Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

      SISSEJUHATUS

      „GORBATŠOVIST ON RASKE ARU SAADA”

      „Gorbatšovist on raske aru saada,” ütles ta mulle iseenda kohta, rääkides endast – nagu ta sageli teeb – kolmandas isikus. Olin alustanud tööd tema biograafia kallal 2005. aastal ja aasta hiljem küsis ta, kuidas töö edeneb. „Aeglaselt,” ütlesin vabandaval toonil. „Pole viga,” lausus tema, „Gorbatšovist on raske aru saada.”

      Tal on hea huumorimeel. Ja ta on korrektne. Kogu maailm on järsult lõhenenud, kui tuleb kõne alla, kuidas Gorbatšovi mõista. Paljud, iseäranis läänes, peavad teda 20. sajandi teise poole suurimaks riigimeheks. Venemaal aga põlgavad teda kõik need, kes süüdistavad teda Nõukogude Liidu kokkuvarisemises ja sellega kaasnenud majanduse kollapsis. Imetlejad aga on vaimustuses temast kui visionäärist ja tema vaprusest. Rahulolematud, nende hulgas mõned tema võitluskaaslased Kremlist, süüdistavad teda kõiges naiivsusest kuni reetmiseni. Ainus, milles kõik nimetatud on ühel meelel, on see, et ta muutis peaaegu üksipäini nii oma kodumaad kui ka maailma.

      Enne kui Gorbatšov märtsis 1985 võimule tuli, oli Nõukogude Liit üks maailma kahest üliriigist. Aastaks 1989 oli ta nõukogude süsteemi ümber kujundanud. Aastaks 1990 oli just tema rohkem kui keegi teine andnud suure panuse külma sõja lõppemisse. 1991. aasta lõpus varises Nõukogude Liit kokku, jättes ta riigita presidendiks.

      Gorbatšov ei tegutsenud üksi. Nõukogude süsteemi vilets olukord sundis Gorbatšovi ametivendi Kremlis 1985. aastal valima teda reforme läbi viima, tema aga läks lõppude lõpuks palju kaugemale, kui teised seda kavatsesid. Gorbatšovil oli vene liberaalide hulgas liitlasi, kes tervitasid tema kaugeleulatuvaid reforme ja töötasid tema toetamise nimel, aga valisid siis Boriss Jeltsini meheks, kes peaks nad juhtima tõotatud maale. Tal oli vanameelseid nõuandjaid, kes töötasid talle vastu, esialgu varjatult, edaspidi aga avalikult ja kõiges. Tal oli isiklikke rivaale, eriti Jeltsin, keda ta piinas ja kes omakorda piinas teda, enne kui andis nii talle kui ka NSV Liidule halastava surmahoobi. Lääne riigijuhid kahtlesid algul Gorbatšovis, siis tõttasid teda embama, aga jätsid ta lõpuks omapead, andmata talle majandusabi, mida ta lootusetult vajas. Ja mis võib-olla kõige tähtsam, ta pidi hakkama saama Venemaa endaga, selle traditsiooniliselt autoritaarse ja läänevaenuliku eluviisiga: tõuganud endast ära nii Gorbatšovi kui ka Jeltsini, valis Venemaa lõpuks Vladimir Putini.

      Kommunistliku partei peasekretärina oli Gorbatšovil küllalt võimu muuta peaaegu kõike. Enamgi veel, ta oli ainulaadne ka omasuguste hulgas. Teised Nõukogude kodakondsed, mõned neist üsnagi kõrgetel kohtadel, jagasid tema väärtushinnanguid, aga seda ei teinud keegi kõige kõrgemas tipus. Ainult kolmel poliitbüroo liikmel, kes toetasid teda peaaegu lõpuni – Aleksandr Jakovlevil, Eduard Ševardnadzel ja Vadim Medvedevil –, oli võimalik seda teha üksnes seetõttu, et Gorbatšov ise määras nad ametisse või lasi neil edasi töötada. Tuntud Briti asjatundja Nõukogudemaad puudutavates küsimustes Archie Brown kirjutab: „Pole mingit põhjust uskuda, et ükskõik missugune alternatiiv Gorbatšovile 1980. aastate keskpaiku oleks pööranud marksismi-leninismi pea peale ja muutnud põhjalikult nii oma kodumaad kui ka rahvusvahelist süsteemi, üritades peatada allakäiku, mis ei kujutanud otsest ohtu ei [nõukogude] süsteemile ega talle endale.”3

      Meie hulgast lahkunud nõukogude teadlane Dmitri Furman on määratlenud Gorbatšovi ainulaadsust veelgi laiemalt: ta oli „Venemaa ajaloo ainus poliitik, kelle käsutuses oli kogu võimutäius, kes asus printsipiaalsete moraalsete väärtuste nimel vabatahtlikult seda vähendama, riskides koguni selle kaotamisega”. Püsida võimul jõu ja vägivalla toel oleks Gorbatšovile tähendanud lüüasaamist. Furman jätkab, et Gorbatšovi põhimõtetest lähtudes „osutus tema lõplik lüüasaamine võiduks”, ehkki siia võib lisada, et kindlasti ei tundunud see toona niiviisi Gorbatšovile endale.4

      Kuidas sai Gorbatšovist Gorbatšov? Kuidas kujunes talurahva hulgast pärit poisist, kelle kõrgelennuline kiidulaul Stalinile võitis koolipäevil suure autasu, lõpuks Nõukogude süsteemi hauakaevaja? „Seda teab üksnes jumal,” laiutas käsi Gorbatšovi kauaaegne peaminister Nikolai Rõžkov, kes ka lõpuks tema vastu pöördus.5 Üks Gorbatšovi lähimaid abilisi Andrei Gratšov nimetab teda „süsteemi geneetiliseks veaks”.6 Gorbatšov nimetab ennast nii süsteemi produktiks kui ka antiproduktiks.7 Aga kuidas ta sai olla ikkagi mõlemat?

      Kuidas võis ta saada kommunistliku partei juhiks hoolimata kõige keerulisemast kontrollide ja garantiide süsteemist, mille mõte oli just kaitsta parteid temasuguste eest.8 Kuidas, küsib Gratšov, võis „mitte täiesti normaalne riik lõpuks saada endale normaalsete kõlbeliste reflekside ja terve mõistusega juhi?”9 Ameerika psühhiaater, kes koostas Luure Keskagentuurile välismaa riigijuhtide iseloomustusi, pidas täielikuks müstikaks, kuidas võis niisuguses „jäigas süsteemis” sündida nii „uuendusmeelne ja loominguline” liider.10

      Missuguseid muutusi pidas Gorbatšov oma kodumaal silmas, kui ta 1985. aastal võimule tuli? Kas tal mõlkusid meeles üksnes mõõdukad majandusreformid, nagu ta toona rääkis, mis aga võtsid radikaalsema kuju, kui need ei andnud soovitud tulemusi? Või kavatses ta algusest peale teha lõpu totalitarismile, aga varjas oma eesmärki, sest see oli ta ametisse valinud poliitbüroo liikmetele täielik pühadusetõotus? Mis innustas teda lõpuks üritama kommunistlikku korda NSV Liidus ümber kujundama? Mis sundis teda arvama, et tal läheb korda vormida diktatuurist demokraatia, käsumajandusest turumajandus, ülimalt tsentraliseeritud unitaarriigist tõeline nõukogude föderatsioon ja külmast sõjast uus maailmakord, kus on СКАЧАТЬ