Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan. Jo Platt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Kuigi tegelikult oli mul veel üks põhjus täna poest läbi tulla.” Ta kaevas oma kogukast Mulberry kotist välja kolm hõbedast ümbrikku. „Need on teile,” ütles ta ja jagas ümbrikud meile laiali. Joan jõudis enda oma esimesena lahti teha.

      „Oi, kui tore,” ahmis ta õhku ja surus käe rinnale. „Sünnipäevapidu!”

      „Vaata aga, Mike saab neljakümneseks,” ütlesin mina kutset lugedes. „Poleks ise küll osanud arvata.”

      „Eks ole, ta näeb palju noorem välja,” ütles George ja tupsutas kotist leitud huuleläikega huuli. „Igatahes paremini säilinud kui mina ja ta on ometi minust neli aastat vanem.”

      Andrew pomises midagi, nii et me kõik pead pöörasime. Ta punastas kergelt ja poetas: „Vabandust, ma siin arutlesin enda ette, kas ma olen sel õhtul vaba.”

      „Kui sa peaksid avastama, et sul oli midagi muud ees, siis ma igatahes väga loodan, et sa siiski teed endale selle õhtu vabaks,” teatas George Andrew’ ette astudes ja teda rusikaga vastu käsivart toksates. „Sul on mitu kuud aega oma käike ümber seada ja mina tellin ekstra sinu jaoks Guinnessi õlut, nii et sinust oleks inetu mitte kohale ilmuda. Joany ja Ros tulevad kindlasti, eks ju, tüdrukud?” lisas ta meie poole pöördudes.

      „Lillede ja lauluga,” lubas Joan.

      Vaatasin Andrew’ poole, kas ta jagab minu kartust, et Joan võib oma ähvarduse laulu suhtes täide viia. „Jah, aitäh, George, ma tulen hea meelega.”

      „Ja veel …” jätkas George ja tegi meile ukse poole astudes silma, „teie kõik võite tulla koos vabalt valitud kaaslasega. Nii et,” lisas ta veel, „otsige aga välja oma väikesed mustad märkmikud ja hakake kandidaate läbi helistama.”

      Joan läks tagasi kassaaparaadi juurde ja hakkas vatrama kleitidest, mina ja Andrew jäime paigale ja tundsime mõlemad ennast võrdlemisi ebamugavalt, nagu ma kahtlustasin.

      „Ega midagi,” ohkasin, „kui ma just ei taha härra Edwardit üles kaevata ja teda liimi abil kokku lappida, siis ei tule mulle küll esimese hooga pähe mitte kedagi, kelle ma võiksin peole kaasa võtta.” Andrew vastas ainult mõru muigega. „Heakene küll,” ei jätnud ma jonni, „kelle sina siis kavatsed kaasa kutsuda?”

      „Ma vist võiksin minna koos Sandraga,” vastas ta.

      „Lesbi-Sandraga?” imestasin.

      „Jah, ta on tõesti lesbi,” teatas Andrew mulle karmilt otsa vaadates, „aga minu arusaamist mööda on isegi homod, vaatamata oma õnnetule suundumusele, võimelised peolkäimist nautima.”

      Valmistusin talle kinnitama, et mul pole selles suhtes mingeid eelarvamusi, kui ta minu üllatuseks järsku naerma puhkes. „Ma tegin nalja, Ros,” tunnistas Andrew trepist üles tõtates.

      „Ah nii,” ütlesin mina, pisut heitunud tema ootamatust ülemeelikusest. „Aga kuule, kui sa juhtud tundma mõnda homomeest, kellele meeldib pidudel käia, siis anna talle minu number. Ainult mitte sellisele, kelle kulmud on katkutud peenemaks kui minu omad, palun,” hõikasin talle järele.

      Andrew pistis pea trepikäänaku tagant välja. „Sinu õnneks,” heitis ta, „ma armastan väljakutseid.”

      Seitsmes peatükk

      Kell oli seitse õhtul, kui ma keerasin ümber nurga Clarendoni tänavale ja püüdsin ära arvata, millise maja tagaaed võis piirneda minu krundiga. Majad olid kõik liiga suured ja aiad liiga pikliku kujuga selleks, et mu väike majapool oleks sinna ära paistnud. Ma kõndisin head mitu minutit tänava keskosas edasi-tagasi, enne kui julgesin minna kellegi uksele koputama.

      Esimesena langes mu valik majale, mille ette viis lai kruusatatud juurdesõidutee, kahel pool välisust olid suured eendaknad ja seinu kattis Tudori stiili järele aimav võrestik. Lähemale jõudnud, ei näinud ma kusagil silti, mis oleks andnud tunnistust, et tegemist on majutusasutuse või kliinikuga. Avastasin aknast sisse piiludes, et toad olid sisustatud nii, nagu tõenäoliselt meeldiks minu emale: mitmed mööbliesemed paistsid olevat antiiksed; pronksjalaga lamp kreemikarva varjuga oli ajatu klassika; heleda marmorkamina kohal rippus suur dekoratiivne peegel ja seinu ehtisid mitmed puust ja kullatud raamides maastikumaalid. Arutasin endamisi, et Daniel McAdam võib sama hästi elada oma vanemate juures. See olekski palju tõenäolisem kui minu kliiniku-hüpotees.

      „Kuidas ma saan teid aidata?” küsis range naisehääl mu selja taga. Ma polnud märganud välisukse avanemist ja seisin ringi keerates silmitsi keskealise naisega, kelle hallisegused juuksed olid seatud lühikesse soengusse, mis oli peaaegu sama karm nagu ta hääl.

      „Oi, palun vabandust,” ütlesin punastades. „Ma ainult vaatasin, et kas keegi on kodus ja …”

      „Kas te ei leia, et selle kindlakstegemiseks oleks targem helistada uksekella, mitte piiluda teiste inimeste elutubadesse,” nähvas naine.

      Ta ilme väljendas otsustavat pahameelt. Taibanud, et mul pole erilist lootust teda lepitada, heitsin kähku pilgu kellale ja pidasin paremaks viivitamatult asja juurde asuda. „Jah, seda et, mul on kahjuks väga vähe aega.” Naine avas suu, et midagi vastata, kuid ma jätkasin sama hingetõmbega: „Kas härra McAdam elab selles majas?”

      „Ei,” vastas naine silmi kissitades, „ei ela.” Oli selge, et ta põles uudishimust teada saada, kes ma olen ja miks ma otsin härra McAdamit, kuid ta sai aru, et seda minult otsesõnu küsida oleks kohatu. Nautisin armastusväärselt naeratades tema kimbatust ega teinud katsetki pikaleveninud vaikust katkestada. Kui mu vestluskaaslane ei suutnud seda enam kauem taluda, lausus ta viimaks: „Ta elab kõrvalmajas. Number kahekümne esimeses”, enne kui ta ukse tarbetult suurt jõudu kasutades kinni pani.

      Adresseerisin oma tänusõnad mustale läikivale uksele, lonkisin mööda juurdesõiduteed tagasi, astusin puust väravast välja ja keerasin kõrvalmaja juurde viivale geomeetrilise mustriga kiviparketile, mis oli laotud piklikest hallidest tellistest.

      Maja, mille ees ma nüüd seisin, oli oma naabri tagasihoidlikum variant: väiksem ja ilma võrestikuta, kuid muidu sama tüüpi. Seekord ei kerkinud mu ette küsimust, kas ma peaksin uksele koputama, sest majast astus välja umbes minuvanune naine, kes lohistas järel väikest ratastel kohvrit ja osutas võtmekimbuga maja ees seisvale hõbedasele Minile.

      Ta tõstis pilgu ja raputas pead, et läikivad heledad lokid kenasti päevitunud näole ei langeks.

      „Hei.” Ta kinkis mulle särava naeratuse, avas auto pagasiruumi ja vinnas kohvri sisse.

      „Tervist,” vastasin mina ja kahetsesin, et polnud enne kodunt väljumist igaks juhuks hambavahesid puhastanud. „Ma otsin Daniel McAdamit. Kas see on ikka õige aadress?”

      „On küll,” teatas naine. „Aga ta pidi minema kliendiga õhtust sööma ega tule veel niipea tagasi. Teate isegi, kuidas sellised kohtumised alati venivad. Jumal tänatud, et kutse polnud „koos kaaslasega”, muidu ma passiksin ise ka praegu seal.” Ta pimestas mind veel ühe naeratusega, enne kui jätkas: „Võib-olla saan mina teid kuidagi aidata? Kuigi,” ta viskas pilgu kellale, „siis peaks ruttu tegema, kardan et ma hakkan juba niigi hiljaks jääma.”

      Mu mõistus tõrkus uskumast, et blondiinil ja Daniel McAdamil võiks midagi ühist olla. Kas ta oli mulle nüüdsama väitnud, et sellel mehel on palgaline töökoht? Ning et ta ise on McAdami tüdruksõber? See ei saanud ometi võimalik olla! Tuletasin kiiruga meelde mulje, mille oli jätnud mulle mehe korratu välimus, ja silmitsesin samal ajal auto juures askeldavat naist. СКАЧАТЬ