Sõjamärkmikud. Päevikud 7. juulist 1944 kuni 6. Karl Laane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Karl Laane. Õpilased uurisid Rahumäe kalmistule maetud kultuuritegelaste elulugusid ja nii andis Laane mulle üle osa enda koostatud kartoteegist. Olen uurimistöös kasutanud tema tehtud fotosid ja mõningaid muid materjale.

      KÜLLO ARJAKAS

      I päevik

      Sõja jalus

      19.04.1944 – Kloogal, Tallinn

      25.04.1944 – Lahkumine Eestist

      7.07.44 – Mõnigi kord on kitsikuid silmapilke sessinatses elus, mil nagu kaoksid kõik herkjamad mõtted ja tunded ning kogu olemus tunduks kui lõppematu halli kannatuste teena. Kuid ometi on olemas siin maailmas siiski ka nii mõndagi suurt ja kaunist, mille ees seisatud, imetled, rikastud. On paljugi iseloomustavat, mida tahaks meelde jätta: tähelepanekud kõigest ümbritsevast, iseloomulikest elunähteist, mõttevooludest, inimestest. Ja nii mõnigi kord tekib mõtteidusid – välgatusi, otsekui välkvalgustust.

      Kuid kõik need rändavad üksteise sabas tuttavat teed – kaduvikku. Tulevad esile taas uued muljed, kujutlused ja mõtted, olnust jääb heal puhul hinge vaid hämar mälestusejälg. Ent kõige selle juures tajud, kuivõrd ajutine nähe siinses maailmas on inimene ise, see, kes vast mõnigi kord kipub hoiakule, nagu oleks ta üsna tähtiski faktor muu maailma keskel. Loomuliku eluhoiu pärast vististi, selle tõttu, et tead-tajud, kuivõrd lühikene võib tegelikult olla ühe inimlapse elutee, millest siiski tahaks järele jätta kasvõi hämaramatki jälge, tahaks, et kõik elatu, kõik nähtu ja mõeldu siiski ei kaoks. On teataval määral kummaline mõtelda sellele, et kunagi (millal – ei tea; on vast heagi, et tuleviku ette on riputatud läbipaistmatu linik) on see mateeria, milleks oled oma maises olemuses, sulanud elutuna ühte looduse kõiksusega. Kuid nüüd ta veel elab, mõtleb, tunneb! Mõtleb murelikult või õnne aimates, tunneb rõõmu päikesepaistest, mis hetkel soendab su palet; tunneb, kuidas mahlad veel ringlevad soontes – elumahlad. Veel elan, mõtlen, tunnen ja tunnetan!

      Tahaksin sellest kasvõi mõned hämarad varjudki paberile projekteerida. Nõnda, kuidas juhtub – jooksva elu kaasas. Seni pole saanud sellest asja. Ütleme küll, et pole saanud selleks lihtsalt mahti: üks pisiasi teise sabas on võtnud selleks võimalused, kuigi oled tihti sellele mõelnudki. Kuid küllap on siin tegemist pisut mugavusegagi, et pole viitsinud end käsile võtta. Seetõttu on jäänud tegemata mõnda suurematki, milleks võib-olla oleksin võimeline.

      Täna kirjutasime oma Zettelarbeit’i1 nurgale juba kuupäeva 12.7.44. Tähendab, päevi on möödunud sellest päevast, mil mingi uue asjaolu esiletulekul tuli järsku kirjutamine pooleli jätta. Kõik ei olene siiski ainult tahtest-tahtmisest. Kirjutamiseks vajame siiski ka rahu. Pisut, pisutki…

      Nagu näha, pole ühele junkrule2 küllalt isegi tervest nädalast selleks, et oma vabaajaharrastusena asuda tegelikult asja juurde: muljete-märkmete kirjutamisele. On see ju ka üsna keeruline ülesanne, kui tahad seejuures möödunut selle olulisemaiski punktides rekonstrueerida.

      On hommik. Mõned hetked on aega enne välisõppuste algust, iga sõna juures võib tulla käsk, mis sunnib sellega lõpetama. On see just nagu meie elu üldse: meie ei tea, mil tuleb käsk. Meie ei tea, kuidas see tuleb.

      Pea on uimane – vist mingi väikesem terviserike. Üleeile oli üsna kehv enesetunne: mingi pööritus oli kõhus ja peas pakitses ning tagus ja silme ees tantsisid tumedad, kollased jne ringikesed. Eile süstiti – mingi kõhutõve vastu. Kas sellest, pisut häiritud olekust või muust, oli ka tänane öö kuidagi raske ning lummutuslik ja hommikul oli raske reageerida tavalisele äratusvilele, oli raske tõusta. Ärgates olin ilmselt öiste unenägude mõju all. – Kas tõesti võib kodus omastega midagi halba juhtuda, seda, mida kardame, kuid mida ei tahaks nagu tunnistada, lootes, et siiski kõik läheb ja lõpeb veel hästi? – Mingid ronimised, peitmised, varjamised ning mööda maanteed mingite kolidega astuvad inimesed (olid need – oma ema, oma naine või olid teised, kuid mulje oli ebamäärane). Siis mingid ärplemised, mingid tegelemised kuskil. Terve suur virn taskurätisuuruseid kuskil valmistatud, piltidega varustatud rahasid, millistel suured kirjad «Eesti Vabariik». – Umbes säärased olid viirastused öösel, milliste mõju all äsja ärkasin.

      Viimasel ajal mõtleme tihti siin oma kodudele ja kodumaale. Asub see ju liiaks lähedal suurele heitlusele, raevutsevale sõjale ja tendentsid on olnud pahaendelised. Kirju aga tuleb väga harva ning suurte vaheaegadega. Viimasel paaril päeval pole saanud kirju peagu üldse. Räägitakse, et sel nädalal Münchenile kolm päeva järjest toimunud õhurünnakute tagajärjel on linn kõvasti kannatada saanud ühes postkontoriga, kus võib-olla oli ka mõni oodatav kiri.

      …Jälle kolitakse, otsitakse uut eluaset: vanad, naised, lapsed. Nõnda kui meil Tallinnas 9. märtsile3 järgnevail päevil sel aastal. Ja üle viiekümne kilomeetri kauguselt võib haista kõrbenud hõngu. See on sedapuhku sõjahingus, kui nõnda võiks öelda. Põlevad aastakümnetel kogutud-korjatud varad, põlevad paljude lootused ning elutöö. Kuid võib-olla põleb paljusid kogujaid-korjajaid endidki – koos kõige sellega, mis nad on suutnud kokku korjata. Maailm põleb… Ja mis teeb inimene, see, kes ise kaasa põleb, see, kes aga ise on kõige selle süütaja ja kustutaja? Kas on tal pääsu kogu sellest hullumeelsusest?

*

      9.07.44 – Möödunud nädalal (7.7) käisime Müncheni läheduses (Egelfingis) sealset hullumaja külastamas. Meile näidati seda elu suurt traagikat, elu seda külge, mis on alati ja igavesti varjutatud, kuid mis kannaks otsekui suurt karmi tõde, millist kannab kogu inimlik maailm. (Võib-olla siiski ehk polegi need tegelikult nii väga õnnetud, need väga mitmepalgelised hullumaja tegelased, kellede silme ees seesinane maailm otsekui mingi kummaline unenägu hämaralt viirastub. [Pidagu seda silmas] kõik need, kes peavad endid millekski, tavaliselt ikka millekski väga tähtsaks ja suureks, olgu siis, kas nad avaldavad seda oma sõnaderohkuses, või jälle üleolevas vaikimises… Need paljastatud hingedega haiged inimesed! Kurb on see pilt. Ja need sündides idioodid, vesipead, väikepead ja igat laadi ebanormaalsused, mida meile näidati! Ning meile öeldi, et «Vaadake, kamraadid, selleks meie võitleme, et kaotada sääraseid, sest need on liberalistliku ühiskonna produkt!»

      Meile esines aga teiste hulgas ka veel üks hull, kes tõstis kombekohaselt kätt nagu teisedki, kõnetas meid oma kolleegideks ning jutustas, kuidas tema oli saanud sõjas peast põrutada ning nüüd oleleb siin – vaimuhaiglas. See mees oli mõnetegi erinev oma teistest «kolleegidest» – ta ei suurustanud muuga, kui et on «sõjakangelane», näis tajuvat ja tunnustavat oma hämarat vaimset olukorda. Ta näis siiski mitte kõike veel kaotanud olevat, ta suutis veel taibata pisutki tõde.

      Näidati meile veel üht hullu, keda võrreldi Jugoslaavia Titoga:4 kui pääseks sinna, oleks nagu Tito ise.

*

      15.07.44 – Sedapuhku rong veereb – Viini poole. Paljude unelmate, inimhinge rõõmude ja Straussi valsside linna. Nõnda siis on soov ja vististi ka juhus seda näha, enne muud võimalikku, mis võiks veel ees oodata. Etteaimamata, nagu nii paljugi sessinatses elus, tekkis põhjus selleks jällekordseks veeremiseks. Viin seejuures on muidugi küll rohkem minu ja teiste minutaoliste eralõbuks, õigem – otsemast teest kõrvalepõikeks. Samal päeval, kui märkisin siia eelmise sissekande, vaevalt vast 10 minutit hiljem, kui junkrutekooli II inspektsioon5 oli ühes kolu ja klamottidega6 õppustele minekuks üles rivistatud (minul muide kaks kirkat uljalt õlal), anti käsklus need kõik samasse asfaldile maha panna. Ja siis loeti ette tervelt 45 junkru nimed, kes olid Sprachschwierigkeit’iСКАЧАТЬ