Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan. Jo Platt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ väljakutsuvad õlimaalid ja lihtsad söejoonistused. Maast laeni aknad avanesid suurde aeda, kuhu ma olin mõnikord püüdnud piiluda üle oma aia põõsastest ja puudest moodustatud tihniku ja naabri kõrge pöetud heki. McAdami aia roheluses polnud midagi ülearust ega metsistunut: muru ääristasid hoolitsetud lillepeenrad ja taamal oli veel mingi hekiga varjatud osa.

      „Ilus aed,” kiitsin mina.

      „Ma armastan oma aeda,” ütles McAdam minust mööda astudes ja maast laeni aknaid lahti lükates. „Võiksime istuda väljas – ei ole ju liiga külm, mis? Kas tahate teed?” küsis ta kööki naastes. „Võin veel pakkuda kohvi …” ta kiikas külmikusse. „Või mahla, limonaadi, veini, õlut …”

      „Limonaad oleks kõige parem, aitäh,” ütlesin.

      „Tore.” Ta ajas ennast sirgu, pudel käes, ja võttis ülevalt kapist kaks klaasi.

      „Teate, mis,” alustasin kohmakalt uut katset vabandust paluda, „ma tulin siia täna õhtul ainult selleks, et …” McAdam ulatas mulle klaasi limonaadiga ning viipas sepisrauast laua ja toolide poole terrassil. „Aitäh,” ütlesin talle, astusin välja ja võtsin istet. McAdam istus minu vastu. „Nii, ma tulin siia ainult vabandama, tegelikult,” jätkasin sõnadega komistades, kartes järjekordset vahelesegamist. „Selle pärast, eks ole, et ma reede õhtul nii ebaviisakalt käitusin, kui teie ainult püüdsite minult andeks paluda. Ja nagu te ilmselt juba ära arvasite, pole mul tegelikult neid õetütart ja õepoega. Nojah, nad on siiski olemas, täpsemalt kaks poissi, aga kumbki polnud tookord minu pool. Ma valetasin teile, et mul on külalised, sest tahtsin, et mind rahule jäetaks, ja peaksin vist sellepärast kah veel eraldi vabandust paluma. Igatahes,” jätkasin nagu autokooli õpilane, kes ei leia mitte kuidagi pidurit üles, „ma käitusin ebaviisakalt eelmisel nädalal ja nüüd kogu see lugu teie naabri ja nende sandaalide ja väljamõeldud sugulastega tegi asja ainult hullemaks. Aga noh, ma lihtsalt pidin selle kaelast ära saama.”

      Tõstsin pilgu klaasilt, mida olin rääkimise ajal keskendunult põrnitsenud. McAdam nõjatus ette, küünarnukid laual ja peopesa justkui mõttesse vajunult suule surutud. Olin enam kui kindel, et ta hoidis naeru tagasi. „Okei, nojah, aitäh,” ütles ta viimaks. „Aga palun ärge muretsege. Võin teile kinnitada, et ma ise olen teinud palju hullemaid asju, kui seda on koledate kingade kandmine.” Miks ta pidi neid järjekindlalt koledaks nimetama? „Või õetütre väljamõtlemine, Ros.”

      See, kuidas McAdam sõbralikult mu eesnime kasutas, ainult süvendas tunnet, et ta oli minust igas mõttes üle. Sundisin ennast naeratama, kuigi ise mõtlesin samal ajal, et miski polnud läinud nii, nagu olin esialgu kavatsenud. Mälestus sellest, kuidas ma olin alguses ennast temast paremaks pidanud, hajus nüüd laiali nagu tuhk tuulde ja järsku sobitusin hoopis ma ise otse täiuslikult haletsusväärse ja halvasti riietatud eluheidikust veidriku rolli. Kaalusin koguni, kas ma ei peaks talle seletama, et saan sellest kõigest ise ka väga hästi aru, kuid taipasin õnneks, et olin juba niigi liiga palju rääkinud. Parem lohutada ennast mõttega, et ma ei näe seda meest enam kunagi ega pea tulevikus temaga rohkem vestlema. Hiljemalt aasta pärast on meie tänane kohtumine veel ainult lõbus lugu, mille üle sõpradega õhtustades koos naerda.

      „Aitäh teile mõistmise eest,” ütlesin nii väärikalt, kui vähegi oskasin. Tundsin meeleheitlikku soovi lahkuda, kuid kartsin, et põgenemiskatse ajendaks McAdamit mind veel uuesti lahkelt lohutama, ning ma tundsin, et ei suudaks seda enam taluda. Otsustasin selle asemel hoopis tooni ja teemat vahetada. „No nii,” ütlesin justkui jutu jätkuks, „kui kaua te olete juba elanud siin St Albansis?”

      „Kolm aastat,” vastas tema. „Muuseas, ma teenin sellega raha.”

      „Teile makstakse St Albansis elamise eest?”

      „Ei,” naeris McAdam. „Mul on sponsor, kes maksab selle eest,” ta hõõrus lõuga, „et ma ei ajaks habet. Ma teenin niimoodi raha heategevusele.”

      „Ah soo, te vist soovite, et minagi hakkaksin teie sponsoriks?” küsisin ebaledes.

      „Ei, ei. Lihtsalt ma harilikult räägin sellest inimestele kohe esimesel kohtumisel, et nad ei hakkaks arvama, nagu ma oleksin vähe imelik. Tookord reedel tundus sellise teema ülesvõtmine mulle kahjuks täiesti kohatu.” Ta mudis habeme serva. „Te kindlasti panite imeks, miks ma selline välja näen.”

      „Oi ei, mitte sugugi,” ruttasin kinnitama. „Ma ausalt öeldes isegi ei pannud tähele, et teil on habe.”

      „Kas tõesti?” imestas McAdam kulmu kergitades. „Ja ometi te ei suuda hoiduda vaatamast mu lõuga pilguga, mis väljendab jälestust.”

      Avasin juba suu, et tema süüdistus tagasi lükata, kuid vajusin hoopis tooli seljatoele ja tõstsin käe laubale, sest mu jõud oli järsku otsas. „Jumal hoidku, kas ma tõesti teen seda?”

      „Jah,” muigas McAdam. „Teete tõesti.”

      Vaatasin, kuidas ta silmitses mind oma peaaegu kahemeetriselt kõrguselt küllap haletsedes, kuid samas muiates, ja mind valdas äkiline ärritus mõtte juures, et minu praeguse erakordselt täbara seltskondliku situatsiooni oli põhjustanud ühe tüübi otsus mitte habet ajada. Just see naeruväärne habe, arutlesin endamisi, oli ajendanud mind lootusetult vale hinnangut andma. Ajasin selja sirgu ja otsustasin keskenduda tekkinud olukorra „mitte kunagi enam”-aspektile. „Nojah, vaadake, Daniel, võib-olla ma tõesti põrnitsen teie lõuga,” ütlesin, pilk kleepunud nüüd juba tühjale klaasile, lükkasin juuksed käega üle pea ja valmistusin kiirelt lahkuma, kaduma taha vasakule. „Aga pole ka mingi ime. Mõelge ise, ka parima tahtmise juures ei saaks seda pidada ei trimmitud mokahabemeks ega ka mitmepäevaseks tüükaks, mis?” Naeratasin pingutatult. „Ausalt öeldes ma ootan kogu aeg, et te haarate akordioni ja kukute kiitma mulle saaki, mille te täna merest välja tõmbasite. Igatahes,” jätkasin, soovimata anda talle võimalust kommenteerida mu halvasti varjatud ärritust, „suur tänu limonaadi eest, aga ma pean nüüd tõesti minema.” Ta ei vastanud ja ma nägin viimaks pilku tõstes õudusega, et mees on kõveras, nagu vaevleks kohutava valu käes. „Issand jumal, kas teil on …” alustasin, kuid rõkkav naer ei lasknud mul lauset lõpetada – hääletu kõõksumine kasvas ootamatult üle väga valjuks laginaks.

      „Täna merest välja tõmbasin …” naeris McAdam. Ta püüdis ikka ja jälle veel midagi öelda, kuid ei suutnud naeru pärast rääkida, ja lõpuks osutus tema pidurdamatu hirnumine nii nakkavaks, et ma avastasin ennast oma suureks üllatuseks kaasa naermas.

      Kui lõbusus oli veel veidi aega kestnud, asendus see lõpuks vaikusega, mille jooksul mina kahetsesin oma pahatahtlikku suhtumist McAdami heategevuslikku karvakasvatusse ja panin lihtsalt niisama tallele tähelepaneku, et naeratus muutis ta peaaegu kenaks.

      Hakkasin mõne aja pärast uuesti rääkima. „Kuigi ma pole tegelikult see inimene, kes võiks lubada endale kellegi välimuse kritiseerimist.” Sirutasin jalad laua alt välja. „Need on tõesti natuke haledad, mis?” ütlesin, uurides oma väljaveninud higiplekilisi kristusesandaale, ja pidin tõdema, et Jumala poeg ise oleks neist tõenäoliselt esimesel võimalusel lahti öelnud.

      „Nojah, aga mina kannan seda ööpäevaringselt seitse päeva nädalas,” ütles ta, silitades oma habet. „Teie vähemalt kannate neid ainult aias.”

      Raputasin pead. „Käisin nendega täna tööl,” tunnistasin, oma avameelsusega ise ennast üllatades.

      „Oo, ah nii,” ütles McAdam; teda ajas jälle naerma, kuid ta kartis mind solvata.

      „Aga need on tõesti, tõesti mugavad.”

      „Muidugi СКАЧАТЬ