Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber). Koostanud Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tagasi ja jääb ainult kaks gruppi. Meie läheme ees, teie olete järelväeks.» Clark vaikis hetke ja lausus siis kibedusega: «Meid on seitseteist järel, kas tead.»

      Ta vandus ja Hague kuulis, kuidas väike sitke navigaator läbi muda minema sumpab ja käsklusi hõikuma hakkab. Tema ja Hurd asusid tagasiteele, saateks tanki poolt kostvad Whittakeri ja seersant Sample’i hüüded. Tankistid juhendasid järelväge, kuidas nood järgmise ligihiiliva sisalikmeeste salgaga käituma peavad.

      Hague’i pilk selgines ja ta nägi läbi piimja hägu Balistierrit ja fotograaf Whitcombi, kes sisalikmehi mõõtsid, pildistasid ja mõnda isegi lahkasid. Selja taha jäävast rajast, millest pneumokahuri tuli oli üle käinud, oli saanud kildunud okste, murdunud tüvede, purustatud kehade ning kraatrite segadik.

      Nad võtsid kahuri koost, panid varustuse rakmete külge ning hakkasid Clarki vile peale liikuma. Kahel mehel tuli Buccit toetada, ning seda tehti vahetuste kaupa, sumades läbi vee ja muda, Bucci paistes jalg kasutuna nende vahel lohisemas. Virvendava kuumuse käes oli see kontimurdev töö, ent tema mahajätmisest ei paistnud keegi isegi mõtlevat, märkas Hague. Clarki käsku haiged maha jätta otsustas ta teistele mitte mainida.

      Muda, palavuse, putukate ja kokkukuivavate ratsioonide mornis monotoonsuses möödusid ööd ja päevad. Siis hakkasid hiidpuud ühel hommikul hõrenema ning nad jõudsid vihmametsast džunglisse.

      See muutus tuli Bucci jaoks liiga hilja. Raja kõrvale tehti kena hauatähis ning surnud nooruki kiiver asetati selle peale. Leitnant Hague pistis oma särgitaskusse määrdunud kirja koos instruktsioonidega anda see edasi Wilmale, kanoniiri noorele naisele.

      Hague ja tema neli kanoniiri järgnesid tanketi lõginale üles mäkke, jättes džungli selja taha, ning nende protesteerivad jalad kandsid nad üle kõrge pilvedega ääristatud platoo serva, mis ulatus igas suunas nii kaugele, kui silm seletas, ja edasigi.

***

      Linna tumedad müürid vaikisid. Müür oli must ja klaasjas ning selle kõigis neljas nurgas asus toekas kandiline torn. Nende taga paistis olevat ruutmiili jagu madalaid ehitisi. Hall udu pühkis jäisena üle kõleda tasase maastiku ning pani tumeda rohu kahisema.

      Balistierri, kes salga tagumises otsas Hague’i kõrval vantsis, silmitses seda väsinult ja pomises: «Ja nii jõudis junkur Roland tumeda torni juurde.»

      Sampleri tank roomas kaheteist jala kõrguse müüri äärt mööda, pööras järsult paremale ning juhtis salga reas läbi nelinurkse avause, mis oli kunagi olnud värav. Must linn paistis olevat asukateta. Nii udustel tänavatel ja väljakutel kui ka paksudest mustadest ehituskividest tehtud ja korrapäraselt paigutatud kuubikujuliste hoonete sillustel võis näha kasvamas tumedat rohtu. Hague ei kuulnud midagi peale tuule, tanki kolina ning eespool minevate meeste varustuse vaiksete kõlksatuste. Mehed kõndisid jalgu järele lohistades läbi põlvekõrguse rohu, piiludes valvsalt hämaratesse ukseavadesse.

      Kõlas Clarki vile, tanki mootor seiskus ning nad jäid ootele.

      «Hague, tule ettepoole.»

      Kahurväeohvitser noogutas seersant Brianile ning kõndis kiirelt Clarki juurde, kes nõjatus vastu tanki mudaga kaetud külge.

      «Sampler väidab, et tanki tuleb parandada. Seega seame me siia üles ulualuse. Pane kahur mõnele katusele tänavat valvama, või veel parem, pane see müürile. Ja ma tahan, et kaks su kanoniiri läheksid söödavaid loomi otsima.»

      «Mis sa arvad, mis koht see on, Bob?»

      «Pole aimugi,» ütles navigaator, kelle tuulepõletatud nägu oli võtnud hämmeldunud ilme. «Lenkranz on asjatundja rohkem metallide alal, aga ta arvab, et see kivi on vulkaaniline, umbes nagu obsidiaan. Nood sisalikmehed ei võinud küll seda linna ehitada.»

      «Me möödusime värava juures mingist bareljeefist või seinamaalingust.»

      «Whitcomb teeb sellest pilti. Blake, Lenkranz, Johnston ja Hirooka uurivad paiga läbi. Sinu kaks kanoniiri ning meeskonnaliige Swenson ja Balistierri moodustavad kaks jahisalka.»

      Hague ja Crosse kõndisid viis päeva lohutu platoo kohal ringi tuhisevate tinahallide pilvede all, küttides väikesi saurusesarnaseid sisalikke, kes nagu hallid kanad karjadena ringi jooksid. Nende liha oli hea ning Sewell jättis meedikuameti, et võita kuulsust meisterkokana. Balistierri oli sattunud zooloogide paradiisi ning tegi tuulisel tasandikul koos suure valgepäise rootslase Swensoniga kümne- ja kaheteisttunniseid jahiretki. Õhtuti istus Balistierri küpsetusaparaadi kumas, kirjeldades ekstaatiliselt veidraid eluvorme, keda tema ja Swenson päeval kinni olid püüdnud, ning kaebas vajaduse üle süüa ära loomi, kes olid tema jaoks hindamatud zooloogilised eksemplarid.

      Whittaker ja Sampler kolistasid sõnakuulmatu tanki sisemuses ja hõikasid lähedalviibijate suunas sündsusetuid märkusi, kuni nad kolmandal päeval viimaks õliste ja higistena välja ronisid ja teatasid, et «ta on valmis kasvõi oma neetud roomikud küljest sõitma».

      Whittaker oli terve halli pärastlõuna tohterdanud tanki eesmise luugi kõrval asuvat raadiotransiiverit, kui tema vali hüüatus Hague’i püsti hüppama pani. Ohvitser andis Bormanni nahkse linnu kanoniirile tagasi, hüppas linnamüüri serva pealt alla ning jooksis Whittakeri juurde. Kui Hague tankini jõudis, oli Clark juba seal.

      «Kuulake! Ma sain nad kätte!» kiunatas Whittaker ja ulatas ragisevad kõrvaklapid Clarkile.

      Interferentsist tungis läbi tinane hääl.

      «Baas… Pisike Üks… Kas te kuulete… Pisike Ustav Robot Üks… kuulete mind… lõpp.»

      Whittaker pani omale kõrimikrofoni külge.

      «Pisike Ustav Robot Üks baasile. Pisike Ustav Robot Üks baasile. Me kuuleme teid. Me kuuleme teid. Rakett kukkus alla. Rakett kukkus alla. Naaseme maad mööda. Naaseme maad mööda. Hetkel alles kuusteist meest. Kas te saate meile varustust heita? Kas te saate meile varustust heita?»

      Kõrvaklappidest kostis sisinat, aga häält enam mitte. Clarki elevil nägu võttis taas väsinud ilme.

      «Me kaotasime nad. Ürita edasi, Whittaker. Hague, liikumiskäsk homme koidiku ajal. Sina võtad jälle tagumise otsa.»

***

      Hall tuuline koidik tervitas neid koos Clarki hõikega. Varustust ja soomusplaate kinnitades kogunesid nad tanki ümber. Nad olid puhanud ja hästitoidetud.

      «Kõndige, te vaesed põrgulised!» hüüdis Whittaker oma tankitornist. «Ja kui te ära väsite, siis jookske vahelduseks,» turtsatas ta, irvitades südametult ning naaldudes teeseldud luksuses laskuriistmele, mis polnud enamat kui õhukese polstriga metallplaat.

      Balistierri ja blond Swenson panid püssid õlale ja hakkasid astuma. Maakuulajatena pidid nemad liikuma teistest tükk maad eespool.

      «Ma ei sõidaks selles soomustatud äratuskellas ka siis, kui sinna oleks terve haarem sisse ehitatud,» karjus Hurd Whittakerile ning heitis hästisihitud mudakamaka tankisti pea poole just siis, kui tanki mootor käivitus. Metallsõiduk vaarus edasi värava poole ning Whittaker näitas põlglikult hambaid, ent tema pea oli enamuses ohutult torniserva varjus. Masina kõrval kõndis Clark, kelle räbaldunud munder oli mudast hoolikalt puhtaks pühitud, ning temaga oli Lenkranz, metallitundja. Mõlemad kandsid püsse ja pooltühje padrunivöösid.

      Moonahaagis lohises tanki taga ning selle järel tulid Whitcomb oma kaameratega, suurt kasvu vähese jutuga meedik Sewell, Johnston, kirjutusaluse küljes oleva kaardi uurimisse süvenenud kartograaf Hirooka ning viimaks kõhetu prillikandjast bakterioloog Blake. Hague ootas, СКАЧАТЬ