Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber). Koostanud Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ emalaeva ülemisse koridori. «Ma hoian kullerraketti kinni, kuni me sõna saame.»

***

      Seitse tundi hiljem läks veidi valgemaks, ja päev oligi alanud. Hague ja seersant olid võtnud varahommikuse valgekorra ja hakkasid nelja teist meest nende väikestest individuaaltelkidest välja veeretama.

      Bormann ajas end vaarudes püsti, haigutas tugevalt ning vandus, et see oli hullem kui kevadmanöövrid Carolinas.

      «Rutem,» lõrises Brian metsikult. «Minuti pärast on vile.»

      Kui vile kõlas, aitasid nad üksteist rakmetesse ning hakkasid hoogsalt astuma, ägades ja torisedes selle peale, kuidas muda nende raskeid saapaid endasse imes.

      Keskpäeval neli tundi hiljem peatust ei tehtud, vaid marsiti läbi rõhuva kuumuse tekitatud aurulaamade kindlalt edasi, süües kõndimise pealt pressratsioone. Nad kahlasid läbi tillukese oja, kus oli tublisti muda, ning tõstsid tempot, kui rohekast massist hakkas paistis roomavaid, vingerdavaid asju. Igalt näolt voolas ojadena higi, mis leotas läbi nii rakmed kui kotid, ning sitke Hurd hakkas kurtma, et tema kotirihmad olid ta õlgadest nabaauguni läbi lõiganud. Kell 14 peatusid nad viieminutiseks pausiks, kuna Hurd oli oma seljarihmade kallal askeldamise jätnud ja vaikust nõudnud, ehkki ülejäänud viis olid olnud omaenese ebamugavusega nagunii liiga hõivatud, et kõnelda.

      «Kuulake! Kas te kuulete, leitnant? Oleks nagu sarvehääl?» Hurdi kortsus rotinägu tõmbus keskendunult pingule. «Kaugel eemal.»

      Hague kuulatas hetkeks, proovis manada näole ilmet, mis oli, vähemalt nii ta lootis, ühekorraga arukas ja julgustav, ning sõnas: «Ma ei kuule midagi. Võibolla võtsid sa liiga palju palavikurohku, ning see paneb su kõrvad kumisema?»

      «Ei,» vastas teine nördinult. «Kuulake! Jälle kostab!»

      «Mina kuulsin seda ka.» See oli seersant Brian’i hääl, vali ja lõikav, ning Hague soovis, et tema samamoodi kõlanuks, või et ta oleks sarveheli enne oma alluvat kuulnud. Kõik kuus nõjatusid ettepoole, kuulatades pingsalt, kuni leitnant end sirgu ajas.

      «Jah, Hurd. Nüüd kuulen mina ka.»

      Kõlas vile ja nad läksid liikvele. Hague märkas, et seersant oli asunud nende väikese rivi lõppu ning vaatas kõndides ettevaatlikult selja taha.

      «Mis sa arvad, mis see oli, söör?» päris Bucci viiksuval häälel, mis tema sügavat rinnakorvi arvestades kummalisena kõlas.

      «Jumal teab,» vastas Hague ja mõtles, kui palju kordi tal seda fraasi järgnevatel päevadel veel kasutada tuleb. «Ehk mõni loom. Kui me baaslaagrist lahkusime, ei olnud nad leidnud mingeid jälgi intelligentsest elust.»

***

      Sellele järgnenud päevadel valdas rändajaid ootusärevus, otsekui oleks nende kahtlustest saanud rünnaku eelaimdus. Nad olid juba hulga päevi teel olnud.

      Hague nägi karja enne oma mehi ning tänas oma õnnetähte, et oli kordki olnud veidi valvsam kui tema kahurimeeskonna liikmed.

      Ühe hiigelpuutüve tugijuure vastu oli asjalikult toetatud presentkott ning korralikes ridades selle külge seotud kogumispudelitest järeldas Hague, et kott kuulus entomoloog Bernsteinile. Kahurväeohvitser peatus ja kiikas raja kõrvale hämarusse, hõigates Bernsteini nime. Kui vastust ei tulnud, liikus ta ettevaatlikult vaikivate varjude keskele, karabiin laskevalmis. Ta tajus, kuidas seersant Brian kikivarvul tema kannul käis.

      Siis nägi ta kuue jala kõrgusel metsapõranda kohal rippumas tontlikku valget tompu ning liikus lähemale, hüüdes tasa Bernsteini nime. Kahvatu pundar värises õrnalt ning Hague märkas, et see kõlkus hiiglasliku valge rattakujulise võre küljes, mis ülal rohekas hämaruses paistis. Ta tõstis käe, et kookonitaolist asja katsuda, ja märkas, et selle kuju meenutas tihedalt lõngataolisse materjali mähitud inimest. Äkilise aimduse ajel võttis ta vöölt noa ja lõikas läbi kiud kohas, kus pidi olema pea.

      Seal rippuski Bernstein, tema mugav siidine surilina hämaruses õrnalt kõikumas. Mehe tõmmu nägu näis pimeduses kahvatu, sissevajunud ning lõtv, otsekui oleksid kõik mahlad tema korjusest välja imetud, jättes alles vaid muumia.

      Võre valged lõimed värelesid: neid mööda liikus miski otse pea kohal ning Hague suunas oma valguspaki üles pimedusse. Kakskümmend jalga temast ülalpool, kaks hiigelkoiba õrnalt võretaolise võrgu niite kompamas, nägi Hague kükitavat ämblikku. Selle tünjas karvane keha oli vähemalt neli jalga läbimõõdus ning hüppama valmistudes kõverdas see kergelt tarantli kombel jalgu. Koletise arvukad silmad särasid valguspaki kumas nagu tuli.

      Briani äkiline hüüatus rebis Hague’i tardumusest välja. Briani püssi paukumist kuuldes kargas ta pikali. Hetkeks varjas hiidämbliku sinivalge sähvatus; siis kukkus selle kere võrgust alla otse mudas lamava Hague’i peale. Ohvitseri karjus hullunult, kui ta end surnud ämblikolendi alt välja sikutas, ent seersandi rahulikku häält kuuldes sundis ta end vaikima.

      «Plats puhas, leitnant. See on surnud.»

      «Olgu, Brian. Minuga on kõik korras.» Hague’i hääl värises ning ta needis oma nõrkust ja hirmu, sundides end rahulikult, üle õla vaatamata tagasi rajale kõndima. Ta juhatas neli ülejäänud kanoniiri tagasi ämbliku ja Bernsteini laiba juurde ning andis mõlema abil sünge õppetunni rajalt mitte üksi lahkuda. Nad naasid väsinult jalgu järele vedades mudase ojani, mille Clark’i rühm ära oli märkinud. Kui nad olid samas tempos terveid miile maha higistanud, tajus Hague meeste vaikimises ikka veel õõva olendi pärast, mille Brian tapnud oli.

***

      Möödusid luupainajalikud tunnid ja päevad täis mudas ja auravas kuumuses edasirühkimist. Täpselt iga kuueteist tunni tagant kastis hingetukslööv, purustav vihmavaling nad märjaks. Hiiglaslikud piisad muutsid õhu vesiseks plögaks, mida sai vaevu hingata, ning peksid vastu nägu, kuni nahk tuimaks läks. Kui vihm äkitselt järele jäi, tuli kuumus tagasi, ning mudast, milles nad kõndisid, kerkis veeauru. Kuid nad kõndisid ikka edasi, tõstes üht valusat jalga läbi seda endasse imeva musta liimi teise ette. Vahel meelitas Bormann suupillist välja kõrgeid peeni helisid, ning siis nad laulsid ja rääkisid mõnda aega, ent enamasti vedasid nad end edasi vaikuses, näod kurnatusest moonutatud ning metsa poolvalguses kahvatud. Hague vaatas oma käsi, mis olid putukahammustustest paistes ja verised ning valulikult jäigad, ja mõtles, kas ta üldse suudab nendega õhtuse puhkuse ajal ratsiooninõu ümbert kinni võtta.

      Hague kõndis kolonni tagaosas otsekui unes, kuulates Bormanni põhjalikku ettekannet sellest, mida tema tüdruk oodata võib, kui nad taas kohtuvad. Bucci, kes vahel sammu aeglustas, et kohendada pneumokahuri toru oma õla peal, aitas kaasa ekstaatiliste kirjeldustega oma väikesest Wilmast. Need kaks olid abiellunud vahetult enne seda, kui Ekspeditsioon Arizona kõrbest Veenuse poole sööstis. Rivi eesotsas oli Crosse, tema hääl nasaalne.

      «Hei, leitnant, eespool raja ääres istub keegi.»

      «Selge. Seis.» Leitnant vandus väsinult ja sörkis Crosse’i juurde. «Kus?»

      «Seal. Suure juure najal.»

      Hague läks ettepoole, karabiin valmis, ning teadis vaatamatagi, et seersant Brian oli tema kõrval, rahulik ja enesekindel nagu ikka.

      «Kes seal on?» krooksatas ohvitser.

      «See olen mina, Bachmann.»

      Hague viipas rühma edasi ja nad kogunesid väikeses ringis ümber doktori, kes istus rahulikult raja kõrval, selg juure vastas.

      «Milles asi, doktor? Tahtsite meid näha?»

      «Ei. СКАЧАТЬ