Sõjamärkmikud. Päevikud 7. juulist 1944 kuni 6. Karl Laane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ süüdlased milleski. – Ikka jäävad kannatajaks vaid süütud perekonnad – naised-lapsed, vanakesed ja kõik need, kes pole kunagi oma sihiks seadnud tapmist ja hävitamist.

      Aga siiski leidub ikka neidki, kes arvavad, et toorustega suudavad nad kaotada mingit ohtu. See oleks sama, kui keegi loodaks tuulele vastu puhudes seda vaigistada või tuld lämmatada, kallates sellesse õli.

      Oma kaaslaste hulgas võib muide panna tähele teatavat, nähtavasti puht-inimlikku nähet. – Kuuldes mingit halba uudist, ei taha tavaliselt nii mõnigi seda uskuda, vaid vaidleb ägedalt vastu – «see ei või võimalik olla!» Ja kui siis püüad näidata selle karmi tõe kõiki loogilisi põhjendusi, siis saab mõnigi mees vihaseks ja langetab sulle kaela kurja kahtluse: «Küllap sa ikka kõike seda ootad, kui sa nõnda arvad!» Ja kui lõppeks siiski selgub, et kurjasti kahtlustatul oli ometigi õigus, siis ei suvatse keegi tunnustada, et sel «halval», keda oldaks nagu peagu valmis isegi kõigi nonde halbade asjade põhjustajana süüdistama, oli siiski lõppeks õigus.

      Näib, et inimene, teatavas olukorras eriti, pole suuteline mõtlema loogiliselt, vaid ta võib nii väga kergel käel langetada täiesti ebaõiglasi otsuseid ja sellekohaselt ka küllalt pimedalt toimida. – Suures ohus (alati ei tarvitse see isiklikult vast tõeline ollagi), ärritatud olekus, väsinuna või nälginuna, ollakse tihtigi kaalutlematu oma otsustes ja võidakse toimida silma pilgutamatult ülekohtuselt.

      Näib, et tavaliselt inimene (paljud) ei salli loogilist mõtlemist, ei vaevuta kuulatlema teise mõtteid ega nende motiveeringuid, kui need just ei lange kokku tema enda juba kulunud mõttesuundadega.

      Kuid – olgu sellega, kuidas on, eks seesugused asjad, kui neist tahad vihjamisi ja lühidalt midagi öelda, jäävad ikka kuidagi uduseks. Siin on igatahes ala meie tegeliku elu mõttemaailmast, kus liig kergelt võib sattuda igasugu pisikonfliktidesse ja oma «vaimu närimisse». – Elu pisiasjad on tihti üsna närused, kui neisse süvened ja tahad neid ära lahendada, kuigi jah, nendes on ka nii tohutult palju iseloomustavat. Oleks vaid inimestel rohkem objektiivsust, räägitaks rohkem mõtetest kui igasugu puht-subjektiivseist arvamistest (tihti, jah, keeleliseltki nii palju vassides!), siis oleks kindlasti väga kasulik ka igasugu pisiasjakeste üle elust mõtteid vahetada.

      Peame ikka leppima ses elus, et inimese põhiolemus on – egoism. Ikka – mina mõtlen kõige õigemini (kuigi tegelikult vaid vassin ja jaburdan), ikka on minu mure kõige puhtam, minu valu kõige suurem; ikka olen mina ses elus kõige parem ja õigem. Sellest vast johtubki, et üksikinimeste egoismi kõrval tõuseb maailmas päevavalgele ka üksikute rahvaste egoism – ikka on meie rahvas see kõige parem ja teised poolinimesed, loomalikud olevused, kelle vastu oleme meie, nii ingelvalged, kui mustade tontide vastu võitlema kutsutud.

      Mõtleme siin jah ärasõidule, kuigi meie ei tea – kuhu õieti siis ja – kuidas? Aga siia tuleb (tuuakse) eestlasi veelgi juurde. – Algab jälle uus kursus. Vististi, igal juhul, tuleb ühele ajajärgule lõppkriips alla tõmmata. Algab uus – milline, kuhu viiv? Silme ees on vaid pikk rida küsimärke.

*

      22. sept-il kuulsime, et Eesti Rakvere on langenud venelaste kätte. Sama päeva õhtul aga kuulsime sama juba ka Tallinna kohta. – Olime üllatatud. Järgmisel päeval saime ülemustelt noomida, sest keegi oli sama informatsiooniga nende poole «nõu küsima» läinud. – Olevat aluseta jutt ja vaenlaste informatsioon.

      Täna seisis aga juba ajalehtedes, et «Stadt Reval ist geräumt».37 Tähendab, aluseta jutt vastas sedapuhku kahjuks siiski tõele… Eestis on nähtavasti midagi kohutavat. Igasugu lähem informatsioon puudub. Kõige raskem on teadmatus omaste pärast. On’s nad veel oma endises asukohas, on asunud kuhugi teele ja sattunud hätta, või on tundmata tee kandnud neid hoopis kaugele.

*

      26.9.44 – Täna öösel nägin nägemuslikku und. – Pidin minema nagu oma naiseisa38 juurde, kes pidi lõikama mul juust. Astusin ruumi, kus naiseisa lamas voodis ja tema kõrval oli väikene Lauri, otsmik marliga seotud, nägu valge. Ja laps sirutas oma käed mulle vastu ning hüüdis rõõmuga: «Isa, ometi tulid sa viimaks oma väikest s-ta-vankat vaatama!» Siis aga ärkasin ja mul oli nutt kurgus. – Kas tõesti on juhtunud midagi hirmsat?! Peatselt aga oli äratamine.

      Täna käisin Benešaus. Tulime tagasi läbi vihma, kompsud käes. Ligunesime. Mõne kilomeetri saime ka veoautol sõita. Olin väsinud ja märg, kuna ka eelmise päeva marssimine oli oma mõju avaldanud.

      Tagasi jõudes anti käsk koos mõne teisega kaaslastest minna väljakäigukohta puhastama. Põhjus: ühel hommikul olin pisut aega pärast äratamist viibinud veel voodis. Kord varem oli inspektsiooni ülem meile rääkinud, et meid kui ohvitsere selliseks tööks sundida ei saa. Tuletasime seda meelde. Saime sõimata. Niikaugel on siis eesti ohvitseride auga saksa sõjaväes.

      Homme hommikul vara, kell 3 tuleb asuda uuele matkale, üle 20 kilomeetri kaugusele, jälle mingi asutusega tutvuma.

      On sügis.

      On teadmatus omaste ja kodumaa saatuse suhtes.

      On teadmatus ka enda tuleviku suhtes. Teadmatus süveneb isegi veelgi: üleeile korjati meilt ära kõik raadiovastuvõtjad. Meenub samalaadne toiming bolševike poolt üle 3 aasta eest Eestis. Meilt võeti ära ka relvad; anti küll juurde tulnud noorematele.

      Meestel pole huvi muuks, kui et tuleks vaid rahu.

*

      27.09.44 – On pöördunud täielikult sügisele. Sellega üheaegselt on tulnud sügis ka olukordadesse ja meeleoludesse… Oleks nagu keegi surnu sulle väga lähedal. Aga siiski just sellest on see tunne, et pikk vahemaa, mis seni lahutas lähimaist inimesist, on muutunud järsku nii kohutavalt suureks ja ületamatuks, et ei tea enam midagi omastest, kes Eesti järsu vallutamisega Nõukogude poolt on jäänud hoopis teadmatusse. Ikka rohkem kerkib esile hirmus küsimus: on’s nad jäänud sinna või asusid siiski kuhugi liikuma, viimsel hetkel? On’s nad veel elus? Ja, mis saab edasi?

      Täna tuli tagasi Leidale Lehtse, siit 20. aug adresseeritud kiri märkusega: Keine Postverbindung.39 Tähendab suur osa mu viimasel ajal saadetud kirjadest jääb tal saamata ja ka tema kirju pole pärast 2. sept siia jõudnud. (Niisiis, mina olen saanud temalt hilisemaid kirju. Ka naudin veel tema saadetud võid. Nii kahju, et isegi seda, mis olen püüdnud hoida Leidale ja oma pojule siin, ei saa kuidagi neile edasi anda. Need jääksid kui väärisasjad minu juurde ega raatsiks neist lahkuda, ära anda neid ka siis, kui kord tuleb vaeva näha oma pampude edasi toimetamisega.)

      Millegi pärast meenub mulle ikka meie väikene Laurikene oma elurõõmuga ja lapseliku terasusega.

      Praegu on kanda vaid leina südames: kõige pärast – oma naise ja lapse, ema ja teiste omaste pärast, kes nüüd viibivad kõik teadmatuses, ja oma palju kannatanud kodumaa pärast… – Kas kunagi saab neid veel näha ja millistes oludes? Jumal vaid kaitsku neid ja hoidku, mõistku ise õigust, vähemalt elamisekski, neile, kes on süütud!

      Mis aga saab meistki siin? Praegu elame teadmatuses. Teateid välismaailma sündmusist saame napilt vaid saksa ajalehekese kaudu. Raadiot pole ruumis enam häälitsemas ega silmi lahti hoidmas.

      Milleks kasutatakse meid? Eksamid on läbi. Nüüd peaks peatselt ju algama kodumaale sõit. Seda ei saa enam juhtuda. Arvatakse mitmeti. On isegi arvamisi, nagu võidaks meid kasutada vaid tööjõududena.

      Rohkem paistab siiski tõenäolisena, et meid tahetakse rakendada ikkagi kuskil rindel. Aga kuidas. Igatahes sõdimiseks näib enamusel meestest puuduvat tahe. Aga siiski, eile õhtul hilja СКАЧАТЬ