes määrati sisuliselt Privolnoje politseinikeks – amokki jooksma: purjutama, varastama ja vägistama.79 Gorbatšovi ema ja vanaema püüdsid hirmu mitte välja näidata. Vassilissa oli koju tagasi tulnud pärast seda, kui sakslased olid jõudnud Stavropoli. (Panteleil õnnestus maisipõldude ja uhteorgude kaudu minema hiilida.) Varsti võttiski Gorbatšovide majapidamise läbi otsinud politseinik ta kinni. „Ema ei pilgutanud silmagi,” meenutab Gorbatšov. „Nii vapras käitumises ei peegeldunud üksnes tema iseloom СКАЧАТЬ