Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber). Koostanud Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Helenile, kes tema õlal sõitis ja kähedaid huikeid kuuldavale tõi. Viimasena läks Hurd, patseerides temast mööda ja närides toda salapärast tubakaplönni. Hague heitis üle õla viimase pilgu mustade kuubikutega ääristatud tänavale, mõtiskledes paiga rõske üksilduse üle, ning järgnes Hurdile.

      Tunnid möödusid, rutates üle tumeda rohu, läbi niiskete pilveräbalate ning vastu külma tuult, mis nende nägusid piitsutas ja nad silmi kissitama pani. Helen, kraaksatades õnnetult, ronis Bormanni särgi sisse ja sõitis seal, jättes välja vaid oma pruuni linnupea.

      «Vaata seda suurt auku, leitnant,» hõikas Hurd üle tuulemüha.

      Hurd oli maha jäänud ning Hague andis peatumismärguande, et tema leidu uurida. Sellal, kui ta kiirel sammul tuldud teed tagasi läks, tõi väike mees kuuldavale karje ning kadus silmist. Brian tuli joostes kohale, ning tema ja Hague vaatasid üle lehtrikujulise augu serva, mille põhjast Hurd välja püüdis ronida. Iga kord, kui ta kaheksateistjalasel nõlval kolmandikuni jõudis, andis kruusataoline pinnas järele ning ta vajus taas põhja.

      «Visake mulle nöör.»

      Brian võttis vöölt vihu nailonköit, raputas selle puntrast lahti ning heitis otsa Hurdi haaravate käte poole. Hague ja seersant võtsid mõlemad ülemisest otsast ja olid juba valmis meest üles tõmbama, kui Hague märkas Hurdi jalgade all midagi liikumas. Lehtri põhjast lahtisest mustast kruusast ilmusid tohutud sõrad.

      «Hurd, vaata ette!» karjus ta.

      Väike mees, näost valge, kargas kõrvale, kui hiiglaslik põrnikapea lehtri põhjast üles kerkis. Kaks sõrakujulist lõuga haarasid paaniliselt auguserva pidi ülesronival Hurdil vöökohast. Kui põrnikkoletis teda vastupandamatult allapoole sikutama hakkas, pistis ta kisama, tema moondunud nägu paluvalt üles kaaslaste poole vaatamas. Hague krahmas püssi ja pani selle palge. Kui püss paukus, pigistasid sõrad Hurdi keskkoha ümber kokku ning väike mees kisti kaheks. Sinivalge sähvatus ning lõhkekuuli plahvatus segunesid Hurdi lämbuvate karjetega, põrnikas veeres selili ning kaks keha jäid üksteise külge põimitult augu põhja lebama. Brian ja Hague jõllitasid õudusest kahvatutena üksteisele vaikides otsa ning lahkusid siis augu äärest ja sörkisid tagasi teiste juurde.

      Bormann ja Crosse vaatasid hirmunult üle tuultest piitsutatud rohu ning hüüdsid, et uurida, kuidas Hurdil läheb.

      «Ta on surnud, läinud,» karjus Hague jõhkralt üle tuule undamise. «Liigume edasi. Me ei saa midagi teha. Liigume edasi.»

      IV

      Kell 16:30 pani vanemtehnik Harker kuularid pähe, tõmbas saatmiskangi ning kordas monotoonsel häälel rutiinset suulist sõnumit.

      «Baas Pisike Ustav Robot Ühele… Baas Pisike Ustav Robot Ühele… Kas te kuulete mind, Pisike Ustav Robot Üks… Kas te kuulete mind, Pisike Ustav Robot Üks… palun vastake… palun vastake.» Kõrvaklappidest ei tulnud midagi peale interferentsiragina, kuni ta järgmiseks kopteritega ühendust võttis. «Pisike Ustav Robot Kaks» ja «Pisike Ustav Robot Kolm» vastasid. Nad tegutsesid baasi läheduses.

      Ta proovis igaks juhuks veel «Ühega» ühendust saada.

      «Baas Pisike Ustav Robot Ühele… Baas Pisike Ustav Robot Ühele… Kas te kuulete mind… Kas te kuulete mind… Lõpp.»

      Üle interferentsi oli kosta krabisevat sosistust. Harkeri näol oli jahmunud ilme, ent ta lükkas ruttu teist kangi ja krabisev hääl kaikus üle kogu emalaeva saatesüsteemi. Terves tohutus laevakeres viskasid mehed töö käest ja kogunesid valjuhääldite ümber.

      «Pisike Üks… baasile… kuuleme teid… rakett kukkus… maad mööda… hetkel alles… varustust… varustust heita.»

      Interferents kasvas taas ning mattis sosina enda alla, sellal kui Odüsseuse keres kõlas vali hõiskamine. Harker lülitas saatesüsteemi välja ja pingutas raginat kuulates kõrvu, ent tema raadiokutsungitele rohkem vastuseid ei tulnud.

      Ta vaatas üles ja nägi, et hoiatuskeskus oli tuubil täis tehnikuid, teadussektsiooni liikmeid, ohvitsere: mehi nii laboriülikondades, õlistes tunkedes kui Raketiteenistuse mundrites. Kõik nad jälgisid pingsalt tema ilmet, kui ta ühendust saada proovis. Komandör Chapman näis kurnatud, ning Harkerile meenus, kuidas keegi oli öelnud, et Chapmani noorem õde oli Patrullrakett Ühega kaasa läinud meediku naine.

      Harker võttis viimaks vastutahtsi kõrvaklapid peast ja asetas need enda ette lauale. «See on kõik. Te kuulsite, mida nad üle raadio ütlesid. Rohkem midagi läbi ei tule.»

***

      Tuli öö, siis päev, siis jälle öö, ning viimaks jõudsid nad platoo lõppu ja seisid tuulisel astangul, vaadates üle lõputu vihmametsa kaugel all, mis ühtlase tinakarva pilvekatte varjus hallikasroheline paistis. Hague seisis veidi tagapool ja silmitses teisi. Ta nägi kaljuserval seismas kitsast rivi hatuseid mehi, kes püüdsid üle tolle lõputu avaruse silmata kasvõi vilksatust emalaev Odüsseuse kaugest kogust. Niiske tuul pani nende rõivaräbalad laperdama ja kleepis neid nende kõhnade kehade külge.

      Clark ja Sampler pidasid hõigeldes vestlust.

      «Kas tank nõlvast alla saab?» tahtis Clark teada.

      Sel korral oli seersant Sampleri elav, rõõmus nägu sünge.

      «Ma ei tea, aga me proovime igal juhul. Olge valmis järelkäru vabaks päästma, kui tank libisema hakkab.»

      Järelkäru külge kinnitati köied, üks meestest läks tanki veokonksu juurde ning siis juhtis Sampler oma tanki vaarudes üle serva, kust see längakil alla sõitis. Hague, kes hoidis ühest köiest, surus kannad maasse ning lasi tanki raskusel end üle serva vedada. Tank, järelkäru ning köite küljes rippuvad mudased kogud hakkasid järsku kallakut pidi alla laskuma. Bormann, kes oli leitnandist eespool, hoidis köiest kõvemini kinni ja vaatas üle õla, näol ponnistav ilme.

      «Ta libiseb üha kiiremini!»

      Tank kogus kiirust ja Hague kuulis ülekande kolinat, kui Sampler gravitatsiooniga võidelda püüdis. Hammasrattad krigisesid ning Sampler pööras tanketi taas otseks, ent allalibisemine kiirenes ikka. Hague, kannad sügavalt maasse kaevunud, pääses vaevu Bormanni alla jäämisest, ning selja taga kuulis ta seersant Briani vandumist, kes nägi kurja vaeva, et mitte ettepoole paiskuda.

      Tank vajus taas kreeni, libises, ning tornist vupsas välja Whittakeri kahvatu nägu.

      «Läheb!» kisendas ta.

      Üks köitest lõtvus. Clark kargas nagu hullumeelne tanki ja järelkäru vahele ning vabastas konksu. Tank, mida enam piisav raskus tagasi ei hoidnud, kaldus aeglase majesteetlikkusega külili ning veeres siis alla, põrkudes, kukkudes nagu aegluubis ning kaotades iga prantsatusega juppe. Ülalt paistis see käestvisatud mänguasjana, veeredes aina edasi ja kogudes kiirust. Hague nägi, kuidas Whittakeri kogu tornist välja paiskus, meenutades sellelt kauguselt kaltsunukku. Siis põrkas tank üle kaljueendi, tegi õhulennu ning kadus silmist.

      Clark andis märku edasi liikuda, ning nad libistasid köitest hoides varustushaagist aeglaselt allapoole, jalad tudisemas ning närvid Whittakeri kahvatut nägu meenutades tõmblemas. Kaheksa tunni pärast jõudsid nad kurnatusest vaarudes alla, panid valve välja ning koperdasid oma telkidesse. Hague kuulis Clarki väljas rahutult edasi-tagasi tammumas, püüdmas endale kinnitada, et oli tanki järelkäru küljest vabastades õigesti teinud; et kui tank libisema hakkas, polnud enam mingit võimalust Whittakeri ega Samplerit päästa.

      Hague lamas oma tillukeses telgis, kuulates СКАЧАТЬ