Sõjamärkmikud. Päevikud 7. juulist 1944 kuni 6. Karl Laane

Чтение книги онлайн.

      Tõesti, juba terve kuu aega on möödas viimasest kirjutamisest siia!

      Sel päeval käisin paari kaasvõitlejaga Benešaus – hambaarsti juures. Matk sinna ja tagasi oli kaunis: ilm, kuigi varahommikul vihmakas, oli päeval päikesepaistene. Siiski, sügise nukrust on juba kõikjal! – Suvi nõnda siis on läinud! Sedapuhku eemal omastest ja kodumaast. Silm on sellel ajal tõesti näinud mõndagi, ka päikest on saanud nautida. Kuid siiski, millestki oleks nagu puudu olnud. Tagasiteel Benešaust hulkusime mööda kõrvalisi teid ja tõusime üles ühele kõrgemale künkale – Chlum’ile22 (503 m). Sellelt avanes ilusaid vaateid. Paari muljet – Cwojeni kirikust ja Konopischti lossist23 – olen püüdnud siin paberile panna. Jah, seesinane jumala loodus on siiski midagi väärt. Kui selles saaks vaid unustada muu, jälgides rõõmsate oravate mängu. Ühe pisikese oravakese püüdsime kinni, kuna tal polnud veel küllalt elutarkust ja kavalust. Lasime aga ta uuesti lahti.

      Vahepeal on sündmused siin maailmas kuidagi kiiresti arenenud, kuigi siinses junkruelus pole eriti midagi silmapaistvat sündinud. Sõjasündmused näikse nagu mingile lõpplahendusele pürgivat. Invasioonivõitlustest Prantsusmaa kitsamatel rannikuribadel on vahepeal saanud laialdane ja kiire liikumine läbi kogu Prantsusmaa, kuni Itaalia, Šweitzi, Saksamaa ja Hollandi piirini. Puudub igatahes täielikum ülevaade sellest, mis sealkandis ja üldse praegu toimub ja kas on üldse tegemist mingite rindejoontega. Nähtavasti – ei. Poliitilistest sündmustest on kujunenud kuidagi otsekui sümptomaatiliseks riigipööre Rumeenias ja tema eraldumine Saksast, tehes rahu Venega, samalaadne juhtum Bulgaarias, nii et seetõttu Nõukogude tung Balkanisse näikse kiiresti arenevat. Meile, eestlastele, eriti rohkesti huvipakkuv on meie vennasrahva soomlaste olukord praegu. Igatahes puudub meil siin veel ülevaade kõige juhtunu ja juhtuva kohta Soomes. Fakt on aga, et Soome on asunud rahu teele, katkestades suhted Saksamaaga ning nõudes Saksa viimaste sõjajõudude lahkumist Soomest 15. septembriks (s.o neil päevil peaks seal midagi toimuma). Siitpoolse informatsiooni järgi pidavat Soome saatus kujunema õieti rängaks, kuna ta on müüdud Nõukogudele. Meie siiski ei tea sellest lähemat, kuid ootame pikisilmi sündmuste edaspidist arenemist. Igatahes juhtunud on emba-kumba, kas on Soome asetunud lootusetu olukorra ette, või on hoopis selle vastu tekkinud tal uusi lootusi ja väljavaateid, mis võiksid meilegi anda edaspidiseks rohkem eluusku.

      Meid, eestlasi, huvitab kõigepealt aga kõik see, mis on juhtunud meie omal kodumaal. – Seal on vahepeal kindlasti palju muutunud.

      Alates augusti algupäevadest on Nõukogude väed tunginud Pihkva poolt Kagu-Eestisse, liikudes ühelt poolt üle Võru Valga suunas ja arvatavasti lõigates ära Valga-Tartu raudtee, teiselt poolt aga tungides üle Pihkva järve, jõudes välja Tartuni ja vallutades selle. Igatahes anti juba kahe-kolme nädala eest ametlikult teada, et «Tartu varemed» on maha jäetud. (Jah, jäävadki maha vaid varemed!) Viimasel ajal on nähtavasti Tartu juures peatuma jäädud ja isegi on olnud kuulda, et seal olevat bolševikud üle Emajõe jälle lõune poole tagasi löödud. Tükil ajal ei ole olnud enam põhjarindelt üldse teateid. – Ei tea, kas valmistutakse jälle millekski ette, või on asjaosalistel – sõdijatepooltel – mujal, näiteks lõunes (Rumeenias, Bulgaarias) sedavõrd tegemist? Või on sootuks muud mängus? Näib aga, et eesti mehed oma kodude kaitsel mehe moodi ka väljas on. Saksa teated märgivad küll Eestis võitlejatena eeskätt sakslasi ja flaame ning alles selle järel eestlasi. (Pole vististi meelepärane eestlasi endid esile tõsta, kuna nende – sakste – huvides on näidata, et nemad võitlevad ka eestlaste eest. – Ärgu siis see rahvas nõudku endale suveräänsust!) Meie taktika- ja poliitikaõpetaja siin pidas kord meile isegi harda ja manitseva kõne, mis jättis meestele üsnagi sügava mulje; siiski mitte selles mõttes, nagu kõneleja seda ise soovis. Selle kõne lühike moraal ja mõte seisnes selles, et – mis teie, eestlased, õige ka olete. Teie piirikaitse rügementide süü õieti ongi, et nüüd Tartu on langenud ja Võru- ning Tartumaa on venelaste valduses. Tähendab, Eesti kaitse on siiski rajatud eeskätt Eesti piirikaitse rügementidele, kuigi need, nagu teada, olid vähemalt kevadel äärmiselt halvasti relvastatud. Tekkis aga küsimus – kas kõigis neis hiiglaslikes taganemisis ja kokkuvarisemistes – Prantsusmaal, Itaalias, Rumeenias jne – on süüdlased vaid sõjasulastena juurde tõmmatud väikerahvad? – Patuoinad peavad ju olema.

      Mehed on siin vahetevahel ikka soovi avaldanud, et ajal, mil kodumaa on otseses sõjakeerises, võiksime jälle sinna tagasi pöörduda. Selleks muide andis teataval määral hoogu ka prof. Uluotsa24 19. aug peetud kõne, mis jõudis ka meieni ja kus kutsutakse üles kõiki eesti mehi raskel tunnil oma kodumaad kaitsma. Meile on siin ikka vastatud tõrjuvalt, otsekui kõneleksid mehed mingist sobimatust asjast. – Ärge olge kannatamatud, küllap kõrgemad juhid, kes määravad kõigi Euroopa rahvaste saatust, ise teavad, mil ja kus teile ülesandeid anda! – Suremiseks jääb teil aega hiljemgi, nagunii paari kuu pärast, kui lähete rindele, pole teist enamust enam … Kuigi vallutatakse Eesti ja teie omaksed hävitatakse, jääb teie ülesandeks hiljem Eestit vabastada. Siis olete veelgi paremad sõjamehed, sest siis lähete kätte tasuma… Niisuguseid manitsevaid «lohutusi» on saanud osaks neile, kes on avaldanud soovi Eestisse tagasi pöördumiseks.

      Üldiselt näib, et kogu sellel Eesti ohvitseride Saksamaale ümberõppele saatmisel on jäänud paika pidama vaid üks «mõjuv» argument. Algul kõneldi, et Eestis pole õppevahendeid ega sisseseadeid. Siin – nii Tölzis kui ka Neveklaus25 – oleme aga kogenud, et pole siin mingeid erilisi õppeabinõusid ega õpetajaid (välja arvatud vaid 3 ja 5 meetri hüppetorn Tölzis!). Mõjuva ja viimase argumendina, mis on nüüd püsima jäänud, räägitakse, et siit on parem ühendus Berliiniga, kus otsustatakse ülendamisi jne. Muidugi on veel üks argument, millest aga avalikult ei räägita: poliitiline suunamise tahe ja ümberkasvatamine saksahuvilises vaimus! Selles sihis muidugi pole meie mehed, eriti need, kes siia – Tšehhi südamesse – ümberõppele selekteeriti, neile asetatud lootusi kõik mitte täitnud.

      Võib-olla on sellel kõigel olnud veel teisigi eesmärke ja kaalutlusi. Pole vast hea, kui jätta kodumaale küllalt neid, kes võiksid midagi ette võtta.

      Eestist on saabunud teateid, et need mehed, kes omal ajal salaja kodumaalt lahkusid, et põgeneda Soome, olevat tagasi pöördunud – raskel ajal oma kodumaad kaitsma. Neile on, tõsi küll, tehtud väga palju teravaid etteheiteid, eriti suursaksa orientatsiooniga «patriootide» poolt. Nüüd näib siiski, et pole need mehed ometi halvasti mõelnud ega teinud, kes siirdusid vennasrahva juurde, et häda ajal, mil kaalul on oma rahva tõsine eksistentsi küsimus, jälle tagasi tulla.

      Omastest Lõune-Eestist puuduvad praegu teated. Võimalik, et nii mõnigi nendest asub juba nädalaid teise võimu valdkonnas. Isast26-emast27 on viimased teated 6. augustist, mil jube suurtükimürin seal pannud aknaklaasid põrisema ja silme ees seisis kohutav sundus – põlisest elukohast lahkumiseks. Õde EloСКАЧАТЬ