Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber). Koostanud Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tagasi. «See on midagi väikese linnu taolist, aga ilma sulgedeta, näete?» Ta asetas sooja tombu Hague’i kätte. «Tiibade küljes on ainult nahk nagu nahkkiirel, ainult et ta on muidu linnu kehaehitusega.»

      «Sa peaksid seda Balistierrile näitama. Ehk annab ta sellele ka sinu järgi nime.»

      Bormanni lihtne nägu tõmbus irveks. «Seda ma tegingi, söör. Keskpäevase peatuse ajal, kui ma ta leidsin. See sai minu tüdruku järgi nime. «Bormanni Helen», ainult et ladina keeles. Helenil on murtud tiib.»

***

      Süües kuulsid nad taas sarveheli. Bucci mustad silmad punetasid palavikuliselt; ta nahk oli tuline ja kuiv ning väädi tekitatud kriimustused jalal olid tugevas põletikus. Kui teised laulma hakkasid, olid ta vait. Bormanni suupilli kõrgehäälne viis kõlas vaiksetel metsaradadel ning kajas suurtelt puudelt tagasi. Hague kuulis oma väikeses telgis uinudes kusagilt taas seda sarvehäält, mis ühines suuoreli meloodiaga.

      Järgnes kaks päeva müttamist limases rohekas mudas, ning keskpäevase peatuse ajal tuli Sewell eestpoolt neid ettevaatusele manitsema, kuna üks mees oli jäänud hommikusele loendusele ilmumata. Kahurimeeskond jagas omavahel Bucci varustuse ära, ning mees ise liipas rivi keskel moonahaagise vrakist valmistatud karkudel. Crosse, kes oli nagu kurruline, uudishimulik rott pidevalt sinna-tänna vahtinud, tõstis vaikses peatumismärguandes käe. Hague läks asja uurima, Brian teda vaikse, ettevaatliku džungliloomana saatmas nagu ikka. Kahe juuresamba varjus, kokkukägardunult nagu kotitäis niisket pesu, lebas Romano, üks kahest fotograafist. Tema Hasselbladti kaamera vedeles ta keha all, olles sõtkunud ära väikese taime, mida mees nähtavasti pildistanud oli.

      Romano kuklast turritas välja särav üheksatolline nool: ilus sätendavast pronksitaolisest metallist asjake peene varre ja habraste sepistatud pronksist labadega. Brian läks Hague’i juurde, kummardus laiba kohale ja lõikas noole välja.

      Nad inspekteerisid seda, ning kui Brian suu avas, oli Hague üllatunud, sest sel korral rääkis isegi ülirahulik seersant tasa nagu poiss, kes öisel surnuaial kõnnib ega taha soovimatut tähelepanu äratada.

      «Näeb välja nagu puhkpüssinool, leitnant. Vaadake seda korki tagumises otsas. Nool peab olema mürgitatud; see pole piisavalt suur, et teda muidu tappa.»

      Hague urahtas nõustuvalt ning kaks meest läksid rada pidi tagasi.

      «Brian, võta juhtimine üle. Crosse, järgne mulle. Me teatame sellest Clarkile. Pidage meeles: nüüdsest peate te kehaturvist kandma ja lahkuma rajalt ainult koos kaaslasega. Aidake Bucci plaadid talle selga.»

      Bormann ja Hurd asetasid oma kandamid maha, ning kui Hague lahkus, kinnitasid nad nõrgalt protestivale Buccile juba tema rinna- ja seljaplaate külge.

***

      Komandör Chapman silmitses talle vastu vaatavaid nägusid. Tema tillukeses ruudukujulises kontoris istusid jaokomandörid. «Noh, millised nende väljavaated on?»

      Bjornson, tehnikaosakonna juht, silmitses Chapmani rahulikult.

      «Ma võin Devlini eest kosta. Ta ei pea eeskirjadest kuigi rangelt kinni, aga sellepärast ma teda sellele ekspeditsioonile soovitasingi. Ta on parim ebaharilikus olukorras; säärases, kus ta saab loota vaid omaenese nutikusele. Ta toob mehed koju.»

      Kahurväelane Branch rääkis järgmisena. «Hague’i kohta ma ei tea. Ta on noor ja läbikatsumata. Tundus veidi ebakindel. Ta võib paanitseda ja kasutuks muutuda. Ma saatsin tema, kuna kedagi teist polnud võtta, välja arvatud mina ise.»

      Komandör köhatas kurgu puhtaks. «Ma tean, et sa tahtsid minna, Branch, aga me ei või juhtivohvitsere välja saata. Igatahes mitte veel. Kuidas Clarkiga on? Kas tema suudaks Devlini tööd teha?»

      «Clark saab hakkama,» ütles kapten Rindell teadlaste jaost. «Talle meeldib eeskirjade külge klammerduda, aga ta on vastupidavast materjalist. Kui Devliniga midagi juhtub, toob tema nad tagasi.»

      «Hmm… seega on Hague nende käsuahelas ainus küsitav lüli. Noor järeleproovimata mees. Muidugi, ta on ainus nooremohvitser. Pole mõtet selle üle närveldada, aga ma ütlen teile ausalt, et kui nood mehed järgmise kullerraketi saatmise ajaks oma andmeid meile toonud ei ole, on Ühendriikide Raketiteenistusega tõenäoliselt ühel pool. See ettevõtmine siin kuulutatakse läbikukkunuks. Projekt katkestatakse täielikult ning meid käsutatakse tagasi Maale lahingjõudude koosseisu.»

      Bjornson vaatas kosmodroomi aknast välja ning silmitses räbukattega paraadväljakut sada jalga allpool. «Miks te nõnda kindlad olete, et Raketiteenistus otseses laialisaatmisohus on?»

      «Viimase kullerraketiga oli kaasas salajane memo minister Doughertylt. Palju räägitakse sõjast, ning teised armee harud nõuavad rohkem relvi. Nad tahavad neile eraldatavat raha ja varusid meie arvelt kasvatada. Me peame näitama, et teeme head tööd; andma valitsusele konkreetseid tulemusi adekvaatse info näol Veenuse pinna; selle muldade ja loodusvarade kohta.»

      «Aga kopterid?» päris Rindell. «Nad tõid raportite tarbeks päris head infot.»

      «Jah, aga kõigest neljase meeskonnaga ei suuda nad piisavalt ära teha.»

      Branch lõikas kuivalt vahele. «Tundub, et jääb üle ainult loota. Rakett on oma kütuse ammu ära kulutanud. Nende baasist lahkumisest on möödas üle kümne nädala.»

      «Eeldades, et nad maad mööda marsivad, siis… Jumal hoidku, neil on ju ainult sonar ja raadio!» ütles Bjornson. «Hoiame pigem sireeni käigus. See on üpris nõrk lootus, aga me peame kõike proovima. Keegi minu jaost on alati kuuldepostil, me saadame välja sonarikiirt ja raadioteateid iga kolmekümne minuti tagant, ning koos sireeniga on see tõesti kõik, mida me teha saame. Ma ei usu, et miski elav kahekümne viie miili raadiuses võiks seda sireeni mitte kuulda, või meie kuulajate abil neid.»

      «Olgu.» Komandör Chapman silmitses lootusetult järjekordset pakki raporteid, mis tema laual kuhjusid. «Saatke välja salgad kümne miili piirini, aga pidage meeles, et me ei või endale meeste kaotust lubada. Kui kopterid tagasi on, saatke mõlemad lääne poole.» West pidas silmas suunda nullmeridiaanist läände, mis oli emaraketi maandumispaiga järgi tähistatud. «Ega seal vihmametsas palju otsida pole, aga asi seegi. Nad võivad mõne raadiosõnumi kinni püüda.»

      Chapman naasis tusaselt oma raportite juurde ning teised läksid toast välja.

      III

      Öösel vahis olles nägi Hague sünge metsa hämaruses varitsemas tuhandet õudust, ent kui ta oma valguspakiga läbi pimeduse puuris, ei olnud seal midagi. Ta mõtles, kui kaua ta suudab, enne kui ta varustusseersant Didricksoni kombel murdub ning kamraadid ta lõhkekuulidega maha lasevad. Ta otsustas, et pidi olema nagu Brian, karm ja kindel, tehes alati õiget asja. Ta oli tulnud sõjakooli kahurväeosakonnast ning õppinud põgusalt äsjarajatud Ühendriikide Raketiteenistuses. Siis oli tulnud Veenuse-missioon. Võimalus olevat olnud üks kahest, ning kõigist vabatahtlikest valiti just tema. Ja kui baaslaagrist Veenusel läks teele esimene ekspeditsioon, oli taas võetud just teda. Miks, siunas ta meelt heites saatust. Muidugi, ta oli tahtnud tulla, aga miks olid komandörid temasse uskunud, kui ta isegi oma vastupidavust ei teadnud.

      Rajalt hääli kuuldes tõstis ta automaatselt karabiini ning hüüatas väsinult: «Seis!»

      «Kõik on korras, Hague. Siin on Clark ja Arndt.»

      Väike sitke sideohvitser ning kõhetu luine geoloog Arndt, kellel oli ikka käsi kaelas, ilmusid Hague’i valguspaki kumasse.

      «Kas on tulnud veel sarvehääli või nooli?» Clarki hääl tundus СКАЧАТЬ