Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan. Jo Platt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ …” Kuni Ben õhinal edasi seletas ja Celia püüdis teda silmi kissitades ja kõike muud kui diskreetsete käemärkidega vaikima sundida, märkasin mina Stephenit vaadates ehmatusega, et poisi alahuul kontrollimatult väriseb. Püüdsin Celiale märku anda, kuid ta ei pööranud mulle tähelepanu, sest oli liiga ametis sellega, et peatada oma vanema poja ümberjutustus isaema pealtkuuldud vestlusest. Hetk hiljem meenutas väikese Stepheni nägu juba vihmavett purskava kivikoletise kirjeldamatust õudusest ja ahastusest moondunud lõusta ning ta hakkas häälekalt ulguma.

      „Härra Edward!” huilgas laps. „Miks nad härra Edwardi ära tapsid?”

      „Issand halasta,” oigas Celia. „Mitte keegi ei tapnud härra Edwardit, me tegime isaga ainult nalja, eks ju, issi?”

      Ta vaatas anuvalt Davidi poole, kes tõstis pilgu ja seejärel ka ajalehe ning pomises vaevukuuldavalt üle Stepheni ulgumise: „Jah, nii see on, Stephen. Mitte just kõige parem nali su ema poolt, aga mis teha.”

      „Kas see oli tõesti nali, emme?” nõudis Ben lärmist üle karjudes. „Et see mees siis ei sõitnudki oma muruniidukiga härra Edwardist üle? Te tegite ainult nalja?” Lapse näol peegeldusid imestus ja mure, segatud pinevil lõbususega, nagu ta näeks oma ema järsku hoopis uues valguses ega suudaks kuidagi otsustada, kas rõõmustada tema omapärase huumorimeele üle või pöörduda lastekaitseorganite poole.

      „Muru…niidu…kiga!” kiljus Stephen luksudes.„Miks…ta…tegi…härra… Edwardi…katki?”

      „Mm, ei tea, millega tegeleb meie Mamma,” pomisesin endale nina alla ja lahkusin toast Stepheni hala saatel.

      Läksin nõudekolina suunas edasi ja leidsin ema köögist, kus ta keetis teed ja laotas tasse-taldrikuid laiali. „Mis lärm see seal ometi on?” küsis ta minu sisenedes. „Kas Stephen tegi endale raudteega mängides viga? Ma hoiatasin su isa, et see teine kaheksane keerd on liiast.”

      „Mmm… Kus isa üldse on?” Nägin aknast välja vaadates tellinguid, mis ilmselt ulatusid maja taha. „Ega ta ometi praegu seal ei turni?”

      „Ei, kindlasti mitte,” vastas ema ärritunult. „Viimased kaks nädalat on ta veetnud seal kõik päikesepaistelised päevad, et seinad uuesti üle vuukida, aga ma ütlesin talle, et oma sünnipäeval sa seda ei tee.”

      „Kus ta siis on?”

      „Ei tea. Küllap istub kempsus. Aga kuule,” ta keeras tassidele-taldrikutele selja ja vaatas mulle otsa, „no küll on hea sind sellisena näha.”

      „Millisena?”

      „Kena pluus, uued kingad. Minu Ros.” Ta kallistas mind ja ma taipasin alles hetke pärast, et ta tihub nutta.

      „Ema!” ütlesin. „Palun ära nuta. See on minu leivanumber ja paistab, et täna tunnevad kõik sellest puudust.”

      „Oh, Ros, anna andeks,” ütles ema, laskis mu lahti ja tupsutas põlleservaga silmi. „Lihtsalt me kõik olime sinu pärast nii pikka aega mures, saad aru, kui me viimastel kuudel sinuga telefonis rääkisime, ja nüüd – näha sind nii ilusana, noh, see on lausa imeline.”

      Celia tuli kööki meie juurde, ta nägu punetas. „Vabandust, Ros.”

      „Mis teil seal juhtus?” päris ema.

      „Ben rääkis Stephenile härra Edwardist,” ohkas Celia.

      „Mis temaga on?”

      „Kas sa siis ei mäleta, ema, naaber sõitis temast aias üle. Mäletad ju?” ütlesin mina.

      Ema tegi jahmunud näo. „Mina ei tea sellest midagi! Issand jumal, vaene härra Edwards. Kas ta on nüüd haiglas? Miks mulle keegi ei rääkinud?”

      Vahetasime Celiaga pilke ja laksutasime keelt. „Ma ei saa teist aru,” noomis ema. „Vaene härra Edwards. Tema naine kindlasti imestab, miks me pole …”

      „Ema,” segas Celia vahele. „Mitte härra Edwards. Hoopis härra Edward, Rosi merisiga. Tuleb nüüd meelde?”

      Hetkeks segadusse sattunud, hakkas ema naerma. „Oi, jah! Ha-haha! Muidugi. Olin unustanud, et tal niisugune nimi on. Armas aeg,” ta ahmis õhku, „ma paningi imeks, et mida see auto seal härra Edwardsi aias tegi.”

      Samal hetkel tuli kööki David koos Stepheniga, kes oli küll veel näost laiguline, kuid juba peaaegu maha rahunenud.

      „Oi, tule siia mamma juurde, kullake,” ütles Celia ja kummardus poissi pealaele suudlema.

      „Oi jah, sa mu musirull,” ütles ema ikka veel itsitades. „Tule, saad mamma häid küpsiseid.”

      „Mida sa naerad, mamma?” küsis Stephen veidi rõõmsamat nägu tehes.

      „Kullake,” vastas ema, „mamma ajas kõik segi ja see teeb talle nii kangesti nalja, kuidas ta arvas, et keegi sõitis vaesest härra Edwardsist aias üle. Kas pole tobe?”

      Stephen pööras oma murelikult võdisema hakanud näo aru pärivalt ema poole. Ma ei jäänud uut nutuhoogu ära ootama, vaid läksin kiiresti isa otsima.

      Leidsin ta või õigemini tema jalad pööningule viivast luugist välja sirutumas. „Mis asju sa seal ajad?” hõikasin.

      „Juba tulen alla,” vastas isa. „Tahtsin ainult poiste jaoks Legod üles otsida.” Ta ilmus nähtavale, käes sinine karp väikeste plastmassist ehitusklotsidega, mille ma enda kätte võtsin.

      „Poiste või sinu enda jaoks?” küsisin muiates.

      „Nojah …” naeris isa, astus redelilt maha ja lükkas selle üles pööningule.

      „Palju õnne sünnipäevaks, isa,” soovisin teda põsele suudeldes. „Kuidas see päev sulle siiani meeldinud on?”

      „Sina tegid sellest ilusa, Ros,” vastas isa naeratuse saatel. „Oled jälle nii rõõmus ja ilus.”

      Ohkasin. Nad kõik paistsid pingutavat, et mind nutma ajada.

      „Ma tõesti tunnen ennast juba paremini,” ütlesin vaikselt. „Ei saa ainult aru, kuidas te suutsite mind varem välja kannatada.”

      Isa raputas pead. „Me kõik oleme väga uhked su üle, Ros. Sa ei tohi enda vastu nii karm olla ja see, mis kunagi oli, jäägu nüüd minevikku.” Ta võttis mu käest karbi, asetas selle maha ja pani mulle käe ümber. „Hoia alles ainult ilusad mälestused ja vaata tulevikku.” Ta suunas pilgu läbi koridori kaugusse ja viipas ebamääraselt tuleviku poole, kuid lisas siis imestades: „Sealt köögist kostab kõva huilgamist. Ega Stephen ometi ei kukkunud?” Ta osutas karbile: „Mis sa arvad, kui viiks need klotsid õige talveaeda ja ootaks, millal ema meid oma teega üles leiab? Või veel parem,” ta võttis mu käe oma pihkude vahele ning ma nägin ta silmis pahaendelist tulukest, „me võiksime ronida üles tellingutele. Sealt avaneb lihtsalt vapustav vaade, kas tead.”

      Me sõime aegsasti õhtust restorani privaatses söögitoas, mille ema oli meie jaoks kohalikus hotellis kinni pannud. Pidusöögi lõpetuseks lõikasime lahti minu toodud jalgpallitordi ja isa puhus surnuks tagasihoidlikud, kuid piisavalt sümboolsed seitse küünalt. Pool kümme olime juba tagasi kodus, poisid magama pandud ja David isaga kirjutustoas mingit arvutiprobleemi lahendamas, samal ajal kui ema, Celia ja mina lamasklesime СКАЧАТЬ