Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber). Koostanud Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olen sulle kakskümmend korda öelnud, et järelkäru on täis ja katkimineku äärel. Tee endale selgeks, et me ei või enam mõelda üksikutest meestest, vaid tervest rühmast. Kui keegi marssida ei suuda, tuleb ta maha jätta, või me kõik võime hukka saada.» Tema hääl oli metsik, ja kui sigaretti püüdis süüdata, siis ta käsi värises. «Olgu, see on mõrv, ja see ei meeldi mulle rohkem kui sulle endalegi.»

      «Kuidas meil läheb? Milline on üldpilt?» Mõlemad ohvitserid üritasid toda ülespuhutud fraasi meenutades kergelt naeratada. See oli olnud ühe sõnakõlksutaja lemmiklause, kelle alluvuses nad kord olnud olid.

      «Asjad pole kiita. Meid on nüüd kakskümmend kaks.»

      «Hirooka arvab, et me jõuame peagi baasi raadioulatusse,» jätkas ta lootusrikkamalt. «Selle interferentsi juures ei või muidugi kindel olla.»

      Nad kõnelesid veel natuke, ning siis andis Arndt kahurväeohvitserile toidu- ja meditsiinitarvete pakikese. Hague’i külalistest sai kaks õõtsuvat valgustäppi, mis rada mööda eemaldusid.

      Järgmised päevad olid tõeliselt muserdavad. Nad sundisid end läbi muda ja roheka hämaruse edasi, otsekui kõndinuks nad mööda metsast merepõhja. Siis tuli üks jahedam koidik. Leitnant ärkas selle peale, kui teda saapast sikutati. Ohvitseri väikesesse telki vaatas sisse Hurd, nägu kurnatud mask, ning tiris teda jalast.

      «Ärgake, leitnant. Ma arvan, et nad on kohal.»

      Hague püüdis silmi pilgutades ränkraskest unest välja murda.

      «Kuulake, leitnant, üks neist sarvedest puhub jälle. See kostab kusagilt siitsamast, meie ja põhirühma vahelt.»

      «Olgu.» Hague veeretas end kiirelt telgist välja, sellal kui Hurd teisi mehi äratas. Hague käis kähku igaühe juurest läbi.

      «Brian, sina toimeta kahuriga. Bucci laeb. Crosse väntab õhku. Bormann katab paremat ning Hurd vasakut tiiba. Mina jälgin rada.»

      Brian ja Crosse töötasid kärmelt ja vaikselt, sellesama surmatoova efektiivsusega, mis neist Fort Fisheris Põhja-Carolinas esmajärgulised kanoniirid teinud oli. Bucci lebas liikumatult laskemoonakasti kõrval, ent ta silmad olid erksad ning tema paistetav, põletikus jalg ei tundunud teda häirivat. Seersant ja Crosse hakkasid pneumaatilise kahuriga seljatagust katma, asudes läikiva halli toru juurde positsioonidele. Hague, Bormann ja Hurd hakkasid kähku telke ja seljakotte kokku panema, hoides püssid käeulatuses.

      Hague oli unustanud oma hirmu ja kahtluse; tunde, et tal polnud asja käsutada sääraseid mehi nagu seersant Brian või Hurd või Bormann. Vaadeldes hommikust udu, mis Clarki rühma ja tanketi poole viivat rada tiheda suitsuna varjas, valdas neid ootusärevus.

      Ta vaatas hetkeks üle õla. Brian, Bucci ja Crosse, porised seljad tema poole, kontrollisid kahurit ja sosistasid vaikselt omavahel. Bormann vaatas ohvitseri suunas, naeratas ja osutas Helenile, kes tema õlal istus. Tema huultel moodustusid ettevaatlikult sõnad: «Käkitegu, Helen toob meile õnne.»

      Väike linnuke silmitses Bormanni nägu, ühtaegu noort kui vana, ning Hague üritas teisele vastu naeratada, lootes sealjuures enesekindel näida. Hurd lamas teisel pool rada, seljaga Bormanni poole. Ta vaatas üle püssitoru, habetunud lõuad töötlemas rütmiliselt tubakaplönni, mille ta kusagilt hankinud oli. Hague taipas äkitselt, et ilmselt oli teine seda lõpu tarbeks hoidnud.

      Hague vaatas taas roheka valguse suunas, mis rada varjavat udu läbistama hakkas, muutes selle kumavaks massiks. Siis arvas ta end nägevat liikumist. Eespool käivitus möirge saatel tanketi mootor, ning ta kuulis Whittakeri lömmilöödud tankitorni pöörlemist. Tornikahur kõmises tuhmilt ning kusagil metsahämaruses Hague’ist paremal lõhkes mürsk.

      Siis kõlas kluksuv hüüatus ning rajale valgusid hallid inimtaolised kogud. Hague võttis nad sihikule, must kirp kumavas udus teravalt välja joonistumas. Ta valis välja jooksva kogu ning vajutas päästikule, ja siis veel ja veel, kui ilmusid välja uued sihtmärgid. Tabamusi tähistavad raksatused kajasid hiigelpuude vahel. Oli kuulda järske karjeid ning vihinaid pea kohal, mille ta teadis tulevat puhkpüssinooltest. Tema taga purtsus pneumaatiline kahur, ning Bormanni ja Hurdi püssid paukusid üle ägeneva kakofoonia.

      Sinised sähvatused ja lõhkekuulid tekitasid metsavarjudes fantastilisi valgusmänge, ja siis jooksis järsku punt inimtaolisi kogusid läbi udu tema suunas. Hague valis kumavas udus ühe välja, tulistas, valis järgmise, tulistas. Kluksuvad hüüded kõlasid nüüd kõikjal tema ümber, ning ta tulistas läbi udu otse nende poole. Üks olenditest ilmus tema kõrvale, ning Hague kisendas mõrvarlikus raevus ja lõi oma vöönoa halli nahaga kaetud ihusse. End eemale veeretades tundis ta õlas kõrvetavat valu ning tulistas tumeda kogu poole, kes tema kohal ülestõstetud kidalise odaga seisis. Sinivalge sähvatus oli pimestavalt ere; ta vandus ja kargas püsti.

      Kõik oli lõppenud. Kõlasid üksikud viimased püssipaugud ning mets oli taas vaikne, ent too otse enda ette tehtud lask oli viinud Hague’i nägemise.

      «Keegi veel esmaabi vajab?» hüüdis ta, püüdes oma häält kindlana hoida. Kui vastuseks tuli vaid vaikus, ütles ta: «Hurd, juhata mind tanki juurde.»

      Ta kuulis, kuidas rotinäoline mees õhku ahmib: «Jumal, ta on pime.»

      «Kõigest pimestatud, Hurd. Ajutiselt.» Hague manas näole rahuliku ilme ja lootis meeleheitlikult, et tal oli õigus; et see oli tõesti vaid ajutine pimestus, ajutine optiline šokk.

      Vahele lõikas seersant Briani jäine hääl. «Kahuriga on kõik korras, leitnant. Keegi viga ei saanud. Me lasime välja kakskümmend kaheksa lõhkelaengut ja mitte ühtegi soomustläbistavat. Hakake minema, Hurd.»

      Ta tundis, kuidas Hurd tal küünarnukist haaras, ning nad hakkasid rada mööda astuma.

      «Millised nad välja näevad, Hurd?»

      «Need humanoidid? Nad on halli värvi, umbes minu kasvu. Nende nahk oleks nagu pargitud ning nende silmad on lapikud ja asuvad pea külgedel nagu sisalikul. Riideid neil seljas pole, on ainult vöö, kus ripuvad nuga ja nooletupp. Ja neil on jalgadel ujunahkadega küünised. Nad on üsna inetud, söör. Olemegi tanki juures.»

      Clarki hääl kõlas kõva ja selgena. «Oled see sina, Hague?» Vaikusehetk. «Mis lahti? Sa pole ometi pimedaks jäänud?»

      Sewell oli oma tavapärase äkilisuse alla surunud ning ta hääl oli rahulik ja lahke.

      «Kõigest sähvatusest pimestatud, ma eeldan, söör? See salv teeb teid terveks. Ja teil on õlal torkehaav; ma hoolitsen selle eest ka.»

      «Kuidas su mehed on, Hague?» Tundus, nagu seisnuks Clark otse Hague’i kõrval.

      «Neil pole kriimugi. Me oleme valmis edasi liikuma.»

      «Siinpool on viis vigastatut: kolm eelsalgas ning kaks tanki juures. Me andsime neile aga korralikult valu. Nad ründasid rada meie üksuste vahel ning said mõlemalt poolt tuld. Neil on vähemalt kakskümmend surnut.»

      Hague krimpsutas nägu, kui Sewell talle midagi kõrvetavat silmadesse hõõrus. «Kes viga said?»

      «Geoloog Arndt; tema sõber botaanik Galut; laboritehnik Harker; meeskonnaliige Harker ning meteoroloog Szachek. Kuidas teil pneumaatilise laskemoonaga on?»

      «Tulistasime välja kakskümmend kaheksa lõhkelaengut.»

      Kartograaf Hirooka häälitses erutatult.

      «See teie kahurimeeskond! СКАЧАТЬ