Täheaeg 16. Hirmu planeet (Veenuse erinumber). Koostanud Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naeratas väsinult, tõmbas laua alt masaja metalltooli ning istus Harkerile vastu, rüübates ettevaatlikult tulikuuma kohvi. Hetk hiljem tõstis ta silmad.

      «Mida head sa räägid, Harker? Oled midagi üles noppinud?»

      Harker tõmbas sõrmedega läbi oma musta juuksepulsti ning kõverdas nägu.

      «Mitte piiksugi, söör. Ei raadios, ei radaril. Muidugi võib interferents need kinni katta. Samuti tekitab see radariekraanidel palju valesignaale, aga me ei saa neid kätte isegi pikamaasonaril. See peaks ometi läbi minema. Me oleme üpris kindlad, et nad on alla kukkunud.»

      «Kuidas meie signaalidega on, Harker? Kas sa arvad, et meie omad jõuavad nendeni?»

      Harker naaldus meelitatult tagasi, olles rõõmuga valmis erialast juttu rääkima.

      «Noh, me oleme saatnud raadiosignaale tunni aja tagant igal täistunnil, ning häälsõnumeid iga tunni tagant pooltunnil. Samuti saadame me nende peilingaatori poole pidevat sonarikiirt. Sellest enamat me teha ei saagi. Mis puutub nendepoolsesse vastuvõtmisse, siis, eeldades, et rakett on alla kukkunud ja täielikult rivist väljas, on neil tanketis ikkagi transiiverraadio olemas. Neil on ka kaasaskantav sonarikomplekt, üks noist kahekümnenaelastest soomustatud detektoritest. Nad saavad seda suuna peilimiseks kasutada.»

      Chapman keerutas kohvi kruusipõhjas ringi ning silmitses seda mõtlikult.

      «Kui nad sonarit kuulevad, siis miks me ei või neile kiirt pidi sõnumeid saata? Vilgutada seda morsekoodis sisse-välja?»

      «Säärase väikese detektoriga nagu neil see ei töötaks, söör. Meie oma suure masinaga võiksime neile teate saata küll, aga nende varustus võib läbi põleda. Nende aparaadi toide on piiratud võimekusega ja peab võrgustiku algse voolutakistuse ületama, enne kui alaldid selle heliks saavad muuta. Kui komplekt ühtlaselt töötab, on energiakulu väike, aga impulsisageduse muutudes tuleb iga lühikese signaali jaoks takistusest mitusada korda läbi minna. See põletaks nende aparaadi tundidega läbi.

      See töötab mõneti nagu tromboon. Tõmba kuliss täiesti välja, ja sa saad aeglaselt vibreeriva õhusamba, mis tekitab madala noodi, ainult et sonaril tähendaks see lühikest nooti. Lükka kuliss täiesti sisse, ning vibratsioonid lähevad järjest kiiremaks ja toon kõrgemaks. Sonar vibreerib maksimumil nii kiiresti, et toon on peaaegu ühtlane ning energiavool on pidev. Aga seda peatades ja taaskäivitades pole vibraatoritel kunagi võimalust normaalselt maksimumi saavutada, ning energiavool katkeb vastuvõtjas iga vibraatori juures. Mõne tunni pärast on su sonariretseptor vanametall.»

      «Olgu, Harker. Ma su arutluskäigust päriselt aru ei saa, aga selle mõte paistab olevat, et minu ettepanek polnud kuigi hea. Noh, kes iganes parasjagu postil on, lase tal mulle helistada, kui mõni signaal läbi tuleb.» Komandör pani kruusi käest, soovis head ööd ja läks vaikset koridori mööda minema. Harker naasis oma kirja ja äranäritud pliiatsijupi juurde, kirtsutades loomeagoonias nägu. See oli kiri tema tüdrukule, ning see pidi hea välja tulema.

***

      Metsakatuse kohal oli alanud öö, mis laskus hiigelpuude hämaratelt katedraalivõlvidelt aeglaselt alla, ning Hague ootas lootusrikkalt tanketi poolt peagi kostma pidavat peatumismärguannet. Ta muretses valjult naerva ja lobiseva Bucci pärast, kahtlustades tal palavikku. Tõmmu lihaseline kanoniir jutustas aina lalinal oma noorest naisest. Kui ta koperdas ja peaaegu kukkus, võttis Hurd temalt pneumokahuri toruosa ning kandis seda omaenese õlgadel. Kõik kuulatasid, kas juba ei tule tankilt signaali, kui tinane kriise õhtu äkitselt ribadeks kiskus. Eestpoolt hakkas kostma laske.

      Taas kõlas kriise, metalne ja läbilõikav nagu hullunud vedur, ning seda saatsid karjatused, lõhkekuulide plahvatused ning raskete vasarahoopide heli.

      «Võta juhtimine üle, Brian,» nähvas Hague. «Crosse, Hurd – läksime!»

      Kolm meest jooksid venivas mudas koperdades ümber käänaku ning panid pneumokahuri kiirelt üles. Hurd oli laskepositsioonil, Crosse kompressori taga ning Hague lima sees pikali, pistes laskemoonavööd laadimisavasse.

      Kellegi heidetud kaks signaalraketti valgustasid eespool rada, luues erkvalge valguse ning sünkmustade varjude koosmõjul fantastilise vaatepildi, stseeni Dante «Põrgust». Üks järelkärudest oli pikali, mehed jooksid ringi, tankett lamas vabisedes külili maas ning selle kohal koogutas kriiskav elajas. See oli sisalik või dinosaurus, hallisoomuseline, tagajalgadel seistes kolmkümmend jalga kõrge. Olendi kätetaoliste esikäppade vahel oli inimene, samas kui selle pantserdatud saba rammina tanki tümitas. Olevuse rinna ümber ragisesid sinivalgete sähvatuste saatel lõhkekuulid, ent see jätkas oma käppade vahel kääbusena rabeleva mehe rebimist. Koletise valged hambad sätendasid, kui ta aina uusi tigedaid kriiskeid kuuldavale tõi.

      «Sihikul,» kõlas Hurdi madal, kurnatud hääl.

      «Õhk sees,» teatas Crosse.

      «Las tulla!» hüüdis Hague, ning söötis mürske, sellal kui kahur tagajalgadel seisva eluka poole valangu soomustläbistavaid lõhkelaenguid teele saatis. Hague nägi tankitorni pöördumist, kui Whittaker oma kahurit käiku lasta püüdis, ent koletise saba äkiline hoop tõukas selle katkisena tagasi. Siis tabasid pneumaatilised laengud üksteise järel märki ning lõhkesid hiigelkeha sisemuses. Vägev hall kere paiskus rajalt minema ning selle pea latsatas vastu puutüve teisel pool rada, kui roomaja pooleks kisti.

      «Hea laskmine, Crosse,» urahtas Hague. «Minge tagasi Briani juurde ja hoidke kahur valmis. Sel olevusel võib paariline olla.» Ta jooksis põhirühma poole, kahe valgusraketi kumasse.

      «Kus Devlin on?»

      Sideohvitser Clark seisis väikese meesterühmaga purustatud varustushaagise juures.

      «Siin, Hague,» hõikas ta. Tema silmad olid aukus ning ta nägu vanem, kui Hague kunagi näinud oli. «Devlin on surnud, järelkäru ja puutüve vahel lömastatud. Me kaotasime kaks meest, komandör Devlini ja mullauurija Ellise. Tema on see, kes ära söödi.» Ta kirtsutas nägu.

      «Seega on meid järel kakskümmend kolm?» päris Hague, ning püüdis sealjuures ükskõikne kõlada.

      «Täpselt nii. Sina jätka tagala katmist. Need sarvehääled, millest sa ette kandsid, panid Devlini muretsema, et sind rünnatakse. Mina jään tanki juurde.»

      Kui Hague naasis, valmistas seersant Brian stoiliselt küpseti peal ratsioonidest hautist, sellal kui meeskond tihedalt ringis istus, silmitsedes vaheldumisi närviliselt selja taga olevat metsa ning Briani potist tulevat meeldivat auru. Süüa jätkus igaühele vaid natuke, kuid see oli kuum ja väga toitev, ning pärast suitsu ja kohvi tundsid nad end natuke aega mugavalt.

      Crosse istus kompressori hallil metalltorul, mida ta päev otsa kandnud oli, näppides süles istuvat kiivrit ning vaadates küsivalt leitnandi poole.

      «Noh, söör, kas keegi sai viga? Kas tank on puruks?»

      Hague kükitas teiste juurde, nuhutas entusiastlikult hautist ning vaatas ringi.

      «Komandör Devlin on surnud, ja Ellis ka. Üks varustushaagis on puruks, kuid tanki saab korda teha. Sisalik ründas just seda. Balistierri arvas, et praegu on sisaliku paaritumishooaeg, ning ta pidas tanki teiseks isaseks ja püüdis sellega võidelda. Siis jäi ta einestama ja me saime ta maha võtta. Leitnant Clark juhib nüüd ekspeditsiooni.»

      Briani küpseti oranž kuma heitis teda ümbritsevatele kurnatud nägudele veidraid varje, ning Hague püüdis nende meeleolu tõsta.

      «Kas te СКАЧАТЬ