Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hääletusruumist läbi jalutada. Palverändurid või turistid seda ei teeks, kuna nad ei pääseks läbi suurte pronksuste, mis asuvad kolm korrust allpool. Ei, ohtu kujutasid endast hoopis isikud, kellel oli sidemeid Vatikani personali või monsenjööridega, kes nad uhkelt läbi ruumide eskordiks, nagu kuuluks kogu hoone neile. Aastate jooksul olid valvurid korduvalt leidnud valitsuskabinettide koridoridest üksikuid uitajaid või lausa gruppe. Mõned neist uurisid freskodega kaunistatud lagesid, mõned olid eksinud otse paavsti eluruumide akende all paiknevale siseõuele. Igasuguste hulludega on tulnud samuti tegemist teha. Ükskord tungis hoonesse üks itaallane ja väitis, et ta on Johannes Pauluse ihuarst. Kuidagi oli tal õnnestunud kõikidest valvepostidest mööda ja paavsti eluruumidesse pääseda. Mees langes paavsti jalge ette. „Viige ta siit minema!” puristas kergesti ärrituv Albino Luciani. See juhtum avalikkuse ette ei jõudnud, kuna nii vähesed teadsid sellest, aga konklaaviga olid teised lood. Kui mõni kõrvaline isik Sixtuse kabeli ukseni pääseks, kuuleksid sellest kõik ja valvurid muutuks naerualusteks.

      Sixtuse kabeli uks oli loomulikult lukus, aga mitte miski, mis väljas toimus, ei jäänud seesolijatel märkamata. Selles oli valvur kindel, kuna ta kuulis läbi ukse kardinalide jutukõminat, vahel oli võimalik isegi sõnu eristada. Eriti valjuks muutusid hääled siis, kui hakati hääli kokku lugema. Valvurile valmistas ebamugavust, et tema kõrvu jõudsid saladused, millest ta kellelegi iitsatada ei tohtinud. Ta oli andnud vande, et ei avalda iialgi mingit infot selle kohta, mis hääletussaalis toimub. Vande murdmisele järgneks kirikupersonali hulgast välja heitmine.

      Kõike valvur ei kuulnud, aga tundus, et häälteenamus kuulus kardinal Ratzingerile, mis ei olnud muidugi üllatus. Juba mitu kuud oli Vatikanis kardinal Ratzingeri nime sosistatud. Ta meeldis valvuritele, Rooma kuuriale ja paavsti alluvatele. Vatikani valitsuskabinetid olid veidi kõhkleval seisukohal, kuna oli teada, et Ratzinger eelistab diplomaatiale doktriini, aga see tuli Ratzingeri kandidatuurile ainult kasuks. Suurem osa Vatikani koorekihti kuuluvatest inimestest oli juba aastaid seisukohal, et Ratzinger on kõige parem paavstikandidaat. Nad olid oma arvamuse seni küll arukalt enda teada jätnud. Kui oleks selgunud, et tegemist oli Rooma kuuria valimiskampaaniaga, oleks kõik võinud vett vedama minna. Kõik sõltus hääletustulemustest. Kardinal Ratzinger vajas 77 häält, et valituks osutuda. Kahel eelmisel hääletusel oli tal hästi läinud. Tänaõhtune häältelugemine oli otsustav. Kui Ratzinger selles voorus piisavalt hääli ei saa, valiksid kardinalid pigem mõne teise kandidaadi.

      Valvur oli kahel õhtul hääletamiseks kabelisse kogunevate kardinalide nägusid jälginud. Nad olid rahulolevad, mõned neist naeratasid. Valvur järeldas sellest, et hääletamine on lõpusirgel. Kurjad pilgud ja kipras otsaesised tähendasid tema meelest seda, et lõppu pole veel näha. Ka kardinalid on inimesed ja nad teadsid, et kogu maailm ootab kannatamatult hääletustulemusi. Juba neli või viis päeva kestev hääletamine viitas otsustusvõimetusele, lootusetusele ja kiriku lõhestatusele. Sellist muljet poleks keegi tahtnud jätta.

      Sixtuse kabeli uksed suleti kell neli pärastlõunal. Pärast teist hääletusvooru (või pärast esimest, kui juba esimesel hääletusel õnnestub paavst valida) põletatakse hääletussedelid koos kardinalide märkmepaberitega ahjus ära. Sellega ilmnesid ka esimesed probleemid. Pärast esimest kahte hääletusvooru oli ahi suitsu sisse ajanud. Valvurid muutusid närviliseks: kabelis pidi olema juba märkimisväärne kogus vingugaasi. Õnneks ei olnud olukord nii hull, kui 1978. aasta konklaavi ajal, mil ventilatsiooniavast imbus hääletussaali paksu musta suitsu ning kardinalid läkastades ja köhides sealt ummisjalu välja tormasid, aga siiski piisavalt murettekitav, et Vatikani muuseumi ametnikud ärevusse ajada. Nad olid pärast viimast õnnetust pidanud kümme aastat Michelangelo freskodelt suitsukahjustusi eemaldama.

      „Vedas, et ruumis ühtegi ajaloolast ei viibinud,” kommenteeris Austria kardinal Christophe Schönborn. Kõigile sellised naljad ei istunud.

      Šveitsi kaardiväelase kõrvu kostusid jälle hääled. Polnud kahtlust, et hakati hääli lugema. Ta suutis kiusatusele vastu panna ega nihkunud uksele lähemale. Kell oli alles poole kuue peal. Hääletamine võttis aega keerulise sedelite kogumise rituaali tõttu. Neid pidi mitu korda kokku ja lahti voltima. Seekord olid kasutusele võetud uued pentsiku kujuga urnid, traditsioonide hindajate arvates olid need kohutavad. Meedias nimetati neid lendavateks taldrikuteks. Äkitselt kuulis valvur vihmasabinat meenutavat heli. Alles mõni sekund hiljem taipas ta, et see on ukse tagant kostuv aplaus – esialgu aeglane ja vaikne, kasvas see peagi tormiliseks. Valvuri pulss kiirenes, ta teadis. Paavstiks oli valitud Ratzinger.

*

      Pressiruum oli kella viieks nii umbselt rahvast täis, et reporterid põrkasid üksteise vastu. Vajasin värsket õhku. Olin valmis kirjutanud kaks artiklit: ühe pealkiri oli „Uus paavst on kardinal Ratzinger”, ja teise, tunduvalt lühema pealkiri oli „Valituks osutus Itaalia kardinal Dionigi Tettamanzi”. Olin ettenägelikult ka Tettamanziga arvestanud, kuna uskusin, et ta võib hääletuse algfaasis olla üks võimalikest kandidaatidest. Südames aga teadsin, et kui näen valget suitsu, on uus paavst kindlasti Ratzinger. Ükski teine kardinal poleks juba teiseks päevaks nii palju poolehoidjaid jõudnud koguda. Olime kõik mõelnud ka Kolmanda Maailma paavstikandidaatidele, aga ükski neist ei oleks nii ruttu – kõigest nelja või viie hääletusvooruga – valituks osutunud.

      Kolleegid Sala Stampa toimetusest jagunesid kardinal Ratzingeri võiduvõimaluste hindamisel kahte leeri. Leiti, et Saksa kardinal on liiga kitsarinnaline, liialt eakas ega ole piisavalt pastoraalne, et valimisi võita. Vaid paar kuud varem olid ajakirjanikud Ratzingeri kui Johannes Paulus II mantlipärija halastamatult välja praakinud. Üks erand siiski leidus – jaanuaris avaldas ajakirja Time Rooma korrespondent Jeff Israely lühikese kuid intrigeeriva artikli, milles tsiteeriti ühte Rooma kuuria ametnikku: „Ratzinger on kahtlemata üks võimalikest kandidaatidest.” Kolm kuud enne paavst Johannes Pauluse surma oli masinavärk juba käima pandud. Viimase kahe nädala jooksul oli Ratzinger osavalt korraldanud Johannes Pauluse matuseid ja kardinalide kogunemisi ning teda ei olnudki enam nii raske järgmise paavstina ette kujutada. Kui arvesse võtta paavsti ametisse sobivate meeste nappust, oli tema kandidatuur korraga paratamatuks muutunud ja seda taipasid ka ajakirjanikud.

      Jätsin CNN-i kolleegi Cindy Woodeni meie kabiini valvesse ja kõndisin uksest välja. Möödusin intervjueerijate gruppidest ja valvuritest, kes mu dokumente kontrollisid. Püha Peetri väljak kihas elust. Vatikani peaväljakule vooris rahvast üha juurde ja väljaku ääres seisid reporterid nagu lahinguvalmis sõdurid. Jälgisin Alessio Vincit, kes väikesel redelil seistes CNN-ile kiirreportaaži tegi. Tabasin end mõttelt, et 1978. aastal oli teistmoodi. Kui valge suits Johannes Paulus II auks üle elektriliinide linna kohale tõusis, olin jätnud jalgratta Trevi purskkaevu juurde ja teate „habemus papam” saatel sündmuspaigale jalutanud. Täna ei oleks see võimalik olnud, kuna väljak oli rahvast täis ja katedraalini oli võimatu pääseda.

      Märkasin monsenjöör Michael Mageed. Ta oli neljakümne ringis Philadelphiast pärit Vatikani ametnik, kes tegeles jumalateenistuste ja sakramentidega. Magee vestles väljaku nurgas ühe teise Vatikani ametnikuga. Tegelikult oli neil mõlemal veel tööaeg, aga kes oleks suutnud sellisel hetkel kantseleis istuda? Peatusin, et Mageega pisut juttu puhuda. Olime mõlemad nõus, et kui nüüd korstnast suitsu hakkab tulema, peab see hääletamise lõppu tähistama, kuna kardinalid ei oleks kuidagi jõudnud vähem kui kahe tunniga kahte hääletust läbi viia. Kirikutorni kell näitas 17.40. Nägime mõlemad korraga korstnast tõusvat esimest suitsupahvakut. Sellele järgnes teine ja kostus esimene rõõmuhõise. „Issand jumal, meil on paavst!” hüüdis Magee. Ruttasime minema, mõlemad eri suundades.

      Magee ei peatunud isegi suitsu värvi vaatama. Mina ka mitte. Teadsime, et see on niikuinii valge. Tormasin tagasi pressiruumi, kus reporterid hämmeldunult teleekraane jõllitasid. Kardinalid ei olnud vist siiski üksmeelele jõudnud.

      „Liiga tume,” teatas üks Hispaania ajakirjanik ja karjus midagi mobiiltelefoni.

      „Ei, see on valge! Muidugi paistab see hall, eriti telekast, aga päris СКАЧАТЬ