Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Seppo Zetterberg

Чтение книги онлайн.

      Isa otsuse tulemusena pidi poeg minema kodust välja võõraste juurde ja uude kultuurimiljöösse. Sellel asjal olid ka omad head küljed: laps pidi iseseisvuma ja õppima ära võõrad keeled – eeskätt saksa, aga ka vene keele. Nende keelte oskus oli oluline tulevast ametnikukarjääri silmas pidades noores suurvürstiriigis. Reisikurbust leevendas see, et Johan Philip pidi saama reisikaaslasi. Tema sõber ja mängukaaslane Fredrik Adolf (Atte) Hisinger tuli koos temaga kooli ja nendega anti kaasa koduõpetajaks ja järelevaatajaks üliõpilane Anders Johan Wenngren, Ahvenamaa Kökari endise kaplani poeg.15

      Oma päritolult kuulus Atte Hisinger suurvürstkonna eliiti. Tema isa, tõeline riiginõunik Jacob Wilhelm Hisinger oli Soome senati ehk kodumaa valitsuse õigusasjade osakonna liige, st senaator.

      Johan Philipi ehk Janne esimene kiri isale pandi Toompealt posti 12. novembril 1822. See on kirjutatud selge käekirjaga ja tähelepanu äratab poisi viimistletud ja stiilne allkiri, mida ta kirjutab kujul Joh. Ph. Palmén. Nii seda kui ka järgmisi kirju iseloomustavad lapse täpsed tähelepanekud ja asjade kaalutletud esitamine.

      Janne kirjutab, et reis Tallinna oli läinud suuremate äpardusteta. Vanemad olid lastega hüvasti jätnud Katajanoka sadamas. Poiss oli heitnud magama ja hommikul kell kaheksa tõstis laev purjed. Isa oli läinud Ullalinna kaljudele, et jälgida laev lahkumist merele. Esimesel reisipäeval olid poisid kannatanud tuule tõttu merehaiguse käes.

      Öösel kell neli oli Janne tõusnud, et vaadata Eesti rannikut Keri majaka juures, kuid läinud siis uuesti magama. Naissaar hakkas paistma keskhommiku paiku ja Tallinn kell kolm päeval. Pärastlõunal heitis laev ankru ja lõpuks õhtul pääsesid kannatamatud reisijad paadiga, mis oli toonud laevale passikontrolli, linna sadamasse. Tallinnas pakkus neile öömaja rootsi-soome koguduse õpetaja Henrik Johan Holmberg oma pastoraadis vanalinna südames Ritterstrassel ehk Rüütli tänavas.16

      Kohe saabumispäeval käisid poisid neljas kirikus: kõrval asuvas Nigulistes, katoliku kirikus, eesti kirikus ja rootsi kirikus, nagu Janne neid nimetab. Muidugi roniti ka Toompeale, linna kõige kõrgemale kohale imetlema avanevat vaadet.

      „Mul on siin muuseas olnud päris tore,” kirjutas poiss koju, mis kindlasti rahustas vanemaid. Oma esimeses kirjas pojale – nii nagu ka paljudes järgmistes – rõhutas isa tervise hoidmise tähtsust ning häid kombeid. Ilm oli muutumas talvisemaks ja kasvas külmetuse oht. Sellepärast peaks Janne uisutades ja muidu väljas mängides vaatama, et ei läheks higiseks, mis tooks kaasa hingamisteede haiguse ehk kruppi, nii nagu temaga oli juhtunud eelmisel aastal. Kui ta aga peaks haigeks jääma, tuleks paranemiseks kasutada kaane. Ta peaks paluma Wenngreni, et see võtaks neid tosina jagu kaasa, et maakohas, kuhu oldi minemas, ei peaks ravivahenditest puudust tundma.

      Veel peaks Janne olema sõnakuulelik ja austama pererahvast, õpetajaid, koolikaaslasi ning kõiki teisi. Ka ema palus poega hoida oma tervist, sest see on väärtuslikem, mida inimesel oli.17

      Harju-Madise pastoraadis

      Oli mõeldud nii, et poisid hakkaksid Tallinnas õppima alles järgmisel, 1823. aastal. Enne seda pidid nad maakohas ennast ette valmistama, eriti keeli õppima. Kui Tallinnas oli oldud neli päeva, reisis kolmik – „magister” Wenngren, nagu sel ajal üliõpilasi kutsuti, Atte Hisinger ja Janne Palmén – 14. novembri hommikul viis penikoormat Tallinnast lääne poole Harju-Madisele. Teeolud olid rasked ja reisil ei olnud võimalik hobuseid vahetada: sellel marsruudil oli korraline postiühendus koos reisijate peatuspaikadega lõpetatud paarkümmend aastat tagasi. Sellepärast oli üüritud kinnine tõld, mille ette oli rakendatud kolm hobust. Teekonnal nähti muuseas ka Keila kirikut ja paari aadlimõisat. „Oma reisil siia naersime kõigest südamest, samal ajal kui laevas nutsime merehaiguse käes,” kirjutas Janne vanematele.

      Pärast kaheksatunnist reisi jõuti kohale ja asuti korterisse Harju-Madise pastoraati baltisakslasest kirikuõpetaja Carl August Wehrmanni juurde.18 Kirik ja pastoraat olid von Rammide suguvõsale kuuluvast Padise mõisast Paldiskisse viiva tee paremal pool, Pakri lahe idakalda lubjakivisel rannal, kust avanes ilus vaade eesolevale lahele.

      Siis veel alla 30 aasta vanune kirikuhärra oli Tallinna Rüütli- ja Toomkooli juhataja noorem vend. Ta oli õppinud aastatel 1812–1814 Tartu ülikoolis ja olnud aastaid samas koolis õpetaja, kuni oli 1822. aastal nimetatud Harju-Madise ja Harju-Risti pastoriks. Selles ametis oli ta tubli kolmandik sajandist, kuni 1857. aastani.19

      Harju-Madise vana, puust pastoraadimaja oli hävinud tulekahjus 1785. aasta suvel. Uus pastoraat ehitati juba järgmisel aastal. Sellesse paekivist ehitatud ja pööninguga varustatud ühekorruselisse õlgkatusega majja asuski Wenngren oma õpilastega.

      Harju-Madise ja Harju-Risti kirikuõpetaja Carl August Wehrmann, kelle juures Joh. Ph. Palmén koos oma kaaslastega elas 1822.–1823. aasta talvel. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

      Pastoraat oli 40 meetrit pikk ja 14 meetrit lai ning seal oli 12 tuba. Nende hulgas oli suur saal, kus peeti ristseid ja laulatusi, ning koguduse saal, kus peeti leeritunde. Veel oli majal veranda, kaks esikut ja ruumikas köök, kus eesti kombe kohaselt oli mantelkorstnaga pliit. Maja all oli kaks suurt keldrit ja õunapuuaias veel kolmas, õuntele. Pastoraadi ees oli allee ja taga park ning tiigid, millest viimase, ümmarguse tiigi keskel oli saar ja sellel lehtla. Pastoril oli maja ka Paldiskis – kus tal oli samuti kogudus – ja kaks paari hobuseid sinnasõiduks.20

      Koos saabunutega elas pastoraadis kümme inimest: lisaks Soomest tulnutele veel pastor prouaga ja pastori kaks õde, pastoriproua ema ja nende kaks last: poeg Fritz ja väike tütar, kes ei osanud veel käia ega rääkida. Täispansioni eest maksti Wehrmannile alguses 100 rubla. Palmén, Hisinger ja Wenngren said oma käsutusse kaks tuba, ühe, mis oli „suurem kui meie saal”, ja teise, väiksema. Kolmik elas ja õppis suuremas toas, sest väiksemas oli ebatervislik hais, kuna selle kõrval oli käimla. Terane Janne imestas, et Eestis ei olnud käimlad majast väljas nii nagu Soomes, vaid elamutes sees.

      Kuid terved oldi, jumal tänatud, kardetud difteeriat ei olnud saadud ja Janne soovis, et ema ja isa ei muretseks tema pärast. Ta uskus, et Jumal hoolitseb ka tema eest.

      Janne hakkas nüüd hoolega õppima. Pastor õpetas talle saksa keeles kirjutamist ja tema õdedele luges ta õhtuti ette saksakeelseid tekste, et õppida õiget hääldust. Prantsuse keele harjutamiseks ei olnud võimalust, sest seda keelt oskas vaid proua, kellel aga ei olnud majapidamistööde kõrvalt aega õpetada. Vastutasuks selle eest, et pastor õpetas poistele saksa keelt, valmistas magister Wenngren ette tema rootsikeelsed jutlused, sest nende pidamine kuulus samuti pastori kohustuste hulka. Koguduses oli nimelt palju rannarootslasi.

      Poisid õppisid ka matemaatikat, geomeetriat ja ajalugu; ladina keeles lugesid nad Cornelius Nepost, mille järel võeti ette Cicero. Wenngren kiitis, et Janne õpingud edenevad hästi, mille üle isa oli muidugi õnnelik, kuid soovitas magistril poissi mitte liiga palju kiita, et ta uhkeks ei läheks.

      Isal oli poja jaoks ka midagi varuks: tema õde Carolina oli surnud 1822. aasta detsembris ja kui Janne on hoolas ja kuulab Wenngreni sõna, saab ta tädi Carolina hõbekella. Kui see korda teha, saaks sellest hea ajanäitaja, kuid „ära mine uhkeks”, kirjutas isa. Tänulik Janne lubas hästi käituda, et kella ära teenida.

СКАЧАТЬ