Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan. Jo Platt
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan - Jo Platt страница 17
Название: Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan
Автор: Jo Platt
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985331828
isbn:
„Noh, võib-olla ta tõepoolest haigestus düsenteeriasse.”
Tõmbusin eemale, korjasin oma koti maast üles, sorisin selles taskurätti otsides ja nuuskasin väga häälekalt nina. „Vean kihla, et mitte.”
„Tule, ma kallan sulle veini,” ütles Andrew. „Aga me ei pea köögis istuma. Lähme parem müügisaali, kus su punased silmad ja tilkuv nina pole nii hästi valgustatud.” Ta naeratas alla minu peale.
„Okei. Aitäh.” Suutsin isegi virilalt vastu naeratada.
„Teeme siis nii. Mine istu trepile ja mina toon sulle klaasi. Ja võta kassa tagant Joani padi.”
Ma tegin, mis kästud, ja jäin ootama, millal Andrew köögist tagasi tuleb. Hetke pärast ta tuligi minu veiniga ja istus siis vaikides mu kõrval ja laskis mul veinijoomise juurde oma katsumusest jutustada. Kui ma olin lõpetanud, nõjatus Andrew taha, avas uue õllepurgi ja ütles: „Jah, mitte just õnnestunud õhtu, Ros. Aga kas tead, kui sa nüüd vaatleksid neid sündmusi täiesti objektiivselt, siis võib-olla Sam ikkagi haigestus ja,” jätkas ta, tegemata välja minu katsest vastu vaielda, „isegi kui ta valetas, isegi kui ta tõesti, nagu sa oletad, oli saanud kusagilt kuulda, mis sinuga ükskord juhtus, ja see hirmutas ta põhjalikult ära – siis see ikkagi ei tähenda, nagu ta esindaks meessoo valdavat enamust.” Ta pidas pausi, et õlut rüübata. „See ei tähenda siis muud, kui et sa sattusid õnnetu kitsarinnalise tüübi otsa, kes on ise üks paras probleemidepundar, ja sa tõesti ei vaja teda oma ellu.”
„Ma lihtsalt,” jõin oma klaasi kahe lonksuga tühjaks, „ma lihtsalt tunnen, et mind peetakse nagu mingiks katkiseks inimeseks, kuigi ma olen just ise hakanud tundma ennast jälle tervena.” Andrew noogutas mõistvalt ja kallas mu klaasi uuesti täis. „Issand jumal, ja siis veel see minu neetud naaber, kes ilmub kogu aeg kuskilt nurga tagant välja, nagu vedruga visatud, ja kohtleb mind nagu mingit väetikest, kes tuleks ilmselt hooldekodusse paigutada.”
„Armas aeg,” ütles Andrew masendunult pead vangutades, „tõesti ei saa aru, mida see tüüp endast mõtleb, kui ta muudkui püüab sinu eest hoolitseda ja pakub sulle oma seltskonda ja tahab sulle jooke välja teha. Ainult tõeline sitapea võib niimoodi käituda.”
Hakkasin naerma. Ei tea, kas oli põhjuseks vein või Andrew’ nägemus minu olukorrast, aga ma tundsin ennast juba palju paremini. „Oi, ei,” ütlesin itsitades.
„Mida sa naerad?”
„Ma ütlesin talle, et tema tüdruksõbral on kena tagumik.” Pilgutasin silmi, sest ruum mu ümber kippus justkui laiali valguma.
„Taevas hoidku, Ros, kuidas sul õnnestus selline märkus muu jutu vahele suruda? Kasutasid raudkangi?”
„Ei tea …” ohkasin ma, „aga kuidagi see mul õnnestus.”
Andrew muigas. „Igatahes erakordne saavutus.”
„Mm… Aga kuule,” ütlesin järsku ennast tema poole keerates ja talle sõrmega külge torgates, „sa pole mulle veel seletanud, mida sina siin teed?”
„Ah, tead küll, midagi vaja läbi vaadata, mõned telefonikõned võtta. Tööasjad. Ja mõnikord,” ta põrnitses oma Guinnessi purki, „ma lihtsalt ei taha koju minna.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.