Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõneks ajaks. Ta jäi üksiktalunikuks, kellel oli kohustus kasvatada ette nähtud kogus teravilja ja müüa sellest teatud osa riigile, aga tal polnud õigust oma varale. Kui algas näljahäda ja pere oli sunnitud sööma kõike, mis oli vähegi söödav, ja mõndagi mittesöödavat, toitis Andrei pere ära konnadega. Gorbatšovi üks esimesi mälestusi, nagu ta meenutab, oli see, kuidas need keevad suures pajas, kuni pinnale tõusevad valged kõhud. Ta ei mäleta, kas ta sõi neid või ei söönud, aga mäletab liigagi hästi, kuidas ta koos oma noorima onuga, kes oli temast kõigest viis aastat vanem, „sõi külvamiseks ette nähtud seemneid”.35

      1934. aastal Andrei arreteeriti, sest „ei täitnud [kevadkülvi] plaani, kuna polnud, millega seda täita,” selgitab pojapoeg. Ta saadeti Siberisse Irkutski lähistele sunnitöölaagrisse, kus langetati ja veeti välja metsa, ning Andreil läks korda teenida ära neli autasu tubli töö eest. Ta vabastati enne tähtaega ja pöördus Privolnojesse tagasi (kus ta riputas oma neli laagris saadud medalit seinale ikoonide kõrvale) senisest veelgi trotslikumana kui varem, aga tal polnud muud valikut kui astuda kolhoosi. Järgmised seitseteist aastat juhtis ta kolhoosi seafarmi, millest sai üks rajooni parimaid. „Seega võib näha,” ütles Gorbatšov ühes intervjuus, „et ükskõik, kuhu ta saadeti, tegi ta kõvasti tööd ja sundis seda tegema ka teisi.”36 See tarkus ei jooksnud mööda külgi maha ka pojapojal.

      Gorbatšovi teine vanaisa Pantelei Gopkalo oli Andrei Gorbatšovi täielik vastand nii poliitilises kui ka psühholoogilises mõttes. Vanaisa Panteleile oli bolševistlik revolutsioon teretulnud. „Nõukogude võim oli see, kes meid päästis ja andis meile maad,” öelnud puruvaesest talupojaperest pärit ja Esimeses maailmasõjas Türgi rindel sõdinud Gopkalo. Need sõnad, mida Gopkalode peres ikka ja jälle korrati, avaldasid suurt mõju ka tema pojapojale. Samasugune mõju oli ka tõsiasjal, et kui Gopkalo oli ennast kehvikust keskmikuks üles töötanud, aitas ta 1920. aastatel organiseerida uut talurahvakommuuni, kus ta töötas koos oma naise Vassilissa (samuti ukraina päritolu) ja tütar Mariaga, kellest sai Mihhail Gorbatšovi ema. 1928. aastal astus Pantelei Gopkalo kommunistlikku parteisse. Varsti pärast seda aitas ta 1929. aastal asutada Privolnojes esimest kolhoosi. Kui noor Mihhail esitas selle kohta vanaemale küsimuse, puhkes too naerma ja ütles: „Vanaisa organiseeris inimesi öö läbi ja ajas neid kokku, aga järgmisel hommikul jooksid kõik laiali.”37 Või nagu ta tütrepojale hiljem juba mornimalt tõdes ja mida Gorbatšov oktoobris 1987 poliitbüroo istungil meenutas: „Kui palju vihkamist see kollektiviseerimine sünnitas! Vend venna vastu, poeg isa vastu, terved perekonnad läksid lõhki. Ülevalt anti alla normid: tuleb konfiskeerida nii mitme kulaku vara, olgu nad siis tegelikult kulakud või mitte.”38

      Kulakuteks (vene keeles on selle sõna tähendus „rusikas”) loeti „rikkad” talunikud, tegelikult aga olid need enamasti väikeettevõtjad, kes tänu raskele töörügamisele ja ettevõtlikkusele olid suutnud tõusta pisut kõrgemale keskmikest. Gopkalo poeg, kelle nimi oli samuti Sergei, aitas tõhusalt „vereimejaid välja juurida”. „Olin komsomoli rakukese liige,” rääkis Gorbatšovi emapoolne onu. „Käisime talust tallu ja tõstsime välja need, kelle kohta oli korraldus. Ajasime nad kodust minema. Mul oli neist kahju. Meie salga juht oli alati purjus. Ühes kohas käskis ta mind ronida pööningule ja kõik välja otsida. Vaatasin seal kähku ringi ja hüüdsin: „Siin pole midagi.” „Roni alla,” hüüdis tema, „lähen vaatan ise järele.” Ja ehkki ta oli nii joobnud, et tema silm ei seletanud peaaegu midagi, märkas ta mitut lambanahkset kasukat. Sain ma siis pärast seda alles sauna.”39

      Niinimetatud kulakluse likvideerimine, nagu palju muudki Nõukogude Liidus, pidi toimuma plaani järgi, igaks kuuks oli kindel eesmärk. Pered kihutati oma kodust välja ja küüditati mujale, osa viidi Stavropoli krai kirdeosa steppidesse, teine osa topiti loomavagunitesse, kus neist paljud surid, ja saadeti kaugemale ida poole. Missugune osa selles kõiges oli Pantelei Gopkalol, ei ole teada, aga ilmselt rahuldas tema tegevus ülemusi, kes nimetasid ta kolhoosi Punane Oktoober esimeheks.

      Ükskõik, missugune oli tema panus jõhkrasse kollektiviseerimisprotsessi, oli Pantelei Gopkalo nähtavasti edukas esimees, kui kolhoos oli kord asutatud. Üks Stavropoli ajakirjanik, kes palju hiljem esitas kolhoosnikutele tema kohta küsimusi, räägib, et peaaegu kõik rääkisid temast positiivselt.40 Aastaks 1937 oli Pantelei saanud rajooni põllumajandusosakonna juhatajaks. „Aga ta oli ikkagi üks meist,” lisab Gorbatšov. „Ta oli väga huvitav isiksus, kellel oli autoriteeti, aga ta rääkis vaikselt ja aeglaselt.”41 Gorbatšovi vanaisad on hea näide kahest erisugusest autoriteedist: Andrei oli karm, sõltumatu ja autoritaarne, Pantelei vähemalt tütrepoja mälestustes leebem, järelemõtlikum ja kolhoosikorra poolehoidja.

      Alates kolmandast eluaastast elas Gorbatšov mitu aastat emapoolsete vanavanemate ja mitte oma vanemate juures kolhoosis umbes kahekümne kilomeetri kaugusel Privolnojest. Ta võis soovi korral joosta kaasa vanaisa lahtise pikkvankriga, on Gorbatšov meenutanud. „Mul oli nende juures peaaegu täielik vabadus ja nad armastasid mind kogu südamest. Mul oli tunne, nagu oleks just mina nende peres kõige tähtsam. Ükskõik kui palju nad ka püüdsid mind jätta vanemate juurde ja kasvõi lühikeseks ajaks, sellest ei tulnud midagi välja. Ja niisuguse elukorraldusega polnud rahul üksnes mina, isa ja ema olid samuti …42 Nii oli ka neil rohkem vabadust.”43 Näljahäda ajal oli Gorbatšovi vanematel, kes olid tema sündides saanud vaevalt kahekümneseks, täiesti mõttekas jätta ta suhteliselt heal järjel ikka veel suhteliselt noorte vanavanemate hoolde. (Poisi vanaema Vassilissa oli kõigest 38-aastane.) Aga kas poiss ise oli niisuguse korraga tõepoolest rahul ja kui oli, siis mida see ütleb? Ükskord, kui vanaisa üritas teda hobuvankriga vanemate juurde viia, hüppas Gorbatšov vankrist välja ja jooksis umbes kilomeetri jagu tagasi, enne kui Gopkalo talle järele jõudis ja tagasi kolhoosi viis. Kindel see, et ta tundis end vanavanemate juures kõige tähtsama tegelasena, kordas ju Vassilissa tihtipeale, et poiss on tema lemmiklapselaps. Aga kuidas oli lugu siis vanematega?44

      Gorbatšovi isal oli kõigest neli klassi ametlikku haridust, ehkki hiljem osales ta bolševike kirjaoskamatuse likvideerimise kampaanias ja käis traktorist-mehaanikute kursustel. Poja sõnul oli Sergei Gorbatšov „lihtne külamees, keda loodus oli õnnistanud nii hea mälu, mõistuse, teadmisjanu ja veel paljude muude heade omadustega. Kõik see tõstis ta muu külarahva hulgast esile ja rahvas suhtus temasse austuse ning usaldusega: tema oli mees, kelle peale võis loota.45

      Gorbatšovi hinnangut toetavad teisedki. Sergei Gorbatšov „oli tark mees,” meenutab üks tema kaasaegne, „tagasihoidlik, aga äärmiselt töökas … Ta meeldis inimestele. Ta käitus alati rahulikult, oli hea inimene. Paljud käisid tema käest nõu küsimas. Ta ei rääkinud kuigi palju, aga kaalus iga sõna. Kõnesid pidada talle ei meeldinud.”46 Ühe Mihhaili komsomolikaaslase sõnul ei tõstnud vanem Gorbatšov „kunagi häält, käitus tasakaalukalt, korralikult ja väärikalt.”47 Raissa Gorbatšova on meenutanud: „Mihhail Sergejevitš ja tema isa olid väga sarnased. Nad olid sõbrad. Sergei Andrejevitš ei olnud kunagi saanud süstemaatilist haridust, aga ta oli loomupäraselt intelligentne, mõneti suursugune ja laialdaste huvidega.”48

      Gorbatšovi isa Sergei Gorbatšov

      Arvestades kõike seda, mis oli täielikus vastuolus vanaisa Andreiga, ei ole mingi üllatus, et need kaks meest omavahel läbi ei saanud. Asja ei СКАЧАТЬ