Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nõukogude totalitarismi pikad, peaaegu orjaliku sõnakuulelikkuse ajajärgud vaheldumisi lühikeste veriste mässupursetega, minimaalsed kodanikuaktiivsuse – sealhulgas kompromisside ja konsensuse otsimise – kogemused, olematu demokraatliku enesekorralduse traditsiooni, seaduse võimu tegeliku puudumise? Nagu Gorbatšov ise ütles hiljem talle takistuseks saanud venelaste mõtteviisi kohta: „Meie venelaslik vaimulaad nõuab, et uus elu olgu serveeritud hõbekandikul otsekohe, nüüd ja praegu, ühiskonda reformimata.”11

      Kas Gorbatšovil oli oma plaan? Missugune oli tema strateegia kodumaa ja maailma ümberkujundamiseks? Seda tal siiski polnud, väidavad kriitikud. Aga mitte kellelgi, väidavad vastu tema imetlejad, ei saanudki olla projekti, kuidas kujundada ühel ajal ümber oma kodumaa ja kogu maailm.

      Ükskõik, kas Gorbatšov oli või ei olnud väljapaistev strateeg, aga ta oli ju hiilgav taktik? Kuidas muidu sai ta oma kõige radikaalsematele reformidele vastu seisva poliitbüroo enamuse need ometi heaks kiitma. Kas ta polnud tõesti „küllalt otsustav ja järjekindel”, nagu on öelnud üks tema kõige lähemaid abilisi Georgi Šahnazarov?12 Kuidas sai ta seda olla, kui riskis kuus aastat järsu kõrvaldamise ja koguni vangistuse võimalusega?

      Kuidas Gorbatšov reageeris, kui paljud tema enda seltsimehed Kremlist pöördusid tema vastu ja kui paljud tema enda poolt ametisse määratud tegelased algatasid augustis 1991 tema vastu vandenõu? Või oli see hoopis tema, kes reetis nemad, meelitades nad uskuma, et tema eesmärk on moderniseerida nõukogude süsteem, aga asus siis seda hävitama?

      Kas Gorbatšov oli kättemaksuhimuline ja pika vihaga? Kas see aitab seletada tema saatuslikku võimetust saada läbi Boriss Jeltsiniga? Aga ta andestas või unustas nii mõnegi oma abi terava kriitika enda aadressil ja võttis nad enda kõrvale tööle fondi, mille ta asutas pärast seda, kui oli 1991. aastal võimu kaotanud. „Ma ei saa sundida end kätte maksma ükskõik kellele,” ütles ta hiljem. „Ma ei saa mitte andestada.”13

      Kui võtta arvesse kõiki takistusi teel edule, siis kas polnud Gorbatšov mitte lootusetu idealist? Hoopiski mitte, väidab ta ise: „Kinnitan teile, et särasilmne unistamine pole Gorbatšovile iseloomulik.” Siiski on ta samas öelnud: „Elutargal Moosesel oli õigus, kui ta lasi juutidel rännata mööda kõrbe nelikümmend aastat … et saada lahti Egiptuse orjapõlve pärandist.”14

      Mis puudutab riigijuhte, iseäranis aga Nõukogude riigijuhte, siis oli Gorbatšov tähelepanuväärselt korralik inimene – liiga korralik, nagu on väitnud paljud vene ja mõnedki lääne vaatlejad, et mitte kasutada jõudu siis, kui oli vaja päästa uus demokraatlik Nõukogude Liit, mida ta asus looma. Kui tema vaenlased olid valmis kasutama jõudu, et hävitada tema kehtestatud vabadused, siis miks ei tahtnud tema kasutada jõudu päästmaks neid vabadusi?15 Kas ta oli veendunud, et pärast kõiki Venemaa ajaloos, eriti aga sõdade ja 20. sajandil toimunud repressioonide ajal aset leidnud verevalamisi, ei tohi seda enam rohkem juhtuda? Kas oli tegu emotsionaalse vastumeelsusega, mis rajanes isiklikul arusaamal sellest, kui kohutavad tagajärjed võivad sõjal ja vägivallal olla?

      Gorbatšovi korralikkus ilmnes ka perekonnaelus. Tema abikaasa Raissa oli kõrge intellekti ja hea maitsega naine (ehkki Nancy Reagan nii ei arvanud). Erinevalt liigagi paljudest poliitikutest armastas ja hellitas Gorbatšov oma naist, ning mis on Nõukogude riigimeeste puhul haruldane – ta oli pühendunud ja osavõtlik isa oma tütrele ja vanaisa oma kahele tütretütrele. Mida ta tundis pärast abikaasa piinarikast surma leukeemiasse kuuekümne kaheksandal eluaastal, näitavad tema sõnad: „See on minu süü. Mina olin see, kes teda alt vedas.”16

      Kui Gorbatšov oli tõepoolest ainulaadne, kui tema tegevus erines nii drastiliselt sellest, mida teised riigijuhid oleks teinud tema asemel, siis on just tema iseloom keskne tegur, kui seletada tema käitumist. Paraku on tema iseloomu raske määratleda. Kas ta oli hea kuulaja, nagu mõned väidavad, ja hoopiski mitte ideeline mees, kes soovis õppida elust enesest? Või oli ta inimene, kes ei osanud oma jutuvoolu peatada? Gorbatšov oli erakordselt enesekindel ja enesehävituslikult nartsissistlik, väidab juhtiv nõukogude psühhiaater Aron Belkin, kes ei tundnud Gorbatšovi isiklikult, aga kelle diagnoos peab ühe Gorbatšovi lähedasema abi Anatoli Tšernjajevi meelest täiesti paika.17 Kui aga nartsissism on selle skaala, mille moodustavad isekus ja äärmuslik enesekindlus, n-ö paremas otsas, siis kas see ongi juhtivate poliitikategelaste puhul nii väga ebaharilik?18 Ükskõik mis terminit keegi ka ei kasuta, Gorbatšov oli erakordselt enesekindel. Kui aga temalt küsiti, missugune iseloomujoon oli tema meelest kõige eemaletõukavam inimese juures, keda oli talle äsja tutvustatud, ütles Gorbatšov: „Enesekindlus.” Ja mis ärritab teda teiste inimeste puhul üldiselt kõige rohkem? „Kõrkus.”19 Kas ta tunnetas ohtu teistelt enesekindlatelt tegelastelt? Või nägi ta teistes iseennast ja talle ei meeldinud see, mida nägi?

      Gorbatšovi kõige lähedasem kaastööline Nõukogude Liidu juhtkonnas, kes järgmistel aastatel temast küll mõnevõrra võõrdus, Aleksandr Jakovlev arvab, et Gorbatšovil endalgi oli raske end mõista. Jakovlevile tundus, et mõnikord Gorbatšov „kartis vaadata iseendasse, kartis rääkida endaga avameelselt, kartis saada teada midagi, mida ta ei teadnud ega tahtnudki teada”. Jakovlevi kinnitust mööda vajas Gorbatšov „alati reaktsiooni, kiitust, toetust, kaastunnet ja mõistmist, mis toitis nii tema edevust ja enesehinnangut kui ka tema loomejõudu”.20

      Kui nii, siis missugune oli Gorbatšovi reaktsioon, kui ta oma kõrgelt mäetipult pidi nägema, kuidas paljud tema suurejoonelised visioonid haihtuvad olematusse? Kas ta oli tegelikult ikka suur juht? Või oli ta hoopis traagiline kangelane, kelle plaanid ebaõnnestusid osalt omaenese saatuslike vigade, veel rohkem aga tema vastas seisnud leppimatute jõudude vastuseisu tõttu?

      ESIMENE PEATÜKK

      LAPSEPÕLV, POISIIGA JA NOORUS: 1931–1949

      Mihhail Gorbatšov sündis 2. märtsil 1931 Privolnoje külas, mis jääb Venemaal Põhja-Kaukaasias asuvast Stavropolist ligikaudu sada viiskümmend kilomeetrit põhja poole. Vanemad valisid talle nimeks Viktor, mis võis olla kaalutletud samm teha kummardus esimese viisaastakuplaani võidukale lõpetamisele, mida Stalin ennustas. Siiski nõudsid poisi ema ja vanaema, et ta tuleb salaja ristida, ja nii andiski tema isapoolne vanaisa poisile nime Mihhail, millel on ka piibliga seotud kaastähendus. Poisi otsmikul olev punakaspruun sünnimärk, mida vene rahvapärimuse kohaselt peetakse metsalise märgiks, vanemaid ja vanavanemaid ilmselt ei häirinud.

      Nime Privolnoje võib tõlkida kui „vaba ja muretu”, aga poisi lapsepõlv polnud ei üht ega teist.21 Privolnojes nagu mujalgi Nõukogude Liidus oli maaomand 1931. aastal miljoneid elusid nõudnud protsessi tagajärjel vägivaldselt kollektiviseeritud. 1932.–1933. aasta kohutava näljahäda ajal kaotasid elu kaks Gorbatšovi onu ja üks tädi. Suur stalinlik terror võttis 1930. aastatel Gorbatšovilt mõlemad vanaisad: tema emapoolne vanaisa arreteeriti 1934. aastal, teine vanaisa 1937. aastal. Siis aga tungisid natsid 22. juunil 1941 NSV Liitu ja okupeerisid neljaks ja pooleks kuuks Gorbatšovi koduküla. Näljahäda tabas küla jälle 1944. ja 1946. aastal. Ja pärast sõda, kui nõukogude rahvas tärkas lootus viimaks ometi näha paremat elu, sundis Stalin neid jällegi tooma ohvreid suurejoonelise tuleviku nimel, mida kommunism tõotas, aga mis jäigi tulemata.

      Hirmsamat aega on raske ette kujutada. Sel ajal läbielatu on ilmselgelt mõjutanud Gorbatšovi vaateid stalinismi ja selle hukkamõistmise vajaduse kohta, jõu ja vägivalla kasutamise kohta ning vajaduse СКАЧАТЬ