Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber). Koostanud Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ surmast juba kolm ööd tagasi komandörile ette kandnud.

      «Kuidas komandöril läheb?» päris ta.

      Doktori ingellik nägu läks süngeks. «Mitte hästi. Ta pole noor mees ja see kuumus ning kõndimine hakkavad talle südamele. Ja ta keeldub tankis sõitmast.»

      «Noh, lähme siis, doktor.» See oli Briani hääl, mis lõikas otsekui noaga Hague’i teadvusse. Doktor näis väsinud ja vaevatud.

      «Minge aga, poisid. Ma jään siia ja istun veidi.» Ta vaatas üles ja naeratas nõrgalt vastuseks teiste hämmeldunud ilmetele, ent ta silmad olid täis sünget otsustavust.

      «Mina kaugemale ei lähe. Maohammustus. Meil pole ühtki vastumürki, millest kasu oleks. Abi oleks ainult amputeerimisest, aga me ei saa veel üht haiget meest lubada.» Ta tõmbas jalalt, mida ta kummalises asendis hoidnud oli, nailonist sideme. Paljastatud ihu oli must, paistes ja lehkas võikalt. Noor Crosse pööras pea ära ning Hague kuulis tema öökimist.

      «Mida komandör ütles?»

      «Ta nõustus, et see on parim lahendus. Ma suren nagunii.»

      «Kas… kas sa saad hakkama? Kas sa ei taha, et me koos sinuga ootaksime?»

      Doktori naeratus oli nüüd nõrgem ning ta pühkis oma mudaselt näolt allavalguvaid higiniresid.

      «Ei. Mul on doos surma ning süstal. Ma saan hakkama. Sewell teab, mida teha.» Tema ümar nägu tõmbus krimpsu. «Minge nüüd, Jumala pärast, ja laske mul rohtu võtta. See valu ajab mind hulluks.»

      Hague andis napisõnalise käsu ning nad läksid teele. Veidi maad edasi jõudnud, pööras ta ringi, et doktor Bachmannile lehvitada, ent väikest meest polnud metsa varjudes enam näha.

***

      Kümnendal päeval pärast Patrullrakett Ühe, mitteametlikult Ratsioonitünni, allakukkumist nägi Clarki rühm rajalt, mida nad märgistasid, aeg-ajalt vilksatamas taevast. Hague ja ta mehed avastasid end äkitselt välult, kus madalad, jämedad väädid ning lokkavad põõsad vihast võitlust pidasid. Zooloog Balistierri, kes oli alati olnud kõhetu ja tõmmu ja meenutas nüüd vaid varju, seisis kurnatult raja kõrval, oodates nende lähenemist. Nende hämarusega harjunud silmad märkasid avamaastiku üksikasju vaid ähmaselt. Hague oigas sisimas, kui nägi, et see oli kõigest väike lapike keset metsa, ja et sadade jardide kaugusel kõrgusid taas hiigelpuud. Balistierri haaras Hague’il õlast ning osutas naeratades tihedale rohelusele.

      «Vaadake, teie kõik.»

      Ta puhus oma vilel läbilõikava noodi ning ootas, sellal kui Hague’i kanoniirid vaatasid ja imestasid. Kõlas äge hõbedane hüüd, tiibade pekslemine, ning kaks pirakat lindu tõusid kullakarva taevasse. Nad laperdasid ülespoole, panid tiivad kokku ning liuglesid üle porise meestesalga – kaks suurt valget tulikuldsete harjadega lindu, kelle sulestik oli kui lumi, välja arvatud seal, kus paistis roosakaid toone. Kui nad päikesevalguse kuldses hägus üle lagendiku hõljusid, meenutas nende hüüd kellaheli.

      «Nad… nad on nagu inglid.» See oli Bormann, vintske noor sentimentalist.

      «Andsidki neile nime, sõdur,» irvitas Balistierri. «Olen isegi püüdnud neile nime välja mõelda, aga see on seni parim. Bormanni inglid saavad nad olema. Ladina keeles muidugi.»

      Bormanni ees avanevad igavese zooloogilise au väravad tegid ta keeletuks ja panid punastama. Vahele segas seersant Brian.

      «Nemad vist tegidki neid sarvehelisid, kas pole, leitnant?» Tema hääl, kuiv ja veidi üleolev, andis mõista, et tema arvates oli tegu väärtusliku aja raiskamisega.

      «Ma ei tea, seersant,» vastas Hague, püüdes mitte reeta antipaatiat, mida ta parasjagu alla surus. Hetkeline elevus oli aga läinud ja kahurväeohvitser Hague asus koos Balistierriga taas rajale, mis oli nende jaoks lagendiku üleküllusliku taimestiku keskele lõhatud ja raiutud.

      Lagendikku ületades Bucci komistas ja kukkus näoli mutta. Tõusta püüdes haaras vääntaim, mille otsa ta komistanud oli, temast kinni. Puine väät põimis end nagu madu tihedalt tema pahkluu ümber, ning teised mehed, näost valged, raiusid ta nugade abil vabaks, sidusid okaste tekitatud haavad tema jalal kinni ning läksid edasi.

      Ent lagendikul oli avaldada veel üks saladus. Briani pilku püüdis liikumine metsaservas ning ta andis Hague’ile märku. Küsival ilmel astus too rajalt kõrvale, minnes seersandile järele. Brian osutas vaikides käega ning Hague nägi varustusohvitser Didricksoni, kes istus metsaserval sidrunikarva päikesepaistes. Mehe põlvede vahel oli lahtine toidupakk, millest ta asju haaras ja neid aplalt neelas, õgides nagu näljane peni.

      «Didrickson! Seersant Didrickson!» hüüdis leitnant. «Mida te teete?»

      Varustusohvitser vaatas tema poole ning Hague nägi mehe näost, mis juhtunud oli. Ta istus valvsana, silmad täis paanikat ning suu kohtlaselt töllakil. See oli Didrickson, tasakaalukas, asjalik mees, kes oli rännaku alustamise õhtul istunud kaardilaua taga. Ta oli olnud ainus mees, keda Devlin pidas küllalt kompetentseks ja iseloomukindlaks, et tema kätte toit usaldada. See oli seesama Didrickson, nüüd sõgedam kui märtsijänes, mõistis Hague süngelt. Varustusohvitser võttis toidupaki kätte, jõllitas neid arulagedas hirmus ning hakkas rada mööda ära jooksma, minnes tuldud teed tagasi.

      «Tule tagasi, Didrickson. Meil on seda toitu vaja, lollpea!»

      Hullumeelne naeris ohvitseri häält kuuldes hüsteeriliselt, vaatas korraks tagasi ning pistis siis punuma.

      Seersant Brian oli valmis nagu alati. Tema püss paukus ning lõhkelaeng lõikas jooksva mehe peaaegu pooleks. Seersant läks vaikides toidupakile järele ning tõi selle tagasi Hague’i kätte.

      «Tahate te selle meile jätta, leitnant, või viin ma selle ette põhirühmale?»

      «Jätame selle siia, seersant. Sewell võib selle täna õhtul pärast meie meditsiinilist ülevaatust tagasi saada.» Hague’i hääl värises ning ta kahetses kibedalt, et tal polnud endal jätkunud julgust kiire surmaotsus määrata. Didricksoni roim oli olnud ohtlik kõigile rühma liikmetele, ning seersandil oli olnud õigus tulistada. Aga kui peaks tulema aeg, kui seersanti tema kõrval pole; kas siis suudaks tema, Hague, niisama kiirelt ja külmalt reageerida? Kas ta suudaks käituda nagu ohvitserile kohane, mõtles ta ahastuses.

      «Olgu, poisid, liikvele,» lausus ta, ning vähese jutuga kahurimeeskond suundus taas hanereas süngele metsarajale.

      II

      Sidetehnik Harker võttis auravast kohvikruusist suure sõõmu, pilgutas tema ees olevate numbrilaudade poole silmi ning süütas sigareti. Odüsseuse hoiatuskeskus polnud kunagi vaikne, isegi öövahetuses, kui kõik muud tuled tohutu laeva keres tuhmiks olid keeratud. Siin korrastatud hallis toas oli iga seina äärde kuhjatud surisevat, vaikselt klõpsuvat signaalseadmestikku: säravad näidikute- ja mõõdikuteread, jämedad elektrikaablid, mustad plaadid ning peened värviliste juhtmete kimbud. Sonar undas uniselt ning radariekraanid kumasid interferentsi käes ebaühtlaselt. Hoiatuskell piiksus vaikselt, kui radarikaja vastuvõtjatele kummalistest planetaarsetest vägedest pajatas, mida ta välja filtreerida ei osanud. Mis interferentsi põhjustas, ei osanud baasi tehnikud öelda, aga see praktiliselt halvas raadioside kõigil lainealadel ning mattis isegi radarihoiatused.

      Kui sigaret tema sõrmeotsi kõrvetas, võpatas Harker ärkvele ning püüdis keskenduda kirjale, mida ta koju kirjutas. See tuli mikrofilmida ning järgmisele kullerraketile panna. Liikumine hoiatustoa uksel pani ta pead tõstma ning ta nägi seal seismas saledat СКАЧАТЬ