Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

      Psühholoogid ütlevad, et kui isiklikus elus juhtunud õnnetused ja traagilised sündmused lõpevad õnnelikult, olgu siis juhuslikult või tänu võimalike ohvrite eneste jõupingutusele, saavad viimastest lõpuks tõenäoliselt enesekindlamad ja optimistlikumad inimesed, kes ei lange kergesti masendusse.22 Pealegi ei tabanud Mihhail Gorbatšovi just kõige rängemad saatuselöögid ja palju sellest, mis temaga juhtus, osutus peaaegu ideaalseks. Tema isa Sergei Gorbatšov oli ilmselt tore inimene, keda Mihhail jumaldas ja teised külaelanikud austasid. Nooruses, on Gorbatšov meenutanud, olid tal oma emapoolse vanaisa Pantelei Gopkalo vastu mitte lihtsalt pojalikud tunded, vaid nad olid „tõeliselt lähedased”. Tõsi küll, nad ei öelnud neid tundeid kunagi välja: „need lihtsalt olid niisugused”.23 Gopkalo, meenutab Gorbatšov, kohtles teda „hellalt”. Hellus ei ole tunne, mida vene mehed kuigi sageli tahaks tunnistada. Aga peres ja lähisugulaste vahel oli ka pingeid. Tema isapoolne vanaisa Andrei Gorbatšov oli „väga võimukas”, mäletab Mihhail Gorbatšov. Andrei ja Gorbatšovi isa Sergei vahekord kujunes üsna vaenulikuks ja arenes vähemalt ühel korral löökide vahetamiseni. Siiski oli vanaisa Andrei südames ka kohake oma pojapoja jaoks, nagu seda tuleb öelda ka Gorbatšovi mõlema vanaema kohta. Gorbatšovi ema Maria võis küll olla külm ja karm: ta ei tahtnud abielluda oma mehega ja ta kasvatas poega rihmaga kuni too sai kolmeteistkümneseks. Perekonnas olnud pinged mõjutasid kasvavat Mihhaili ja ka täiskasvanuna näis tal olevat eriline vajadus tähelepanu ja austuse järele, mille ta enda arvates oli ära teeninud.24

      Tema vanemad olid vaesed, aga töötasid palju ja hästi ning õpetasid tedagi sedasama tegema. Et sõjaaeg üle elada, pidi Gorbatšov jätma lapsepõlve seljataha juba vaevalt teismelisena. Pärast sõda sai temast musterõpilane ja eeskujulik kodanik. Ning kõige selle krooniks sai ta hea töö eest viljakoristusel ordeni. Aastaks 1950, kui Gorbatšov lahkus Privolnojest õppima Moskva Riiklikku Ülikooli, oli ta juba nii tugev, iseseisvalt mõtlev ja enesekindel, et see lähenes arrogantsile. Gorbatšov võtab omaenese arvamuse selle kõige kohta kokku niiviisi: „Olime vaesed, sisuliselt kerjused, aga üldiselt tundsin end suurepäraselt.”25

      Gorbatšovi kodukandi Stavropoli ümbruse ajalugu ulatub tagasi esimesse aastatuhandesse enne Kristuse sündi, kui Loode-Kaukaasiasse ilmusid esimesed hõimud. Stavropol ise asutati 1777. aastal kindlusena ja kuulutati linnaks 1785. aastal. Linna keskmeks oli üks arvukatest kindlustest joonel Azovist Mozdokini, mille rajas keisrinna Katariina II soovil Venemaa lõunapiiri kaitseks keisrinna armuke vürst Grigori Potjomkin (kelle järgi sündis mõiste „Potjomkini küla”). Piirkonda asusid elama kasakad, feodaalide rõhumise eest põgenenud talupojad, hiljem aga saadeti siia sundasumisele teisigi talupoegi. 19. sajandi teisel poolel rändasid Lõuna-Venemaalt Voroneži kandist siia Gorbatšovi isapoolsed esivanemad, emapoolsed aga olid pärit Tšernigovist Põhja-Ukrainas. Nagu Gorbatšov märgib, oli keisririigi lõunapoolsetele aladele „iseloomulik suur turbulentsus”: siit kandist olid pärit kahe talurahvaülestõusu juhid Stepan Razin ja Jemeljan Pugatšov, aga ka kasakate juht 16. sajandil ning Siberi vallutaja Jermak. Ilmselt, jätkab Gorbatšov uhkustundega, oli niisugune vaim „siinsetele asukatele kaasa antud juba emapiimaga ja seda pärandati põlvest põlve edasi”.26 Siinsetel viljakandvatel aladel sündis 1918. aastal ka hilisem nõukogudevastane teisitimõtleja Aleksandr Solženitsõn.

      Stavropoli krai kõige kaugemas loodeosas Rostovi oblasti ja Krasnodari krai piiri ääres paiknev Privolnoje küla ise rajati 1861. aastal. Et tänapäeval sinna jõuda, tuleb sõita Stavropolist nisu- ja päevalillepõldude vahel aina loode poole. Küla piiril võtab tulijaid vastu värvikirev tervitus: „Tere tulemast Privolnojesse!” Küla keskväljakult viib looklev, alguses asfaldiga kaetud, aga edaspidi pinnastee umbes poolteist kilomeetrit eemal asuvale madalale künkale, mille all voolab Jegorlõki jõgi. 1930. aastatel elas siin peaaegu võrdselt nii venelasi kui ka ukrainlasi. Kui tulla külla tagasi, siis etnilised venelased elasid ühel pool jõge, Ukraina päritolu rahvas aga teisel pool. See künkalt jõe poole alanev piirkond, kus elasid Gorbatšovid, on praegu inimtühi. Samamoodi tühi, kui mitte arvestada karmi stepirohtu ja põõsaid, on maa, millest veelgi kaugemal laiub – stepp. Horisondil hakkab silma kõigest paar kõrvalhoonet. Ülejäänud Privolnoje oma puitmajade ja suure kirikuga, mille ehitusse on suure panuse andnud NSV Liidu endine president Mihhail Gorbatšov, siia kätte ei paista.

      Just siia, päris küla äärele ehitas Gorbatšovi vanavanaisa Moissei Gorbatšov oma naise ja kolme poja – Aleksei, Grigori ja Andrei – jaoks maja. Palju aastaid hiljem, kui Mihhail oli juba suureks kasvanud, jättis Gorbatšovide pere selle sageli üleujutatava tasandiku maha ja kolis külale lähemale. Lapsena oli kõik, mida ta oma jõest umbes paarisaja meetri kaugusel asuva kodumaja ümber nägi, Vene variant Ameerika preeriast: „Stepp, stepp ja veel rohkem steppi.”27 Moissei Gorbatšovi ajal elas suur pere, kokku kaheksateist inimest, koos ühes suures, mitme kambriga majas, teised sugulased aga naabruses. Hiljem ehitasid kõik kolm poega endale oma maja ning Gorbatšovi äsja abiellunud vanavanemad Andrei ja Stepanida asusid elama omaette. 1909. aastal sündis siin Gorbatšovi isa Sergei.

      Kõikide andmete kohaselt oli vanaisa Andrei, kes võitles Esimeses maailmasõjas läänerindel, karm ja põikpäine. „Ta ei säästnud ei ennast ega teisi,” on pojapoeg meenutanud. „Kõik pidi olema korras.”28 „Ta oli tõre ja armuheitmatu.”29 „Kitsi,” väidab üks allikas. „Tusane ja äkiline, aga tugev ja tahtejõuline,” lisavad teised.30 Siiski leebus paljudele heidutavalt mõjuv vana mees, kui silmas pojapoega. „Ta kutsus mind mitmele poole endaga kaasa, rääkis mulle lugusid, pakkus mulle süüa ja nõudis, et ma ilmtingimata sööksin.”31 Stepanida oli pojapojale „hea ja hoolitsev” vanaema ning iseäranis „hea sõber”, meenutab lapselaps. Siingi oli ta „õnnega koos”.32

      Andreil ja Stepanidal oli kuus last, aga ainult kaks poega, mistõttu külakogukond, kus maad jagades võeti arvesse ainult mehi, määras neile vähem maad. Selle tagajärjel, märgib Gorbatšov, pidid kõik pere liikmed, kaasa arvatud ka kõige väiksemad, nii „ööd kui päevad” tööd rügama. Nii läkski neil korda murda vaesusest välja ja tõusta keskmike hulka. Aga et saada kolmele tütrele kokku vajalik kaasavara, tuli vili ja kariloomad maha müüa. Pere aitas hädast välja suur aiamaa, kus vanaisa Andrei oskas kasvatada peaaegu kõike, mida pere vajas. „Meil oli niisugune astmeline aed,” meenutab pojapoeg. „See ulatus välja alla jõe äärde. Vanaisa pookis õunapuid, nii et siin leidus nii punaseid kui ka rohelisi õunu. See oli väga ilus ja tohutu suur. Aga oli ohtlik sinna omapead lipata. Vanaisa oli vali mees, väga vali.”33

      Vanaisa СКАЧАТЬ