Sõjamärkmikud. Päevikud 7. juulist 1944 kuni 6. Karl Laane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ 12. augustil ja lõppeks siirdunud Haapsallu. Arvatakse, et paljud on nähtavasti kohale jäänud. Võib-olla minu vanadki. Loodan vaid, et kuna nemad pole kellelegi paha teinud, võivad nad ehk edasi elada oma elukohas ja elatuda oma vanadusea raskest töövaevast…

*

      Leidalt olen saanud kirju järjekindlalt, viimati isegi pakikese. Nemad on seni saanud Leida vanematega Lehtses paigal püsida. Tahaks loota, et edaspidigi jääks neile see võimalus.

*

      Laupäeval, 9. skp-l, oli väikese Lauri sünnipäev. Olin varem ikka lootnud, et hiljemalt sel päeval olen jälle tagasi kodumaal ja saan tähistada päeva, mil täitub meie väikemehe eluhakust kolm aastat. Tegelikult kujunes siiski teisiti. – Pühitsesin seda päeva, viibides vaid mõtteis oma lähedasemate juures, üle kauguste. Sellest päevast sai nagu mingi pidulikum, kuigi vaikseis, rohkem endasse pöördunud elamusis. Kuigi eelmine öö pärast väsitavat jalamatka Benešausse ja tagasi oli ebameeldiv ja järgneva öise õppuse tõttu väsitav, kusjuures sai vihma käes ka liguneda, ja kuigi hommikul, pooliku unega tuli minna tavalisele «junnamisele» (viimasel ajal on üldse rohkem esile kerkinud mingi rangem joon ja rivikorra drillimine), oli päeva teine pool kaunim, mulle isiklikult nimelt. Kõigepealt sügiseselt kuldne päikesepaiste. Otsekui sünnipäeva tähistamiseks saabus pakikene küpsistega Leidalt. Oli sel päeval veel see haruldane juhus, et kogu selle pika suve järel esimest korda sai sauna. Nimelt on meie mehed seesuguse siin korraldanud. Muidu aga Saksamaal nähtavasti saunast lugu ei peeta. Tölzis võimaldas ihupuhtuse eest kuidagi hoolitseda dušš ja siin – Neveklaus – järvevesi. Oli igatahes suurepärane saunas olla ja marssimistes kangeks jäänud jalgu leilis vihalehtedega nuhelda… Ja nõnda ma siis pärast sauna, kui olin toonud lauale lõhnavaid flokse ja roose, istusin maha, et mõelda oma poisi sünnipäevale – kauguseist. Nautisin koduhingust kaasa toonud küpsiseid ja kirjutasin kirja, et sel teel nagu eemalt kodustega sidet hoida.

      …Jah, kolm aastat on juba ses rängaski ajas ajamerre voolanud, sellest saadik, mil sõjalained üle meie kodumaa uhasid ja mil sündis siia maailma väikene, kellest olen vaikselt lootnud, et tema, kui mind ennast võib-olla enam ei ole, peaks minugi paremaid püüdeid elus kord edasi kandma. Nüüd aga põleb meie kodumaa uuesti otseses sõjatules. – Kui kaugele ta põleb ja mis saab meist kõigist? Need küsimused vaevavad meid uuesti, kuigi jätmatu elutahe sunnib meid veelgi lootma, et – kord ometi lõpeks see meeletus ja algaks uuesti aeg, mil saaksime jälle inimese kombel teha loovat tööd ning elada normaalset elu…

      Selle kauni sünnipäeva meeleolu juurde kaasnes aga minu haigestumine, kuigi vaid väikesse grippi. – Nimelt saunas, kui istusin ja kirjutasin kirja, tulid peale seesugused külmavärinad, et ei leidnud kuskilt sooja. Igatahes järgmise päeva olesklesin voodis ja ka täna olen selleks õppustest vabastatud. – Muide, üks väikene kõrvalmõte. – Ei tea, kas see on ikka elus nõnda, et kui oled näit. haigestumas, et siis tekib nagu mingi pidulikum meeleolu, või on see vaid mõnikord seesugune kokkusattumus. – Igatahes meenub mul üks haigestumine lapsepõlvest.

      Oli kaunis hilissuvine õhtupoolik. Olin karja juures. Päikene paistis kõrgete mändide latvadele ja see näis kõik nii pidulikuna ning oli väga hea olla. Vahtisin männilatvadesse, kus mänglesid eluvallatud oravad. Siis, arvasin, et sellest vahtimisest, tundsin, et pea jäi pisut uimaseks. – Järgmisel päeval aga olin haige – oli vist sedapuhku kõhutõbi… (Ja see oli eelmise suure sõja ajal.) Teinekord, olin siis vist 6-aastane väikemees, mäletan, oli ka üks hubane õhtu. Ema ja õde korraldasid mingeid ajalehe joonealuseid lisasid ja isa luges ning popsutas piipu laua juures. Siis järsku tuli mul kange isu pannkookide järele. Et oli hiline õhtu, siis neid küpsetama ei hakatud; lubati seda hommikul teha. Järgmisel hommikul aga olin palavikus. Ja kui toodigi pannkoogid voodi juurde, siis puudus nende jaoks isu. Seekord olid šarlakid järjekordselt mu kallal.

*

      Hulgal-hulgal ajal ma poleks nagu näinud selgemat unenägu oma omastest. Küll on olnud igasugu viirastuslikke nägemusi. Kord näiteks nägin, et meie kodutalu aias olid kõik aedviljad maa seest välja kistud ja mingi küünitaoline ruum, mis pidi õieti olema kelder, oli täis närtsivaid kaalikaid, kapsaid jm. (Mõtlesin sel puhul: kas tõesti toimub nüüd seal midagi hirmsat!)

      Täna, kui olin tulnud ambulantsist tagasi ja asunud jälle voodisse, kus uinusin, nägin unes ema. – Oli ta, nagu tavaliselt, kuid tundus millegipärast kuidagi kõhnana. Ta oli tulnud nagu siia kaugele, et mind külastada. Õieti ei saanud ma temaga küll pikalt koos olla, sest ta läks nagu jälle kuhugi edasi, tahtes hiljem jälle tagasi tulla; tuligi vist. Küsisin talt kõigepealt, et kas praegu olete uute võimude all seal, meie kodus? Ema aga oli kuidagi muretu. – Et – olid seal küll võõrad, aga nüüd on jälle kõik vanamoodi.

      Nii-siis, mingi viirastus, mingi kokkupuude emaga, kes kindlasti palju-palju muretseb, mitte niivõrd enda, kui just oma laste pärast, kes viibivad temast kaugel, teadmatuses, nõnda nagu meie temastki praegu midagi ei tea… Sellest nägemusest tekkis mu meelde taas selgemini kui tavaliselt siin (igapäevases sõdurielus pole harilikult mahti palju oma isiklike mõtetega ja mälestustega tegelda) kujutlusi ja mälestusi oma emast. Ja see tema lihtne kuju tundub nii suurena ja võimsana just seetõttu, et temas on nii palju ohvrimeelt, nii palju enesepühendamist. Tema enda elu on olnud täis ränka koormat, ta pole saanud palju osa elu kergemast ja päikesepaistelisemast küljest, kuigi ta on seda igatsenud ja soovinud, kui mitte endale pole see võimaldunud, siis vähemalt oma lastele.

      See oli alles aasta eest, mil saime paar-kolm nädalat veeta koos minu emaga. Siis oli see ema, kes kõigest hingest kaasa aitas, et meil oleks midagi talvevarustuseks kaasa võtta. Rabasime siis temaga kahekesi rukkivihke ja korraldasime nisu rehepeksu. Tema kogu elumõte oleks nagu selles, et hoolitseda oma laste eest, kuigi ise vast mõnestki paremast ilma jäädes.

      Kui kodupõldudelt said viljad koristatuks ja paljastel põllu- ning karjamaaseljakuil puhuv tuul tekitas kuidagi mahajäetuse tunde hinge, siis lahkusime jälle. Imelik, ikka on need lahkumised kodust olnud kuidagi seesugused, et kui kodus pole enam suvist õitsmist ja päikesepaistet, kui algab sügis oma vihmadega, siis lähevad lapsed oma teed… Ja vaene ema peab jääma, andes endast lahkujatele kaasa oma parema, üksi aga kandma selle elu raskemat osa.

      Neid lahkumisi minu Sadrametsa29-kodust on olnud nii palju. Ja ikka on need olnud alati seotud mu emaga, kes on ikka tulnud lahkujaid ära saatma, vähemalt suure tee nurgani, endal kortsusel näol pisarad ja krobelised, töös kangunud käed õnnistavalt silitamas saadetavate käsi – «Jumal ise hoidku ja kaitsku teid!» Need on olnud tema palveks ja lahkumissooviks. Ja kui hobune pöördus ära maanteele, siis jäi ikka ema – see hoolitseva mure võrdkuju – seisma tollele teeharule, käsi rätikuga silmanurgas, vaatama järele, kuni lahkujad kadusid metsa või teekäänaku taha. Nõnda on see ikka ja tihti olnud ja nõnda oli see aasta eestki, mil lahkusime emast: Leida, Lauri-poju ja mina. Ja on, nagu seisaks ema ikka kuskil seal maantee veerel ja jälgiks oma mureliku pilguga meie teed, saates meile järele oma õnnistusi ja palveid… Kardan, et meie kodupõllud ja – õu ning sealt suurele teele pöörduv tee on praegu vististi palju kõledamad, kui seda oli aasta eest.

*

      On meeles veel üks kodust ja emast lahkumine, see kõige viimasem.

      Oli see käesoleva aasta jaanuari lõpupäevil, kui mitte viimsel. Olin siis saanud vähekese puhkust. Käisin muide teenistusasjus Tartus, kus kohtusin mõnegi tuttavaga, kellega juba tükil ajal polnud kokku saanud. Ja viimane käik oli siis isakoju. Millegi pärast oli siis tunne, nagu oleks selle külastamisega seotud mingi tagasipöördumatu hüvastijätt, mõnegagi, mis enam kunagi tagasi ei pöördu.

      Sõitsin siis õe hobusega Sarult30 vanemate juurde, et peatuda seal päevaks ja taas tagasi pöörduda. – Kaunis ja kodune oli siis talvine metsavahetee, mis pöördus välimailt vaiksele koduküla alale.

      Mõtlesin СКАЧАТЬ