Sõjamärkmikud. Päevikud 7. juulist 1944 kuni 6. Karl Laane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui nüüd, otsekui ei järgneks enam midagi head. Nagu tuleks nüüd lõpp… Siiski – lootsime. Ja lootkem nüüdki ning ikka!

      Valka tuli õde Alli31 mind saatma. Tassisime Läti-Valgast kandamid oma turjal suurde jaama. Alli oli nii abivalmis ja ohvrimeelne. Mõniste raudteejaamas, enne Valka edasisõitmist, ootas Alli mees Julius. Tema pidi küll oma sisehaiguse pärast haiglasse minema, kuid ei teinud seda siiski. Oli kuidagi otsa jäänud oma haiguse tõttu. – Vähem vist kui kuu aega hiljem oli ta surnud. Ja siis järgnes Alli elus uus rahutu ajastu, nagu seda hilisemate teadete kohaselt olen võinud järeldada. – Kohus oli Juliuse kinnisvara mõistnud tema esimesele naisele. Kõigiti olnuks mõistusepärane, kui nüüd Alli, nagu nõu andsin, oleks läinud vanade juurde Sadrametsa. Ta oli läinudki. Kuid tal pole seal siiski püsi olnud: endise kodu ase on teda nähtavasti tagasi tõmmanud – Sarule. Ja isegi oma kasulapse Katri on ta ema juurest ära viinud, kartes, et ema selle temalt üle võtab. (Oh neid kummalisi kujutlusi! Ja seda kõike ajal, mil tormid kõiki koduuksi maha murda ähvardasid ja mil ainus mõistusepärane tee oleks omavahel ühte hoida. – Kuid inimloomus jääb tihti äraseletamatuks!)

      Niisiis, too oli viimane lahkumine sealt, isakodust. Juba sõidul tundus, et mingi ärevus oli inimestes maad võtnud. Nii Valga rdt-jaamas oli nähtavasti üks isa – kortsuspalgeline talupoeg – oma poega saatmas, kes vististi sõitis Narva rindele. Ja too talumees ei suutnud maha suruda pealekippuvat nuttu. Noormees aga püüdis naerulsui teda lohutada, et – pole midagi, küllap tulevad teisedki pea järele…

      Ja see järele tulemine tuligi – meile kõigile. – Vaevalt olin jõudnud Tallinna tagasi, kui võis lugeda ajalehist vast-väljakuulutatud mobilisatsioonikäsu. Sealtpeale siis algas kõik see, mis on seni olnud ühenduses sõjaväkke võtmisega, teenistusega tagavarapataljonis Kuressaares, komandeerimisega SS-i ja selle alluvuses olemine Tölzis ning siin – Neveklaus. Kas oskame aga mõista ja vastata küsimusele – mis siit edasi?

*

      11.9.1944 – Tollel eespool nimetatud hüvastijätuteekonnal Lõune-Eestisse oli üheks meeldejäävamaks osaks peatumine Tartus. Polnud ma vahepeal 1941. aastast saadik seal olnud ja oli päris võõrastav näha selle kauni linna terveid kvartaale varemetes. Tõsi küll, juba oli vahemiste aastate jooksul varemetevälju korraldatud ja näis, nagu oleks siin-seal varemetele kasvanud umbrohtu. – Kuid sõja kohutav laastamistöö avaldas siiski oma ängistavat muljet. (Missugune peaks olema aga see meie vaimne tsenter praegu, mil on mainitud sõjateateis Tartu kui varemetevälja mahajätmisest?) Tookord, varemeist hoolimata, Tartu siiski eksisteeris, kuigi oli ka, nagu kogu meie maa ja rahvas, väga palju kaotanud. (Vaevalt suudaks nii varemete koristamised kui ka laipade põletamine, mis tol korral pidi päevakorral olema, kõiki kaotusi siluda, vaevalt olematuks teha!)

      Eksisteeris tol korral Tartu kuidagi vaimseltki. – Seal, otsekui endise harjumuse tõttu, oli inimesi, kes tegelesid vaimse tööga ja mõtlesid vaimseist ning kultuuriala küsimustest. Nii näiteks nendest, keda külastasin, oli vana koolimees Käis32 pühendunud täielikult pedagoogilisele loomingule, olles viimistlemas käsiraamatuid näiteks loodusloo metoodika alalt, didaktikast, tehes tõlkeid jne. Dr August Annist33 viimistles järjekordselt oma uurimusi «Kalevipojast» ning tuttav kunstnik minu kodukülast – Rud. Sepp34 – oli süvenenud täielikult oma kunstiloomingule, olles sisse seadnud oma kodus üsna suure ateljee.

      Mag. Aleksander Elango,35 olles Tartu Pedagoogilise Keskuse juhatajaks, üritas isegi vabahariduse alal juhendada õpiringide tegevust, nagu oli sellal käesoleva kirjutajal juhus samasuguseid püüdlusi elus hoida Tallinnas. (Võiks seejuures vahemärkusena tähendada, et polnud need püüded sugugi viljatud; igatahes huviosalisi jatkus, nagu oleks tapahimuline sõda inimesi ära väsitanud ja tüüdanud, nii et otsiti väljapääsu oma vaimule loovatelt aladelt.)

      Ja nendest Elango harrastatud õpiringidest üks oli eriti huvitav, millest ka minul oli juhus osa võtta. Selleks puhuks, nagu oli teada, oligi harutlusteema valitud vabaharidustöö alalt. See oli nimelt haridusküsimuste õpiring (pealkiri oli vist küll pisut teine), millest võtsid osa ideelisemad haridustegelased kohapealt: õpetajaid eeskätt. Harutlusteemaks oli: «Kas täitsid iseseisvusaegsed hariduslikud organisatsioonid neile pandud ülesanded?»

      Algatusteesid esitas mag. Elango ise, jõudes tulemustele, et meie iseseisvusaegsed organisatsioonid ei olevat siiski neile pandud ülesandeid täitnud. Seepärast pidavat edaspidi vabaharidustöös otsima uusi eeskujusid, nimelt seesuguseid, kus vabaharidustöö avaldused oleksid riigistatud ja selliselt normeeritud. Huvitav oli aga seejuures, et kõik teised koosolekust osavõtjad asusid siiski hoopis teisel seisukohal. – Nimelt leiti, et vabaorganisatsioonid on teinud paljugi meie omakultuuri arengus; ja kui nendes on olnudki puudusi, siis mitte seetõttu, et need printsipiaalselt oleksid ebaõiged, vaid et ei olnud jõutud veel täielikule väljakujunemisele. Igatahes kõik tunnusmärgid raskustest ülesaamiseks olid olemas. Kui meie kõneleme üldse vabaharidustööst, siis saab see sõna paremas mõttes teostuda üksnes vabaorganiseerumise põhimõttel. Ja ka see töö ei tarvitse olla kaugeltki sihitu ega süsteemitu. Seda võime näha eriti teiste välja kujunenud demokraatsete rahvaste juures. Meil väikerahvana on eesmärgiks kasvatada igastühest tugevat isiksust; meie põhiprintsiip peaks olema demokraatses elutundes. Ja seda eesmärki teenigu ka meie vabahariduse taotlused. – Seepärast, mitte ajakohased massi-kasvatamisviisid, vaid demokraatne vabaharidustöö olgu meile eeskujuks! Meile on igati tähtis seegi, et võiksime vaimselt jääda kokkukuuluvusse oma vennasrahva soomlastega. Seepärast peaksime taotlema ka neid haridusvorme, mis on seal end hästi läbi löönud ja maksma pannud… Niisugused olid umbes mõtted, mis avaldati tol omavahelisel õpiringi koosolekul. Igatahes oli päris huvitav sellest osa võtta. Otsekui võiksime üle mõttetute sõjakoleduste taas hakata valmistuma rahuaja ülesehitavateks ülesanneteks.

*

      15.09.44 – Katkeid:

      Kujukamalt kui mingi teine lause näikse sõjaväeliste kamandajate ja «käskut» andjate kohta tabavat Taaveti Lauluraamatust 2.l.5 salm:

      «Siis võtab ta rääkida nende vastu oma vihas ja oma kanges vihas neile hirmu teha», otsekui oleks ta tõesti nõnda:

      «Aga mina olen võidnud oma Kuninga oma püha Siioni mäe üle.»

      Ja alluvate kohta näikse käivat järgmised pühakirja sõnad (Tv. Lr. 2l.11 s.):

      «Teenige Jehoovat kartusega ja olge väga rõõmsad värisemisega.»

      «Vaata, tema on lapsevaevas nurjatuma himuga, ja on vaevamisega käima peal, ja kannab pettust ilmale.» (Tv. Lr. 7,15)

      «Augu on ta kaevanud ja selle õõnsaks teinud ja langeb omaenese tehtud kaevandusesse.» (Tv. Lr. 7,16)

      «Ma tahan rõõmus olla ja rõõmu pärast hõisata sinu sees, ma tahan su nime kiites laulda, sa Kõigekõrgem!» (Tv. Lr. 9,3)

      «Jehoova, mispärast seisad sa nii kaugel ja seisad varjul sel ajal, kui kitsas käes?» (Tv. Lr. 10,1)

*

      16.9.44 – Ilmad püsivad suurepäraselt ilusatena, ka nüüd, mil Eesti oludes on tavalisesti päris sügav sügis. Sel suvel üldse on pärast neid lõppematuid vihmasadusid, millise perioodi Tölzis läbi elasime umbes juuni lõpuni, olnud pidev päikesepaiste. Sellest tingituna on juhtunud olema tavalise halli sõjaväelase elu vahele nii mõnigi ilusam silmapilk. (Ma mõtlen selle all eeskätt neid elamusi, mis on pakkunud ilusa ilma puhul loodus: mõni ilus õhtu või hommikuhetk, matk ja tähelepanekud sel puhul.) Nii möödus tänagi hommikupoolik üsnagi kaunilt. Meie õppuseks СКАЧАТЬ