Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan. Jo Platt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta mitte lihtsalt ei lõbustanud ennast oma võimega Andrew põgenema ajada, nagu mõned inimesed suudavad mõtte jõul esemeid liigutada. Kuid olenemata sellest, mida need kaks teineteisest arvasid, ei saanud eitada tõsiasja, et Joan armastas oma tööd, ja Andrew pidi tunnistama, et äri seisukohalt oli ta tõeline aare, sest kliendid lausa jumaldasid meie Joani. Nii mõnigi tuli poodi temaga niisama juttu ajama ja lahkus raamatu või paariga, mis ta oli justkui poolkogemata ära ostnud, olles „Joany” hüpnootilise mõju all.

      Nüüd tuli ta meie juurde kööki koos oma tühja teetassi ja kindla otsusega mitte lasta vestlusel soiku jääda.

      „No nii, kullake,” küsis ta tassi kraani all loputades, „kuidas siis nüüd edasi?”

      Vaatasin teda mõistmatult. „Mis mõttes?”

      „Selles mõttes,” ta pani tassi restile ja kuivatas käed ära, „et kas sa oled juba mõelnud sellele, kuidas sul oleks kõige parem härra Edwardi kaotusest üle saada?”

      „Ee…” Oletasin Andrew’ poole kiigates, et ta katkub juba juukseid, kuid tema paistis hoopis mõningase huviga ootavat, mida ma vastan. „Ee, ma vist võiksin uue merisea võtta … Kunagi hiljem.” Jäin vait, lootes, et sellega on teema ammendatud. Kui rumal minust.

      „Aga mina leian, kullake, et sul oleks aeg jätta närilised minevikku ja tõusta kõrgemale tasemele. Kas sa mitte ei peaks hakkama mõtlema näiteks …” Tema jutuvada lõikas katki poeukse avanemine ja selle kohale riputatud kellukese tilin. „Oo, kunde!” Joan tõttas laialt naeratades minema. Ohkasin kergendust tundes ja vaatasin Andrew’ poole.

      „Õnnelik pääsemine,” ütles ta vaevaltaimatava muigega. „Kuigi tegelikult,” lisas ta ringi keerates ja köögist lahkudes, „see polegi nii paha mõte, mis?”

      Andrew’ mõtteavaldus üllatas mind pisut, kuid pidin endale samas tunnistama, et ma vaevalt tundsin seda meest, kuigi olin viibinud tema seltskonnas suurema osa nädalast viimase kuue kuu jooksul. Pealtnäha oli tegemist tõsimeelse, väga intelligentse, täielikult tööle pühendunud, tasase loomuga iirlasega, kes pealegi oli üpris veetlev – tänu oma rohelistele silmadele, paksudele tumedatele juustele ja muidugi aktsendile –, nagu ma juba meie esimesel kohtumisel tähele panin. Teda tookord silmates oli mulle kohe meenunud vähemalt kaks vallalist sõbrannat, kellele Andrew’d tutvustada, kuid õige pea sai mulle selgeks, et ta oli sama vähe saadaval kui mina ise.

      Tom teadis mulle rääkida, et Andrew oli tulnud Londonisse väikesest Galway linnast peaaegu seitseteist aastat tagasi, et asuda õppima ülikooli, ning otsustanud pärast selle lõpetamist Inglismaale jääda. Seda lühikest ja igavavõitu elulugu aitas ilmestada, sinna oluliselt värvi lisades, meie väikese töökollektiivi neljas liige Georgina ehk George, nagu ta ise palus ennast nimetada. Temalt sain ma kuulda tegeliku põhjuse, miks Andrew polnud pärast ülikooli Iirimaale naasnud: nimelt oli ta viimasel kursusel meeletult armunud ja püsinud selles joovastavas õnneseisundis tervelt seitse-kaheksa aastat, kuni ta partner mingitel traagilistel ja hulluksajavalt ebamäärastel asjaoludel suri. Kurva loo võttis kokku tõdemus, et pärast seda polnud Andrew’l olnud enam ühtki tõsisemat suhet. Selle peale olin mina avaldanud imestust, et George’il õnnestus temalt niivõrd isiklikku teavet välja meelitada, kuid George poetas vaid, et Andrew on „pärast paari õllepinti tunduvalt jutukam”.

      Kas siis sellepärast, et mu enda traagiline lähiminevik oli mind nii kõvasti kahjustanud, et ma lihtsalt ei jaksanud tunda huvi teiste inimeste eraelu vastu, või siis lihtlabasel põhjusel, et ma polnud mitte kunagi Andrew’le õlut välja teinud, aga mulle polnud ta igatahes usaldanud midagi isiklikumat ülestunnistusest, et ta lausa jumaldab James Joyce’i ja Ted Hughesi. Minu teada ja vähemalt minu juuresolekul ilmutas õllest õlitamata Andrew ainult huvipuudust ja soovimatust kaasa rääkida, kui vestlus tüüris millegi isiklikuma poole, mis ei puudutanud Shakespeare’i teoste hinna määramist ja haruldasi esimesi trükke. Minus äratas igatahes imetlust Andrew’ oskus varjata ärritust, mida temas pidi paratamatult tekitama töökollektiiv, mis koosnes kolmest naisest, kes ilmselgelt ei suutnud võtta päris tõsiselt ei teda ennast ega ka tema äri. Kuigi tegelikult oli ta oma töötajad võimalike kandidaatide seast ise välja valinud, kui mitte arvestada mind, kellega tal tuli lihtsalt leppida, meeldis see talle või mitte – seetõttu ei osanud ma talle õieti kaasa tunda, kui ta mõnikord vingus nägu tegi, justkui võiks naiste tühine jutuvada panna tema kõrgema tasemega harjunud kõrvad vett jooksma.

      Kui George hiljem samal hommikul tööle tuli, ei kaotanud Joan hetkegi, et teda härra Edwardi enneaegsest surmast teavitada. Naastes neljaminutiselt käigult kohaliku ajalehe toimetusse, et viia sinna kuulutus ülearuseks muutunud puuri müügisooviga, jõudsin kuulda veel tuttavat lõpetust: „…lõug alati ilane, aga tegi lausa võrratuid pliiatsijoonistusi.” Õnneks polnud Andrew’d kusagil läheduses näha.

      „Oi, Ros,” ütles George minu sisenedes toolil ringi keerates, „Joan just rääkis mulle vaesest härra Edwardist. Issand jumal ja vaene sina! See oli kindlasti kohutav löök.” Ta vaatas mind siira murega ja naeratas kaastundlikult ja ma mõtlesin endamisi, kusjuures mitte esimest korda, et George on just selline, nagu mina oleksin kunagi tahtnud olla.

      George oli väga veetlev naine, käis väga maitsekalt riides, kingad-kotidehted alati hoolikalt valitud, ning tal oli kuueaastane tütar Lottie. Tema abikaasa Mike töötas Londoni ärikeskuses ja isegi nende kodu nägemata taipasin ma selle järgi, kuidas ta kirjeldas oma mehe tööpäevi, et George tegelikult ei vajanud seda „natukest töölkäimist”, nagu ta ise ütles. Ta käis antikvariaadis kaks korda nädalas lapse koolitundide ajal ja kui ta parajasti ei tegelenud tütrega ega võtnud oma kodus külalisi vastu, täitis ta oma päevi tervisejooksu, tennisemängu, pehme mööbli restaureerimise ja vabatahtliku tööga kooli heaks, unustamata kohvikute külastamist ja õhtusöökidel käimist ja nende korraldamist. George oli varem töötanud raamatupidajana ja kuigi ta armastas niisama lobiseda, ei jätnud see varju tema intelligentsust ja tundlikku meelt, mis väljendus huvi tundmises ka tõsisemate teemade vastu ja alati teiste inimestega arvestamises. Tõepoolest, ma kadestasin nii George’i elustiili kui ka meelelaadi ja mõnikord tegi see mulle isegi tuska, et ta mulle nii väga meeldis, kuid ma ei saanud sinna midagi parata.

      „Nojah, ma olin nädalavahetusel päris löödud,” naeratasin vastu, „aga nüüd on juba palju parem. Kuule, George, ega sina järsku seda puuri ei taha? Võib-olla soovib Lottie endale lemmiklooma?”

      „Ja kuidas veel,” ohkas George oma mitmekordset käevõru sülle pandud sinise kašmiirkampsuni küljest ettevaatlikult lahti harutades. „Aga Mike pani veto peale. Ta on kuulnud liiga palju lugusid üleannetust Nevist, et nõustuda merisea või küüliku … või tegelikult ükskõik millise loomaga,” lõpetas ta endiselt naeratades.

      „Üleannetu Nev?” küsisin mina.

      „Oo jaa, minu tubane küülik. Ma võtsin ta siis, kui olin just saanud oma esimese töökoha,” ohkas George. „Vaene Neville. Armas loomake, aga küll ta võis kakada! Ja mitte kunagi oma kempsu – tõtt-öelda igale poole mujale, ainult mitte sinna. Nagu sellest veel vähe oleks, näris ta läbi kõik juhtmed, mis aga kätte sai. Kuni lõpuks …” naeratus kadus ta näolt, „see saigi talle saatuslikuks. Külmiku juhtmes oli vool sees.”

      Joan vangutas pead. „Armas taevas. Täna on üks õnnetu lõpuga loomalugude päev. Aga kujuta ette,” toksas ta George’ile külge, „mina tean ka üht üleannetut Neville’i – mul oli sellenimeline vanaonu. Tema oli … nojah, tänapäeval vist öeldakse, et seksisõltlane. Ta limpsis pidevalt huuli ja hõõrus oma reie sisekülge.” Joan tõusis, et näidata meile, kuidas. „Vaat nii. Lakkamatult. Isegi kirikus jutluse ajal.”

      George tõmbas tee hingekurku ja hakkas köhima ja kuna Joan jätkas lõputa lugu taunitava käitumisega СКАЧАТЬ