Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan. Jo Platt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja pingutatult, et see mõjus veel hirmutavamalt. „Kas teie olete proua,” ta pilk langes mu vasakule käele, mis toetus vastu uksepiita, „või preili Shaw? See on vist teie aadress?”

      „Kuidas ma saan teid aidata?” küsisin vastu, soovimata avaldada võõrale oma isiklikke andmeid.

      „Ee, seda et, jah. Tere. Veel kord. Mina olen Daniel McAdam. Ma olen teie naaber. Nojah, tegelikult mitte päris. Minu aed piirneb teie aiaga. Tagantpoolt …” Ta osutas käega minu majataguse aia suunas, püüdis jälle naeratada, kuid taipas siis ise, et üritab võimatut, ja loobus, oskamata enam midagi lisada.

      „Saan aru,” ütlesin mina, kuigi ma ei saanud millestki aru. Veel mitte.

      „Ma elan siin, Clarendoni tänavas …?” pingutas võõras. See kõlas millegipärast nagu küsimus.

      „Okei …” Ka mina ei osanud jätkata, kuid ebamugavustunde kiuste torkas mulle pähe mõte, et mehe väide sisaldas endas lepitamatut vastuolu. Clarendoni tänava majad olid kõik suuremapoolsed ja vähemalt väliselt heas korras. Muidugi võis üks neist majadest olla võõrutuskliinik või tõenäolisemalt heategevuslik majutusasutus, kuhu terveks ravitud sõltlased suunatakse iseseisva eluga järk-järgult harjuma. Võis vaid ette kujutada, mida sellest arvasid tänava ülejäänud majaomanikud. Muigasin endamisi. „Okei, oli meeldiv teiega tuttavaks saada, härra McAdam, aga ma olin just lapsi magama panemas ja seetõttu …”

      „Teil on lapsed?” Mehe näol peegeldus järsku meeleheide. „Sylvia ütles, et tema teada teil pole lapsi.”

      „Sylvia?”

      „Minu naaber. Ta tunneb teie maja omanikku.”

      Hakkasin juba kannatust kaotama. „Okei, hästi, Sylvial on tegelikult õigus, mul pole lapsi. Asi on selles, et mu õelapsed on täna minu juures ja ma hakkasin neid just magama panema, nii et …”

      „Jumal küll, jah, vaadake, seda pole just lihtne öelda.” Mees võttis alahuule hammaste vahele ja mina mõtlesin hajameelselt, et see on ilmselt sama tunne, mis närida hambaharja. Habe oli tõesti kohutav, ta lihtsalt pidi olema paranev alkohoolik. Teine võimalus, et tegemist oli rikka veidrikuga. Mulle meenus hulgus, kellele ma kunagi aastaid tagasi kogemata otsa komistasin, kui ühel õhtul Londonis linna peale läksin. Kui ma siis tookord kohmetust tundes seisma jäin ja hulguselt vabandust palusin, tundsin järsku temas ära kuulsa mitmeid auhindu võitnud näitleja. Mine sa tea, see mu naaber võis ju olla samuti jõukas ja ekstsentriline.

      Mees oli hakanud vahepeal midagi seletama. „…ja nii ma siis uurisin inimestelt, et kas keegi peab siin merisiga või miniküülikut, ja Sylvia ütles, et jah, tema arvates teil on selline.”

      „Oi, minu merisiga!” taipasin viimaks. „Jälle hulkuma läinud? Ta on mul nii ulakas. Kas ta tuli teie aeda seiklema? Palun väga vabandust. Mitte ei saa aru, kuidas ta puurist välja pääseb. Kas te saite ta kuhugi nurka aetud? Oodake, ma tõmban kähku teksased jalga ja me püüame ta kahekesi kinni.”

      Mees seisis liikumatult minu ees trepil. Tema ilmet oli raske lugeda, sest umbes 60 protsenti ta näost oli kaetud karvadega, kuid kulmude ja habeme vahelt paistvad sinised silmad oleksid justkui peegeldanud põhjatut kurbust, segatuna pisukese hirmuga.

      Mu pilk langes lillekimbule ja kinnitus siis uuesti kurblikele surnumatjasilmadele. „Temaga on ikka kõik korras?”

      Mees raputas pead.

      „Mis juhtus?” küsisin mina. Ja siis, kui ta oli rääkinud mulle mügarikust rohu sees ja Flymo pöörlevate terade pidurdamatust hoost ja avaldanud sügavat, ahastavat kahetsust, panin mina ukse vaikselt, kuid kindlalt ta nina ees kinni ja jätsin ta suletud ukse taha seisma, lilled näpus, ja kõndisin ise tagasi oma cava pudeli juurde, tee peal lahti hargnevat rätikuturbanit käega koos hoides.

      Kuues peatükk

      „Kas ma sain ikka õigesti aru, kullake,” ütles Joan, kui me temaga teed jõime ja poodi järgmise esmaspäeva hommikuks ette valmistasime. „See imbetsill niisiis …”

      „Ee, Joan,” segas vahele Andrew, kes oli parajasti äsja hangitud Thomas Hardysid riiulisse ladumas ja keeras ennast nüüd trepptoolil seistes ringi, et Joanile otsa vaadata. „Kardan, et tänapäeval ei peeta selle väljendi kasutamist enam heaks tooniks.” Tema näoilmest oli võimatu midagi välja lugeda, kuid ma tabasin ta hääles kerge ärritusenoodi. Ta oleks nagu tahtnud veel midagi ütelda, kuid mõtles siis ümber ja keskendus jälle raamatutele.

      „Muidugi.” Joan naeratas armastusväärselt ega paistnud põrmugi pahaks panevat, et teda niimoodi noomiti. „Sa pead mulle mööndusi tegema, Andrew, ma olen ikkagi eelmise põlvkonna inimene ja tõepoolest tuleb ette, et ma unustan kasutada kaasaegsemaid väljendeid, aga muidugi on sul õigus. Proovime uuesti.” Ta köhatas demonstratiivselt ja jätkas vähemalt poole aeglasemas tempos. „Niisiis see napakas,” ütles Joan rõhuga ja kinkis Andrew’le särava naeratuse, „niitis härra Edwardi surnuks ja tõi sulle vabanduseks lilli. Oli vist nii, kullake?”

      Piilusin Andrew’ poole, et näha, kas ta laseb ennast provotseerida, kuid ta ei näidanud midagi välja, ainult kehitas vaevumärgatavalt õlgu.

      „Täpselt nii,” vastasin, „ja mina käitusin temaga lausa uskumatult ebaviisakalt. Aga Joan, ma pole päris kindel, kas ta on tõepoolest päriselt …” Jäin kõheldes vait ja sorisin mälus poliitiliselt korrektse termini leidmiseks, kuid asjatult. „Ee… – lihtsameelne,” jätkasin senisest palju vaiksemalt, lootes, et ehk Andrew ei kuule. Võimas ohe tema suunast andis mulle teada, et mu lootus oli asjatu.

      „Ah, ära ole enda vastu nii karm, kulla Rosalind,” ütles Joan, kummardus mulle lähemale ja pigistas mu vaba kätt. „Kes teab! Kui inimene on alaarenenud, siis ta võib-olla ei saa üldse aru, kui keegi on ebaviisakas. Kui mina laps olin, elas meie lähedal teisel pool tänavat üks idiot savant ja vaat tema …”

      „Issand jumal,” pomises Andrew, pani Hardyde virna käest, ronis trepptooli pealt alla ja kadus kööginurka, mis asus poekese kaugemas sopis.

      „Ja vaat tema,” jätkas Joan, nagu poleks ta seda demonstratiivset lahkumist üldse märganud, „kohtas pidevalt lausa koletut diskrimineerimist, kuid ta lihtsalt ei teadvustanud endale teiste inimeste halba käitumist. Usun, et ta elu oli seetõttu tõeliselt õnnelik.” Ta pilk eksles kauguses. „Just … Michael Baines – lõug alati ilane, aga see-eest tegi lihtsalt võrratuid pliiatsijoonistusi.”

      „Tõesti? Väga armas muidugi, aga mulle siiski tundub, et see minu tuttav ei kuulu päris samasse kategooriasse Michael Bainesiga,” arvasin mina, jõin kruusi tühjaks ja järgnesin Andrew’le kööki. „Ta jättis mulle ainult natuke imeliku mulje, riided olid veidrad ja mul tekkis kahtlus, et tema puhul võib olla tegemist … kergete kuni keskmiselt tõsiste õppimisraskustega,”võtsin lause kokku ja naeratasin Andrew’le, kes nõjatus kapi najale, käed risti rinnal ja pilk laes, nagu püüaks ta ennast kuhugi mujale, rahulikku ja rõõmsasse paika mõelda.

      Mulle tuli pähe mõte, ja mitte esimest korda, et Andrew’l ja Joanil oli mingi eriline omavaheline suhe. Paistis nii, et päris sageli eelistas Andrew viibida ruumis, kus polnud Joani, näiteks tõttas ta enamasti trepist üles teisele korrusele, kui Joan hakkas jutustama mõnda lugu oma noorpõlvest, milles ilmtingimata figureerisid ta ise, alkohol ja alastiolek vabas looduses. Juba siis, kui Joan tervitas mind esimesel päeval pikalt emmates sõnadega „Sina vaene laps Rosalind, mehed oskavad ikka olla tõelised sitapead, on ju nii, kullake?”, jõudsin ma arusaamisele, et tegemist on niiöelda piinlike olukordade meistriga, kuigi ta ise eelistas СКАЧАТЬ