Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ronida mööda redelit vilja otsima, tõukas isa teda. 23-aastane Sergei oli küllalt tugev, et olla isale võrdväärne maadluspartner, aga nüüd murdis ta rüseluses käeluu. Sergei püüdis seda vahejuhtumit maha salata. Lõpuks jagati vili ära, „aga juhtunu komplitseeris kindlasti nende suhteid,” on Gorbatšov meenutanud.49 Küsimusele, kas tema vanaisade suhted jäidki pingeliseks, vastas Gorbatšov esmalt: „Ei, need olid normaalsed”, aga lisas siis: „Muidugi oli Andrei Pantelei peale kade.”50

      Pantelei tütar, 1911. aastal sündinud Maria Gopkalo oli Sergei Gorbatšoviga 1928. aastal abielludes 17-, tema abikaasa aga 19-aastane. „Ta oli kaunis naine,” meenutab Mihhail Gorbatšov, aga ta oli ka „karm ja tahtejõuline”.51 Teisedki on sama meelt, et Maria, kes oli ja jäigi kirjaoskamatuks, oli „jõuline naine, otsekohene, terava keele ja raske iseloomuga”.52 Külarahvas pidas teda abikaasaga võrreldes labaseks. Gorbatšov ei vaidle nendele vastu: „Jäi mulje, nagu oleks minu isa ja Pantelei justkui pärit intelligentsi hulgast, selles olid nad sarnased nagu ka selles, kuidas kohtlesid teisi. Ema oli täiesti teistsugune.”

      Gorbatšov tunnistas ühes intervjuus, et ema ei olnud üldse tahtnud tema isaga abielluda. 17-aastasena oleks tal olnud valida ka teiste kosilaste vahel, eriti veel seetõttu, et ta oli iludus. Mis puudutab Sergeid, siis tema „armastas ema väga. Hiljem, iga kord, kui ta käis Stavropolis, astus ta tingimata läbi ka kauplusest, et osta Mariale kingitus. Ükskõik, kus ta ka ei käinud, alati tõi ta naisele kingitusi.”53 Küsimusele, kas ema kunagi hakkas oma abikaasat armastama, vastas Gorbatšov pärast pausi: „Arvan, et hiljem, kui neist sai perekond, kui neil olid lapsed.” Erinevalt enamikust toonastest vene maanaistest, kes sünnitasid palju lapsi, tõi Maria oma teise ja viimase lapse, Gorbatšovi venna Aleksandri ilmale alles 1947. aastal, kui Mihhail oli juba 16-aastane. „Pärast sõda,” lisab Gorbatšov, „olid kõik naised armunud oma mehesse, kellel oli kuidagi läinud korda eluga tagasi tulla.”54

      Talurahva traditsioonide kohaselt alustasid Maria ja Sergei Gorbatšov oma ühiselu mehe vanemate majas. See oli pikk samaaniplonnidest seintega ida-läänesuunaline ja õlgkatusega hoone. Seda 2007. aastal ühes intervjuus kirjeldades visandas Gorbatšov märkmepaberi lehele selle pildi: „Siin vasakul on esimene tuba, see oli puhas ja kõige esinduslikum,” muldpõrand oli osaliselt kaetud pere naispere kootud vaipadega. „Kas külaliste vastuvõtu puhuks?” küsiti. „Ei, ei! Mis külalisi te mõtlete? Mäletan väga hästi. Seal oli vanavanemate voodi. Ja nurgas oli suur ikonostaas, kus oli kümme-kaksteist kullatud ikooni. Sealsamas oli ikoonilamp.” (Vanaisa Pantelei kodus, kuna too oli ju kolhoosiesimees, olid ikonostaasi koha hõivanud Lenini ja Stalini pildid.) Uks viis teise ruumi, seal oli hiigelsuur ahi, kus naised küpsetasid leiba, ja pliit, kus valmistati muud toitu. Lapsed magasid ahju peal. Nurgas seina ääres olid söögilaud ja pink. Selle ruumi teine nurk oli eraldatud Gorbatšovi vanematele, kus nad said pärast abiellumist omaette olla. Vanni ei olnud, lisab Gorbatšov. Pesta sai end toobris soojendatud veega.55

      Järgmine ruum, väikesest eeskojast teisel pool, oli koht, kus hoiti põllutööriistu – hobuserakmed, piitsad jms – ja teravilja. Selle kohal oli lakapealne, kuhu Gorbatšovil meeldis ronida, „mõnus koht, kuhu ma jäin mõnigi kord magama”. Sealt leidis ta kord koti, mis oli täis vanu tsaariaegseid rahapatakaid. „Need olid täiesti väärtusetud, aga vanaisa Andrei mõtles, et „võib-olla kunagi…””56 Vähemalt korra magas Mihhail äsjasündinud vasika kõrval ja sealsamas lähedal istus munadel hauduv hani.57

      Veel üks uks viis lauta, kus peeti kariloomi. Kogu hoone sai soojust ainult ahjust, lisaks see soojus, mida tekitasid loomad ja seal elavad inimesed. „Mäletan seda kõike hästi,” meenutab Gorbatšov. „Väikese poisina ronisin läbi kõik kohad.”

      Kitsaste olude ja põlvkondadevaheliste pingete tõttu rajasid Gorbatšovi vanemad oma majapidamise. Pantelei ehitas tütrele ja väimehele üsna vanaisa Andrei talu lähedale maja ja korraldas nii, et Sergei Gorbatšov sai käia traktoristi ja kombaineri kursustel.

      Siis aga algas näljahäda, mis Mihhail Gorbatšovi andmetel nõudis „kolmandiku kuni poole külaelanike elu. Kadusid terved perekonnad ja nii leidus juba ammu enne sõda küllalt palju omanikest tühjaks jäänud poollagunenud maju, mis seisid seal otsekui orvud.”58 Siis arreteeriti 1934. aastal vanaisa Andrei. Vanaema Stepanida jäi üksi kahe väikese lapsega ja nii pidi Gorbatšovi isa kõikide eest hoolitsema. Andrei arreteerimine märgistas kogu pere kui niisuguse, mida „keegi ei vaja”, kusjuures nende elukoht küla ääres suurendas eraldatust veelgi. Andrei tuli siiski peagi tagasi ja vanaisa Pantelei aitas väimehel saada tööd kohalikus masina-traktorijaamas (MTJ). Erinevalt kolhoosidest kujutasid riigile kuuluvad masina-traktorijaamad nn kõrgemat omandivormi ja nende töötajaid loeti kuuluvaiks pigem proletariaadi kui talurahva hulka. Nii sai Sergei kõrgema seisundi ja hakkas teenima rohkem kui tema maaharijatest sugulased, tagatipuks hakkas ta peagi püstitama viljakoristusel rekordeid ning talle jagati kiitust rajooni ajalehes.59

      1937. aastal edutati Pantelei rajooni varumisametisse, mis vastutas teravilja ja muude põllumajandussaaduste varumise eest. Samal aastal ta arreteeriti alanud suure puhastuse käigus. Moskvast alla saadetud normid määrasid arreteeritavate minimaalse arvu. Kui talle tehti etteheiteid selle normi ületamise pärast, vastas naaberrajooni miilitsaülem: „Aga teised arreteerisid ju nii palju. Kas mina olen siis nendest halvem?”60 Pantelei oli hea eesmärk neile, kes kadestasid tema autoriteeti või olid tema tõttu kannatanud. Üks stalinlike repressioonide kõige suurem iroonia seisneb selles, et need olid maapiirkondades tõeliselt populaarsed, sest talurahvas ei sallinud kohalikke ametimehi, kes olid nad kolhoosidesse sundinud.61 Stalinistidele iseloomulikul kombel võeti Pantelei kinni öösel. Tema naine Vassilissa kolis Privolnojesse Gorbatšovi vanemate juurde. „Mul on meeles,” on Gorbatšov öelnud, „kuidas pärast vanaisa arreteerimist hakkasid naabrid meie kodu vältima, justkui oleks seda tabanud katk, ja kuidas ainult pimedas ja salaja söandas mõni meile lähedasem inimene hetkeks läbi astuda. Isegi lähikonnas elavad lapsed hoidusid minuga kokku puutumast. Kõik see oli mulle arusaamatu ja on jäänud kogu eluks meelde.”62

      Pantelei oli vangis neliteist kuud. Ta mõisteti surma, aga jäi ellu, kui krai prokurör vähendas süüdistust „põrandaaluse parempoolse trotskistliku kontrrevolutsioonilise organisatsiooni” juhtimises leebemaks, „ametialasteks kuritarvitusteks” ning ta vabastati detsembris 1938 ja võis Privolnojesse tagasi pöörduda. Selsamal talveõhtul, on Gorbatšov meenutanud, istusid lähimad sugulased koos tema vanemate majas rohmakalt tahutud laua ümber ja pisarais Pantelei rääkis, mida temaga oli tehtud. „Ülekuulaja pimestas ta näkku suunatud heleda lambiga, murdis ukse vahele lüües tema käeluu ja peksis metsikult. Kui need „igapäevased” piinamisvõtteid ei aidanud, mõeldi välja uued: vanaisa mähiti märga lambanahksesse kasukasse ja tõsteti kuumale pliidile. Pantelei Jefimovitš kannatas sellegi ja veel palju muud välja.”63

      Pärast vangist tagasitulekut oli Panteleist saanud täiesti teistsugune mees.64 Ta ei rääkinud enam kunagi talle osaks saanud katsumustest, samuti ei teinud seda keegi teine perekonnast. Aga tõsiasi, et ta nendest siiski korra suu paotas, oli haruldane ja see jättis lapselapsele sügava mulje. Enamik terrorist eluga pääsenuid ei puudutanud üleelatut kunagi sõnagagi ja nii säilis nende lähedastel soodsam arvamus valitsevast režiimist, СКАЧАТЬ