Sõjamärkmikud. Päevikud 7. juulist 1944 kuni 6. Karl Laane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ type="note">10 – meenuvad muide õndsa Šwejki11 lood minevikust!), et seal väljaõpet oma emakeeles jatkata.

      Algas siis kõva jooksmine: kõik välja antud kolu tuli tagasi anda, igast võimalikust kohast tuli allkiri võtta, et asjad oleksid klaarid. Siis võtsime oma järele jäänud rohekashallidelt kuubedelt junkruõlakud ja spiiglid12 maha ning peale tulid jälle nood teised – Ustuf’i13 omad. Saime nõnda kuidagi omapärasteks ohvitserideks ehk SSführer’iteks,14 nagu öeldakse.

      Nüüd, mil naudime rongis II kl kupeed, et põigata Viini, tundub see vorm küll pisut naljakana. (Omavahel nimetame endid seetõttu uhkeldades frondiohvitserideks. Mõeldakse vast siiski ka taskuis olevaile Betsalungschein’idele15 teiselaadsema mundri jaoks.) Aga saksa junkrud, nähes valget paela-õlakut, olid üpris aukartlikumad ja käsi tõusis vastu tulles.

      19.07.44 – Kolm nädalat on möödunud viimastest ridadest. – Viimase punkti panekul kerkisid vaguniakna ette Viini majad. Aga siis tuli kiiresti kõik kokku korjata, et tõtata imetlema toda paljude unelmate linna, sedapuhku küll kiirmarsil.

      Muljeid oli igatahes rohkesti: Viin oma võimsate ehitistega, parkidega, kirikutega, muuseumidega, Praateri16 laadalõbuga jne, mille järel sai siis jälle õhtul rongile joostud, et oma kohvritel tukkudes läbi öö kihutada edasi Praahasse, et seal sama jooksu jätkata ja imetleda ka «kuldse linna» ilu. Ja tõesti, ajal, mil suurlinnad tavaliselt eksisteerivad varemetena, on kuidagi rahustav näha kaunist linna veel tervena. Kuid siiski, isegi Praahas, samuti kui Viiniski, müüritakse kunstiväärtusi kirikuis, eemaldatakse muuseumidest haruldusi – kindlatesse kohtadesse. Sõja vari on langenud kõikjale! Kuidagi oleks pinge nagu veelgi suurenenud, nagu oodataks midagi. Umbusaldavalt vaatavad kohalikud elanikud mundrikandjaid – mingi allasurutud vaikiv ja valvas mõte luuraks nagu kõikjal.

      …Ja siis higistasime täiskiilutud rongides ja ümberistumistel 21.7. Praahast Kienschlagi ja sealt pärast mitme-mitmetunnist ootamist toodi meid nimet. päeva hilisõhtuks ühe suure lossi õue põliste pargipuude varjus. Ja ses kohas areneb nüüd meie sõdurielu juba kolmandat nädalat.

      Praegu istume selle lossi aias (Tloskau17 on selle nimi). Meeldiv on selle lossi fassaad kauni pargi poole: barokkehitis tuletab meelde meie Kadrioru lossi. Istun ühe aia-ehitise lõhutud astmekivil (aias-pargis on olnud rohkesti kujusid. Nüüd on need lõhutud, samuti kui kogu park jätab kurva, mahajäetuse mulje) ja minu ümber on lopsakad aedkarikakrad. Lossi ees poolkaares õitseb rohkesti roose (kahju, et needki on umbrohus). Pärnahiiglased, mis meie tulekul olid üleni täis lõhnavaid õisi, on nüüd selle möödunud ilu üle õhtuvaikuses otsekui järele mõtlemas. Üksikud linnukesed sädistavad ning vilistavad puude oksil ja samas kõrval pargi vabaõhubasseinis sulistavad noormehed, tundes sel vaiksel tunnil vist mundrist ja rivist vabaolemise rõõmu.

*

      8.09.44 – Oleme juba uues kohas mõnetegi harjunud ja tunneme endid isegi paremini kui Tölzis.18 Seal olid küll naabriteks kõrged ja meelitavad Alpid. Siin aga oleks ümbruse looduses siiski nagu rohkem kodusust: üsna vaheldusrikas maastik oma laialt lainja pinnaga, kusjuures mägede ja orgudega vahelduvad põldude nõlvakud ning metsatukad.

      Ümbrus aga on üldiselt täiesti omapärane ja eriline. Kui tulime teataval määral värskete meeltega, oli üsna raske kõige siinsega kohaneda: kümnete kilomeetrite ulatuses on ümbrus tsiviilinimestest, välja arvatud üksikud – hädapärased – erandid, täiesti tühi. See tähendab – kümned-kümned ilusad külad seisavad tühjadena, nii nagu nad vast alles sama aasta kevadel on maha jäetud. Kuskil põlluserval seisab näiteks sahk, mis oli jäänud sinna hetkel, kui tuli mingi käsk – minekuks – ja talu põlisharija rakendas siis vististi hobuse lahti ja kõndis raskel sammul koos temaga alla külla, teed, mida käidud sadu kordi – lootustes, õnneaimustes või ka muretsevais mõtteis… Ent nüüd oli jäänud oma korraldajat ning harijat leinama nii talu kaunis hoolitsetud hoone, nüüd umbrohtu kasvav põld ning roostetav sahk…

      Majade purustatud akende ees kasvavad siin-seal (tavaliselt) raudnõgesed lillede asemel, ahjud ja põrandad tubades on tihti millegi pärast lõhutud. – Puuduvad peremehed ja hoolitsejad neis paljudes külades.

      Kunagisest hoolest annavad tunnistust lõppematud viljapuude read mitte ainult aedades, vaid ka kõikjal teede äärtel ja põllupeenardel. Kuni tänaseni oleme siin nautinud igasugu kirsside ning murelite suurepärast õnnistust, kuigi nende korjamine on olnud ametlikult keelatud. Nüüd on need juba lõpukorral. Järele on jäänud paljudesse kohtadesse – otsekui mõnituseks antud suurepäraste andide eest – lõhutud okstega viljapuud. Räägitakse, et mõned «kangelased» (kõneldakse prantslastest) on puid marjade kättesaamiseks lihtsalt maha raiunud. Murelite aeg on aga sedapuhku läbi. Juba hakkab hammas siiski õuntesse ja järge on ootamas veel pirnid, ploomid, kreegid… Järvedes meelitavad küll kah keelatud väga ahvatlevalt sulpsu löövad kalad ning mõnigi mees uneleb, vaadeldes õielt õiele lendlevat mesilast. (Jah, võib olla unelmaid, mitte ainult luule pärast: võimsamad unelmad tulevad kõhust!) Kohalike karjade asemel elustavad nüüd siin-seal maastikupilti lambakarjad, igal neisse kuuluval eeskujulikul kollektivistil (sõna kõvernurkses tähenduses) on siin saba ümber hiigel-rasvavolt. Ka neisse jääb «uneldes» tihti peatuma sõjamehe pilk. Need lambad olevat nimelt Venemaalt sõja jalust siia aetud. Vististi Krimmist. Kuuluvat karakull-lammaste suguvõssa.

      Viimastel päevadel on olnud üsna ilusaid ilmu ja oleme saanud seetõttu olla vabal ajal päikeses, supelda järvedes ning nautida elamise rõõmu.

      Kuid see rõõm pole olnud siiski mitte puhas ega segamatu. – On ikkagi palju muretsevaid mõtteid igamehe peas: oma kodud ja omaksed kuskil kaugel ja teadmatus kõige tuleva suhtes…

      Vahepeal on sündmusigi arenenud üsna kiirel sammul. Isegi neid, millest teame. Näib, et tasakaalutu ja närviline maailm otsib oma ülihäiritud olukorras mingit lahendust, mingit lõppu sellele suurele meeletusele – sõjale.

      Kohe siiajõudmise järel saime kuulda atentaadikatsest Führer’ile,19 mis siiski likvideeritud. Järellainetused aga nähtavasti pole veel nüüdki täiesti vaibunud. Siis pingeline sõjategevus kõigil rindeil. Meid hoiab pingsalt ärevil eriti idarinne. Oleme olnud jahmunud, kuidas rindejoon järjest edasi liikus: üleöö saime ikka ja jälle kuulda taas uusi nimesid, millistest poleks arvanud niipeagi kuulvat ega osanud nendeni jõudmist arvestada. Ja nüüd oleme nähtavasti maad kaudu oma kodumaast lahutatud! Narva on loovutatud ja ka kagus toimuvad arvatavasti lahingud juba meie kodude vahetus läheduses.

      Kas isa-ema ja teised omaksed saavad olla veel oma uluall ja mis võiks oodata neid homme? Kuidas läheb Leidal20 ja väikesel Lauril?21 Kas neil jätkub ikka elamiserahu ja kas nad saavad häirimatult maitsta oma igapäevast leibagi? Mis ootab edasi? Ja kuhu jõuame üldse?

      Sellest mõtleme siin päevast päeva.

      Mehed on nõudnud kodumaale tagasi saatmist. Sellel pole olnud tagajärgi. Meid on manitsetud ja nimetatud hellitatuiks. Meie pidavat uskuma ja ootama vaid kõrgemaid korraldusi: küllap need lahendavad kõik. – Mis tähendavat üldse oma isiklik elusaatus, mis tähendavat mõned kodud jne. – Võitlus käivat suure Euroopa eest… Nõnda siis jatkamegi õppusi. Küsimuste esitamine on jäänud väheseks. Aga seda rohkem mõtleb igamees omaette ning on usaldanud enda, oma maa ja kodused СКАЧАТЬ