Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan. Jo Platt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ja ometi ma usun teda. Kui mängus oleks teine naine, siis mina oleksin sellest juba kuulnud ja oleksin sulle ammu välja lobisenud, sest Amy sõnul pole mul karvavõrdki taktitunnet, peenetundelisust ega oskust delikaatseid olukordi õigesti hinnata. Aga tal tõesti pole kedagi teist ja ta pole mitte kellelegi seletanud, miks ta tol päeval jalga laskis – ütleb lihtsalt, et ei saanud teisiti.”

      „Ei noh, jumala pärast,” sain mina vihaseks.

      „Võib-olla ta põeb mingit pikaleveninud tüsistustega närvivapustust,” pakkus Tom.

      „Minu teada tal äri igatahes õitseb.”

      „Vaata, Ros, inimesed põevad igaüks omal moel. Mitte kõik vaimuhaiged ei lõpeta pankroti ja hullumajaga.”

      „Oled kindel?”

      „Pagana pihta, kust mina tean,” oigas Tom otsaesist hõõrudes. „Ma ainult püüdsin päästa ennast järjekordsest uputusest. See särk maksis terve varanduse ja nüüd on see sinu tatiga üleni koos.” Ta osutas suurele plekile oma paremal varrukal.

      Mu suu venis vägisi muigele.

      „Näed nüüd,” kiitis Tom, „ja lõualuud isegi ei kriuksunud. Aga läheme edasi,” jätkas ta maha kummardudes ja portfelli avades, „mul on nimelt sulle üks ärialane ettepanek.”

      „Mõtled tõsiselt?” imestasin mina.

      „Täiesti.” Ta võttis välja pataka pabereid ja klõpsas portfelli kinni. „Oled valmis?”

      „Kas ma näen sedamoodi välja?”

      Ta vaatas mind kahtlevalt. „Tead mis,” ütles Tom pärast lühikest pausi, „sa teed nüüd kõigepealt sotid selgeks sellega, mis ripneb su vasaku ninasõõrme küljes, ja siis me asume ikkagi asja juurde, tulgu mis tuleb.”

      Neljas peatükk

      Vaid mõni kuu pärast Tomi vahendatud lepingu sõlmimist oli mu elu põhjalikult muutunud. Olin oma number 10 korteri jälle välja üürinud ja elasin nüüd ise St Albansis kahe magamistoa ja ühe panipaigaga võrdlemisi kulunud paarismaja poolikus, mille juurde kuulus 77 ruutmeetrit pooleldi metsistunud aeda, mis oli koduks vähemalt ühele rebasele, lagunenud kuurile ja meriseale nimega härra Edward. Merisiga tuli mulle koos majaga, sest eelmised üürnikud ei saanud teda välismaale kolides kaasa võtta, ja kuigi ma ise poleks kunagi endale lemmiklooma võtnud, sai härra Edward mulle päris armsaks; ma veetsin tarbetult palju aega tema uut majakest ja terviserada puhastades ning istusin, merisiga süles, kas köögis või aias umbrohuvälja keskel, tundes ennast kui mitte lausa õnneliku, siis vähemalt mitte enam õnnetuna.

      Äriplaan, mille Tom oli mulle ette söötnud, tähendas investeeringu tegemist ühe tema sõbra ja endise kolleegi Andrew O’Farrelli erafirmasse. See sõber pidas nimelt St Albansis raamatute antikvariaati. Tema äri oli hakanud õitsema või vähemalt punguma ja nüüd vajas Andrew väikest rahasüsti, et oma raamatupood suuremale ja sobivamale pinnale üle kolida. Mina olin just see investor, keda ta vajas; lisaks rahalisele panusele nägi meie leping ette, et minust saab „kaas-kauplusejuhataja” kahel täispäeval ja kolmel poolikul tööpäeval nädalas. Ma polnud niisiis mitte „uinuv partner”, vaid vähemalt esimestel nädalatel pigem „uimane partner”, kes ei osanud kasutada kassaaparaati, kippus ära unustama, et kliendil on alati õigus, kaotas võtmeid ja, mis kõige hullem, suhtus kõigisse neisse oma vajakajäämistesse kahetsusväärse ükskõiksusega. Olen päris kindel, et Andrew oleks hea meelega mulle peale maksnud, et ma ainult kodus püsiksin. Aga leping oli selles suhtes karm: mina ja minu investeering olime lahutamatud. Celia abikaasa David oli minu huve silmas pidades lepingu enne sõlmimist üksipulgi läbi uurinud ja ühtlasi teavitanud mind arvukatest lisaklauslitest, mida mu ema püüdis sinna sisse sokutada ja mille eesmärk polnud mitte minu materiaalse, vaid pigem emotsionaalse heaolu tagamine kas või vägisi. See mind muidugi ei üllatanud. Ma teadsin niigi, et ema oleks hea meelega kirjutanud lepingusse näiteks sellise punkti: Lepingupartnerite ülalmainitud osapool kohustub käima regulaarselt duši all, kammima juukseid, pesema hambaid ja kandma omavahel kokku sobivaid riideid iga päev.

      Minevikku jäid töölkäimisega seotud rongisõidud suurlinna südamesse, diilid ja ärilõunad ja nõupidamised. Nagu ka hämarate pubide külastamine pärast tööpäeva lõppu, närvilisest energiast pulbitsevad klubid ja keldrikorrustel asuvad veinibaarid. Kõik see oli asendunud jalutuskäigu või jalgrattasõiduga St Albansi keskusse; riiulitäite vanade raamatute ja kassaaparaadi varjus mugitud kanasalati-võileibadega; teejoomise ja niisama lobisemisega, vestluskaaslasteks vaid kolm uut kolleegi: Andrew, George ja Joan.

      Mõnda aega käisin ma veel endiste kolleegidega oma vanu Londoni lemmikpaiku külastamas, kuid õige varsti hakkas mind vaevama äratundmine, et meie suhtlemist segas pidevalt õhus rippuv küsimus, kas me peaksime mainima jutu sees Rotti või oleks parem seda teemat mitte puudutada; ainsaks erandiks oli Alan, kellega me kahekesi mõnikord baaris istusime. Rotist oli saanud kõnekäänu elevant, kelle olemasolu eiramine nõudis tarbetult suurt ponnistust. Pealinna vahet sõitmine muutus mulle peagi koormavaks ja iga kord, kui keegi mu vanadest sõpradest pidi kahetsusega teatama, et ta ei saa tulla, tundsin mina süüdlaslikku kergendust. Loogiline tagajärg oli muidugi see, et ma nägin oma sõpru üha harvemini, kuni ei tundnudki enam vajadust nendega kontakti hoida, olgu siis viisakuse pärast või siirast soovist suhelda.

      Viies peatükk

      Umbes kaheksateist kuud pärast oma peaaegu-pulmapäeva istusin ühel reede õhtul elutoas, rüüpasin cava’t ja süvenesin vaikivasse eneseanalüüsi, kui täiesti ootamatult üllatasin ennast tõdemusega, et mu hingelise seisundi võis määratleda „oluliselt paremaks kui varem”. Mulle päriselt meeldisid mu töökaaslased; St Albansis elamine sobis mulle suurepäraselt; ma ei mõelnud enam Rotile päris iga päev; ja mis kõige tähtsam – mu sugulased ja sõbrad olid hakanud minu pärast palju vähem muretsema, mida võis pidada objektiivseks kinnituseks olukorra paranemisele.

      Tol hetkel ei taibanud ma siiski endale tunnistada, et minu meeleolu ja hingeseisundi järkjärgulist paranemist polnud siiani ohustanud mitte ainuski eraeluline, majanduslik või tööalane katsumus – sõbrad ja sugulased olid selle eest hoolt kandnud. Lemmiklooma ootamatu surm, milles teised minu asemel polekski ehk näinud samavõrd muserdavat tragöödiat, tähendas minu jaoks esimest tõelist väljakutset, mis pani proovile mu suutlikkuse tulla toime uute negatiivsete emotsioonidega. Esimese hooga võiks ju arvata, et selle sündmuse tagajärjed ei saanud olla kuigi tõsised, ja ometi võin ma ilma liialdamata väita, et härra Edwardi eluküünla kustumisest sai mu elus pöördepunkt, mis oli isegi sama suure märgilise tähtsusega kui Roti põgenemine – ja seda nii mõju poolest mu psüühikale kui ka selle poolest, kuidas see mõjutas mu edasist elukäiku.

      Muidugi ei aimanud ma siis veel midagi, kui tõusin tol tüünel õhtul aprillikuu lõpus diivanilt, tõmbasin hommikumantli hõlmad koomale ja läksin ust avama. Heitnud pilgu aknale, et kutsumata külalise isik kindlaks teha, panin ainult tusaselt imeks, miks oli sellel lillekimbuga varustatud habemikul vaja tulla häirima minu vaikset videvikutundi, mille ma kavatsesin sisustada kihiseva joogi ja DVD-ga „Mõistus ja tunded”. Igatahes ei näinud see mees välja nagu Interflora jooksupoiss ja nagunii ei saanud need lilled olla minu jaoks. Astusin läbi esiku välisukse juurde ja häälitsesin pahaselt, sest juuste ümber turbaniks keeratud vannilina ähvardas iga hetk maha libiseda.

      Ukse avanud, tulid mulle esimese asjana millegipärast meelde kalapulgad ja Robinson Crusoe. Mu külaline oli heleda peaga, peaaegu meeter üheksakümmend pikk, ta kandis kulunud halli sviitrit, mis jättis mulje, et see on kootud tellingute peal, ja habet, mis harilikult kinnitatakse traadiga kõrva taha. Kuid vaevalt oli mees toonud kuuldavale ebaleva „Tere, СКАЧАТЬ