Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber). Koostanud Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ konksu lahti päästnud? Kui ta konist viimase kopsutäie tõmbas ja selle hoolikalt kustutas, ei teadnud ta seda ikka veel.

      Kui koiduvalgus pilvekihist läbi hakkas immitsema, rullisid nad juba telke kokku ning kinnitasid varustust selga. Clarki nägu, kui ta Hague’iga rääkis, oli kurnatud mask, ning tema sõrmed värisesid pandlaid kinnitades.

      «Meid on kolmteist. Kuus tirivad moonahaagist ning kuus peavad vahti, neljatunniste vahetuste kaupa. Sina ja mina juhime vaheldumisi valvesalka.»

      Ta vaikis hetke ning kui ta uuesti rääkima hakkas, jälgis ta pingsalt Hague’i nägu.

      «Kui ükski meist pääseb, on see esimese järgu ime. Hague, sa… sa ju tead, et mul ei jäänud muud üle, kui tank lahti päästa.» Tema hääl kõrgenes närviliselt. «Sa ju tead seda! Sa oled ohvitser.»

      «Jah, küllap vist.» Hague ei osanud seda paremini sõnastada. Ta pööras ringi ja hakkas askeldama kinnitustega, mis kaasaskantavat peilingaatorit järelkäru küljes hoidsid.

      Nad läksid liikvele. Hague nõjatus rakmetes ettepoole, tirides rappuvat moonahaagist edasi. Clark komberdas kõige ees, Blake kõhna vaikse kummitusena tema kõrval, püss käes. Siis tuli järelkäru, mille raskust Hague, Bormann, seersant Brian, Crosse, Lenkranz ja Sewell reas trotsisid. Rakendi taga marssisid fotograaf Whitcomb, Hirooka oma kaartidega ning Balistierri, kõigil püssid käes. Rivis viimane oli suur rootslane Swenson, kes ärevalt selja taha vihmametsa varjudesse piilus. Kolmteist meest läksid hanereas edasi, kadudes silmist lapiku peaga reptiilolendil, kes hoidis käes pronksnoolte vihku.

***

      Kui Hague üles varjulise metsakatuse poole vaatas, taipas ta, et tema päevade loendus oli ammu segi läinud. Tema jalad kõndisid iseeneslikult läbi madala muda ning tema kõrvad registreerisid automaatselt selja tagant kostvat jutupominat, moonahaagis vaevalist kriiksumist ning sonari pidevat undamist. Õhk tundus teistsugune, tavapärasest aurusaunakuumusest soojem, umbne ning täis ootusärevust. Mets ise näis neid vaikides varitsevat, justkui jahti pidav kass.

      Kolonni tagant kostis Crosse’i hõige ja kõik jäid kuulatades paigale; koormakandjad panid oma rakmed tänulikult maha. Hague pöördus ja nägi Crosse’i, kes oma kõhetu püssi hoidva käega pea kohal vehkis ning rada pidi tagasi osutas. Leitnant kuulatas pingsalt, kuni ta kõrv tabas tuttava heli: sarve nõrga huikamise, mida kaugus tuhmistas.

      Mehed liikusid automaatselt üksteisele lähemale ning heitsid ümbritseva metsa poole ärevaid pilke.

      «Mine kaugemale ette, Hague. Ilmselt ootab meid veel sisalikmehi.» Clark vandus loiu meeleheitlikkusega. «Olgu, liigume edasi ja eluga!»

      Järelkäru kriuksatas taas liikvele, seekord kiiremini, ja Hague kuulis kaitseriivide klõksatusi. Ta läks kiirel sammul teistest ettepoole. Seal märkas ta metsakatusesse tekkivaid auke ja taipas, et üleval, uskumatult kõrgel, kõikusid puuladvad.

      «Vaadake üles,» hüüdis ta. «Tuul on tõusnud!»

      Tuul tuli äkiliselt ja kohutava jõuga. Hague tormas järelkäru juurde, sellal kui mehed pingutasid, et see raja kõrvale kahe võimsa sambataolise puujuure varju lükata ning sinna nailonköitega kinni siduda. Tuule kiirus kasvas, purustades ja rebides pea kohal oksi ning sakutades mehi, kes, pead mudas, maas lamasid. Mööda lendas pisikesi loomi ning korra isegi üks suur ämblik, kes hundirattaid tegi ning siis vastu puud puruks prantsatas.

      Tuulemüra tugevnes, ümbrus pimenes ning Hague kaotas oma pelgupaigas müüritaolise juure varjus teised silmist. Vägevad puud väändusid ägisedes ning metsast kostus valje prantsatusi, mida vahel saatsid hirmunud või surevate loomade ähmased piiksatused. Äkki vaikis tuul üheks hingetuks hetkeks täielikult. Tekkinud rahu häirisid vaid okste kukkumise ning väikeste eluvormide sibamise hääled, ent siis tuli tuul värske raevuga vastassuunast uuesti.

      Hetkeks kartis kahurväeohvitser, et ta kistakse lahti juure küljest, kuhu ta kõigi kümne küünega klammerdus. Tuule metsik jõud viis õhu Hague’i kopsudest ning hoidis teda oma nurgakeses kinni, kuni ta nagu uppuja õhku ahmides rabeles. Tundus, nagu ei suudaks ta enam hingata; nagu oleks õhk muutunud tihkeks massiks, millest polnud enam võimalik elu ammutada. Siis lõppes tuul niisama äkitselt, kui ta alanud oli, jättes maha juhmi vaikuse. Tagasi järelkäru poole koperdades nägi Hague reiejämeduse oksa all lömastatud, jõuetult liigutavat roomajapead. Sureva sisalikmehe silmad suutsid teda ikka veel külma pahatahtlikkusega jõllitada.

      Sammasjuurte vahele seotud moonahaagis oli terve tänu kõvasse puitu surutud nugadele, mille külge olid kinnitatud köied. Hague ja Clark päästsid selle vabaks, tegid põgusa loenduse ning rännak võis jahedamas, puhtamas õhus kiirel sammul jätkuda. Nad ei kuulnud enam sarvehääli, ent sünge teadmine, et sisalikmehed olid lähedal, andis neile jõudu. Hague juhtis neid nii kiirelt edasi, kui julges, kuulates hoolikalt sonari undamist, muutes kurssi, kui see hääbus, ning minnes otse edasi, kui see valjenes.

      Mööda lipsas päev ja siis teine. Järelkäru veeres läbi õhukese õlise mudakihi, mis metsapõrandat kattis, aina edasi. Sonari undamisega segunesid meeste nurisevad hääled, mis toidust kõnelesid. See oli üleüldine jututeema, ning kõik mõtlesid hoolikalt välja pikki menüüsid, milles leiduvat nad koju jõudes endale sisse toppima hakkavad. Unustati palavus, putukahammustused ja uimastav niiskus ning räägiti vaid toidust: auravatest praadidest, mida saatsid kristallpeekrid jahutatud veiniga, õlised röstitud pähklid ning lopsakad värsked salatilehed.

      V

      Hague, kes taas Balistierriga ees marssis, astus lagendikule, kus oli võrdlemisi valge. Hetkeks pilvedest läbi tunginud äkiline valguskiir pimestas tema päevadepikkuse metsahämarusega harjunud silmi. Kui need sidrunikarva säraga harjusid, märkasid tema ja Balistierri välul tihedalt kasvavate madalate põõsaste all kükitavaid loomi, kuldpruuni kasukaga pärdikutaolisi primaate, kelle koeranägude kohal välkusid valged kakaduuharjad. Pärdikud silmitsesid neid hetke, suured valged harjad kõhklevalt kerkimas ning kolme tolli pikkused vandlikarva kihvad paljastatud.

      Pärdikud olid toitunud puuviljadest, mida põõsaste vahel ohtralt leidus. Siis kriiskas üks neist hoiatavalt, ning kogu kari kargas väätide külge, mis sasipundardena välu igal küljel kasvasid ning seal omamoodi müüri moodustasid. Taas kõlas kahe püssi üheaegne paukumine, ning kolm värvikirevat keha jäi vaikselt lebama, sellal kui ülejäänud loomad karjudes puude otsa pagesid ja silmist kadusid. Müra peale pühkis aga ehmunud raketlastest üle terve laperdavate värvide kaleidoskoop. Nad seisid paigal, pimestatud pööraste värvide vihurist, mis nad miniatuurse tormina endasse haaranud oli.

      «Hiigelliblikad,» karjus Balistierri ekstaasis. «Te ainult vaadake neid! Tuvisuurused!»

      Hague vaatas, kuidas erksavärvilised putukad kahekümne jala kõrgusel pea kohal üheksainsaks ülesärritatud kinaverpunaseks, taevasiniseks, metallroheliseks ning väävelkollaseks massiks kogunesid. Voogav värvidekogum eraldus üksikuteks praetaldriku mõõtu tiibadega putukateks, kes metsakatuse kohale suundusid ja silmist kadusid.

      «Mis need olid?» naeratas ta Balistierrile. «Nimetad nemad ka Bormanni järgi?»

      Kõhetu zooloogi pilk oli ikka veel suunatud sinna, kuhu liblikad läksid.

      «On sel vahet, kuidas ma neid nimetan? Arvate te tõesti, et keegi seda logiraamatut, mida ma pean, kunagi lugeda saab?» Ta vaatas kahurväeohvitseri jäisega pilguga. «Noh, lähme juba. Nülime parem need pärdikud ära. Nad on nagunii kõigest toit.»

      Hague järgnes Balistierrile, ning nad silmitsesid kuldse karvastikuga primaate. Zooloog põlvitas, näperdas üht läbivettinud valget harja ning märkis: «Need lõhkekuulid ei jäta eriti palju СКАЧАТЬ