Sõjamärkmikud. Päevikud 7. juulist 1944 kuni 6. Karl Laane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kuid vahetuste puhul jäi aega küllaldaselt, et veeta mõnigi ilus hetk lõkketule juures, tuua eemalt põlluservalt õunu ja neid tuhas küpsetada. Ning peab ütlema, et on toredaid kaaslasi ja häid eesti poegi, kui vaid saad mõnel sobival hetkel omavoliselt kontakti. Ja vestlustes on sel puhul mõndagi huvitavat, sisukat, mõttesähvatuslikku.

      Tänasel päeval aga on oma teislaadseidki tähelepanekuid, mis samuti on õpetlikud oma olemuses meeles pidada, kuigi need aitavad vaid tõendada-täiendada mingit üldist tõde ja olemust mõnesuguste meeste juures.

      Meil keelati täna ära Benešausse minek, üldse väljaminek, kuna ülemus tahtvat täna tuleval nädalal toimuvate eksamite puhuks teha pooletunnist järeleaitamistundi, millest osavõtt pidi olema isegi vabatahtlik. Tähendab, ei õppus ega muu poleks pidanud ju takistama asjaõiendusteks linnas käimist. (Naljaks seda ei tehta, kuna tuleb ju 15 km edasi-tagasi jalgsi ära käia.) Aga – ülemus peab ju ka midagi tahtma ja tema tahe peab peale jääma.

      Täna selgus, et Praahas pidi olema sealsete eestlaste koosviibimine, kuhu oli palutud ka siin väljaõppel olevaid eestlasi. Sellest muidugi nüüd osa võtta ei saa. Oli siiski üks mineja ka sinna – riigisakslasena meile esitatud oberjunker,36 kes läks. On jäänud mulje, et väljalubamise keeld ongi nagu tollest eestlaste koosviibimisest tingitud. Meenub, kuidas need härrad, kes on eesti perest pärinenutena praegu ajakohase vaimu kandjatena meile ülemuseks, on tihti mõnel ägedal silmapilgul meestele «peale hüpanud», et tema tegevat tegelikult eestlaste heaks ja Eesti heaks rohkem kui mõned teised, kes peavad end Eesti patriootideks. Nähtavasti on see eestlaste kokkusaamise tõkestaminegi mõeldud eesti rahva «huvides».

      Teine pärl. – Mehed metsas valmistasid laupäeva puhul mõned saunavihad. Ülemus keelas aga nende kaasa toomise – polevat sobiv kanda vihalehiseid kaenla all. (Vististi on see, kui olevad või tulevased ohvitserid väljakäiku tühjendavad ja selle sisu kesamaale kannavad, võrdlematult sobivam!?)

      On üldse üsna huvitav see juhiprobleem. – Mõni mees püüab selleks saada ja sellena olla kõigi küünte ja hammastega. Ta püüab kõik augukesed oma «võimulossi» seintes kinni toppida agara hoolikusega. Kuid ometigi ei saavuta ta kontakti, mistõttu aga muidugi ise väga kannatab ning alaväärsuse pärast püüab siis veelgi kõvemaid trumpe üksteise järele välja käia. – Kuni lõppeks kõik need «trumbid» ja «trumbikesed» muutuvad päris tühisteks jampsivaiks fraasideks.

      Kõik need tähelepanekud tõendavad küll vaid üht, ja nimelt – tahad olla hulkade juht, pead siiski taipama midagi ka pedagoogikast. Ja kui sa ainult käsed-keelad ja sellega vaid tahad näidata oma võimu, pead leppima vast tihtigi tänamatu narri olukorraga oma alluvate silmis. Tõeline juht peab julgema endale lubada õigust anda alluvatele võimalust ka mõnd asja vabamalt teha ja tunda, et nende tahe ja arusaamine (paremas mõttes) pole sugugi viimne, millega arvestatakse. Tähendab – juhtimine, nagu kasvatamine – ärgu olgu mitte ainult negatiivne, vaid olgu võimalikult positiivne. Mõistan seda nõnda, et alluvast (kasvatatavast) ärgu saadagu aru kui olevusest, kes on vaid rumal ja keda peab vaid õpetatama, või jälle kui halvast olevusest, kes kavatseb ise, kui tal pole kurja hirmu taga, vaid «viilida». Tõeliselt on see suhtumuslaad ise selleks kõigeks vaid peasüüdlane, kui sellelaadsed nähted elus siiski tihti esinevad. Õieti on igas inimeses olemas eeldused nii heaks kui ka halvaks. Parim tee hea osa esile tõstmiseks on aga see, kui meie juhtidena suudame ja oskame läheneda nõnda, et meie tunnustame kõike, mis juba on positiivset, seda ergutades. Selleks peame inimesi usaldama, kui tahame, et nemad ka sind usaldaksid. Peame andma vabadustki ja vaba ruumi kasvamiseks, mitte aga, et püüame kõike, mis ise oled vast suure vaevaga endale pähe tuupinud, teistele edasi taguda. See tee ei vii kaugele ega kanna head vilja.

*

      22.9.44 – Eile algasid nõnda siis meil lõpukatsed. – Kas need tähendavad ühtlasi ka peatset ärasõitu – kodumaale? See küsimus huvitab siin igat mitmevõrdselt. On ju kõik see olemine, eemal kodustest, kodust ja kodumaast kõiki põhjalikult ära tüüdanud, eriti teadmatus, mis ikka valitseb ja koguni süveneb üldise olukorra kohal. Ametlikult on meil siiski teada, et peame olema siin veel vähemalt kuu aega – kuni oktoobri lõpuni. Paberite korraldamine ja vastavate otsuste saamine Berliinist pidavat võtma rohkesti aega. Ja kui lõppeks seisamegi ärasõidul oma kimpsude-kompsudega, siis – kuhu õieti peaks viima meid meie tee? Kas kodumaal enam ongi siis õieti kohta, kuhu jalga maha panna?

      Tänased fronditeated Eestist igatahes pole kuigivõrd head tõotavad. Ametlik informatsioon teatab «plaanikohasest tagasitõmbumisest» Narva rindel. – Tähendab «plaan» näeb ette juba maapinna loovutamisi isegi Eesti õliväljadel, kohal, mis pidigi olema peamiseks Eesti hoidmise põhjuseks! Räägitakse juba, et isegi Rakvere olevat langenud. – Kus siis küll peaks olema see uus kaitsejoon, kus jäädakse peatuma?

      Viimase aja teateil on igatahes võitluste ägedus Eestis jälle üldiselt kasvanud. Kindlasti on meie meestel seal rasked päevad! Ja kogu meie rahval, kelle enamus on juba kodudest lahkuma pidanud või viibib praegu kuskil teadmatuses. – Tulevik seisab ääretu ja mustava tühjusena meie ees.

      Üleeile sai teatavaks 19. skp-l Moskvas sõlmitud Soome – Nõuk. Vene relvarahu leping, mille kohta Soome siseminister muide on lausunud oma kõnes: «Soome on kaotanud sõja…»

      See rahu tähendab Soomele 1940. a piiride taha tõmbumist, Petsamo loovutamist, Porkkala kindluse loovutamist Helsinki ees (Hanko asemel), Soome lennuväljade loovutamist Venele Eestis asuvate Saksa vägede vastaseks võitluseks, Saksa vägede interneerimist Soomes, milleks Nõuk. annab «sõjalist abi», Nõukogude võitluse toetamist aineliselt ja laevaruumide kasutada andmisega, 6 aasta jooksul 300 mln dollari väärtuses sõjakulude kandmist aineis (metsamaterjal, tselluloos jne), Nõuk. kontrolli liiklemisteede üle jne.

      Meile, eestlastele, tähendab see igatahes olukorra lootusetust ja kindlasti paljusid eelolevaid kannatusi.

      Mis teevad küll praegu lähedasemad Eestis? Kas veel saavad minugi naine ja poju endiselt kasutada oma senist, kuigi võõrast toanurgakest? Või asuvad nad juba kuskil sügisporisel maanteel oma pampudega, ümberringi segadus, ees suur teadmatus?! Kus võiks küll inimene leida varju kõigi selle maailma kurjuste ja ohtude eest?

      Nõndaks jah, meie teeme siis eksameid? Tähtsalt-tõsiselt aetakse seda asja. Enamus on juba sooritatudki, paaris aines jääb veel seda teha homme. – Istutakse üksikult või kahekesi laudade ääres, kindlaks määratud kohtadel. Küsimused ja ülesanded on esitatud paljundatult ja neile vastamine (nende lahendamine) peab andma üldise läbilõike sellest, mis seniste kuude vältel on õppimisest meelde jäänud. Vististi pole olnud suuremaid raskusi nende tööde tegemises, nii et vähemalt rahuldavalt peaks toime tulema. Isiklikult pole siiski viitsinud kogu sellele asjandusele erilist tähelepanu pöörata. Tundub isegi nagu pisut koomilisena ajal, mil kodumaa seisab kõigi omastega teadmatuses ja elu-surma küsimuse ees, anda liig suurt tähendust kõigele seesugusele askeldamisele.

      Siiski. Mingi tähtsus näikse siiski igal juhul ka kõigel siinsel sõjaväelisel askeldamisel ja asjaajamisel olevat: päevad kaovad kuidagi kiiresti ka praegusel raskel ajal käest. Kui üksi olles mõtlema jääda, on igatahes palju raskem ja ängistavam, nii et mingi raskusevaim nööriks otsekui kõri, lämmataks hingamist…

      Kuid – tahame siiski loota. – Mida? – Imet? Või eksisteerib siin maailmas lõppeks siiski mingi mõte ja tõde, et lõpmatuseni ei saa ehk ka tänapäeva mõttetus ja inimlikud kannatused areneda?! Ehk saab inimesele siiski kord taas osaks olla inimeseks tunnustatud ja võida elada ning töötada inimesena! Muidugi on see kahjuks, nagu kõik tunnusmärgid näitavad, ainult hämar soovunelm ja igatsus.

      Seniks, kui inimesed ei õpi hindama oma kaasinimesi sama väärtusena nagu iseennast, kuni ei lõpe pöörane ja pime tapakirg, on vaevalt lootust millegi inimlikuma maksvusele СКАЧАТЬ