Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan. Jo Platt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elegantsi.

      Olin järsku teravalt teadlik omaenda välimusest; mu ebalev pilk libises alla hallile kampsunile, valgele T-särgile, vähemalt üks number liiga suurtele teksastele ja igivanadele kristusesandaalidele, mis olid küll jumalikult mugavad, kuid nüüd panid mind tundma ennast ühena inetutest poolõdedest, kes pürgib Tuhkatriinu enda jutule.

      „Ma pean kiirustama, et mitte hiljaks jääda,” kordas Tuhkatriinu juba kerge ärritusenoodiga hääles.

      „Oi, palun vabandust,” ütlesin mina ja tundsin kasvavat ebamugavust mõtte juures, et minu kolme minutiga moodustatud hinnang ootamatult mu ukse taha ilmunud härra McAdami sotsiaalse staatuse ja vaimse tervise kohta ilmselt ei tabanud märki. „Ma tulen siis kunagi hiljem. Tahtsingi ainult paar sõna vahetada. Ta käis reede õhtul minu pool ja kardan, et ma polnud siis mitte kõige paremas tujus.”

      Tuhkatriinu vajutas pagasiruumi kinni ja vaatas mind üllatunult. „Ta käis teie pool?” küsis ta mind pealaest jalatallani pilguga mõõtes, kusjuures ta pilk peatus kõhedusttekitavalt kaua mu jalavarjudel.

      „Jah, ta, ee, nojah, mina olen Ros. Ma elan selles majas seal teie ja härra McAdami maja taga.”

      „Oi, issand, teie olete see hamstrinaine!” hüüatas Tuhkatriinu häälega, milles oleksid nagu segunenud kergendustunne ja õudus. „Vabandust, ma oletasin, et te olete palju vanem.” Tundsin ennast pisut puudutatuna, kuid keelasin endal seda ütlust lahti mõtestada. „Jah, Daniel rääkis mulle, et te olite üpris endast väljas,” jätkas ta auto ust avades, et haarata sealt väike roosa meigikott. „Kas teate, ta oli ise nii õnnetu.” Võtnud kotist õhukese hõbedase puudritoosi, tupsutas Tuhkatriinu kõigepealt oma nina ja otsaesist, enne kui alustas tööd huulepliiatsiga. „Ma loodan,” jätkas ta raskesti arusaadavalt, rääkimise ajal huultele soovitud kuju andes, „ee ee ei ulbu,” ta pani huulevärvi ja puudri tagasi kotti ja tõmbas luku kinni, „et te ei tulnud temaga riidlema.”

      „Oi, ei, kindlasti mitte!” Raputasin punastades ägedalt pead. „Tulin hoopis vabandust paluma, et ma tookord nii kuri olin. Loodan, et ei …” Mu jutu katkestas musta Audi saabumine, see keeras aeglaselt maja ette ja jäi Mini kõrvale seisma.

      „Ta tuligi oodatust varem,” märkis Tuhkatriinu, enne kui läks saabujat tervitama.

      Audi uks lükati lahti ja välja astus Piraadikapten Puujala poeg ise, kuigi täna oli ta vahetanud lõdva koega kampsuni ja kottpüksid hästiistuva tumehalli ülikonna, valge särgi ja fuksiaroosa lipsu vastu. Tema riietus oli sama laitmatu nagu Tuhkatriinu oma ja kuigi habe oli endiselt jube, tundsin mina ennast nüüd nagu selle näitemängu vaene väike rääbakas.

      „Sa tulid juba nii vara, kallis,” ütles naine ja vajutas suudluse kohale, kus võis paikneda mehe põsk.

      „Craig jättis kohtumise ära,” vastas mees, lükkas autoukse kinni ja põimis käe Tuhkatriinu piha ümber, „ma siis mõtlesin, et tulen koju ja näen sind veel enne äraminekut.”

      „Oi, kui armas sinust, aga ma hakkan kohe liikuma,” ütles naine. „Noh, saame vähemalt hüvastijätuks musitada, mis?” Ta naeris vallatult ja tõusis kikivarvule. Jõudnud äratundmisele, et see stseen ei vaja publikut, podisesin kähku midagi selle kohta, et tulen mõni teine kord, ja püüdsin jalga lasta.

      Mu põgenemiskatse ebaõnnestus.

      „Kes see on?” kuulsin härra McAdamit küsimas, kui olin juba peaaegu väravani jõudnud. Kiirendasin sammu ja kaotasin seda tehes ühe oma kristusesandaalidest. Keerasin ringi, et sandaal kaasa haarata, kuid McAdam jõudis minust ette.

      „Palun, te kaotasite – oi, see olete teie, preili Shaw,” ütles ta koledat plätut mulle ulatades.

      „Palun öelge mulle Ros,” vastasin sandaali vastu võttes. „Issand, kui vanad need võivad mul olla – on vist aastatega välja veninud ja nüüd ei taha enam jalas püsida. Ma kannangi neid ainult aiatöödel.”

      „Ah, nojah. Mina kannan ka aias toimetades koledaid riideid,” lohutas McAdam, „nagu te reede õhtul võisite veenduda.”

      Silmitsesin oma sandaale. See „kole” oli ikka päris karmilt öeldud.

      Meie vestluse katkestas mootori käivitamise heli. Tuhkatriinu sõitis aeglaselt lähemale ja kummardus meie kohale jõudes aknast välja. „Vabandust, Daniel, ma pean nüüd minema. Miranda ootas mind kaheksaks ja ma olengi juba hiljaks jäänud.”

      Mees kummardus teda suudlema. „Lõbutse hästi,” soovis ta. „Kolmapäeval siis näeme.”

      „Jah. Ma käin enne kodus riideid vahetamas ja tulen kuskil üheksa paiku.”

      „Teeme nii.” Ta koputas auto katusele ja Tuhkatriinu keeras sõiduteele. Mind valdas paaniline soov saada see asi juba kaelast ära ja pääseda tagasi oma koju.

      „Kuulge,” tegin ma algust, „ma …”

      „Kas te jooksite minuga tassi teed?” McAdam astus oma auto juurde ja võttis tagaistmelt portfelli. Ma ei osanud midagi vastata. „Või on teie õelapsed ikka veel teie juures?” küsis ta, sulges autoukse ja naasis minu juurde.

      Uurisin ta nägu, suutmata otsustada, kas see kõlas siiralt või irooniliselt, ning taipasin järsku, kuidas meie kohtumise lähtekoht oli nüüd lausa pea peale pööratud. Olin ju mina tulnud paluma vabandust oma viisakusetu käitumise pärast naabrilt, kes minu teada oli kas alkohoolik või kerge arengupeetusega – aga selle asemel leidsin ennast hoopis olukorrast, kus mulle pakkus tassikest teed enesekindel hästiriietatud härrasmees, kelle silmis mu jalanõud olid „koledad” ja kelle lahke pakkumise taga võis aimata haletsust, sest ta pidas mind kindlasti üksilduse käes vaevlevaks fantasööriks, kes mõtleb endale külalisi välja, kuigi ta ainus päris sõber siin ilmas on merisiga.

      „Ei ole,” vastasin, eelistades kriisiolukorras napisõnaliseks jääda.

      „Joome siis teed?” McAdam vaatas mulle küsivalt otsa, enne kui lisas: „See oli tõesti kohutav õnnetus, lubage mul teha vähemalt midagi selle heastamiseks. Oo, tere, Sylvia!” hüüdis ta üle mu õla vaadates ja lehvitas kätt.

      Nägin pead keerates äsja kohatud naabrinaist. Ta seisis väravas kahe väikese taksikoeraga, kes ühe kaheharulise rihma otsas teekonna jätkamiseks kõigest jõust maad kraapisid.

      „Tere õhtust, Daniel,” vastas Sylvia ilma naeratuseta. „Nagu näha, leidis see noor naine su viimaks üles.”

      „Jah, tõepoolest. Aitäh, Sylvia. Te vist koputasite kõigepealt vale ukse peale, Ros?” küsis McAdam pilku minule pöörates. Avasin vastamiseks suu, kuid taksikoerte perenaine jõudis ette.

      „Võin sulle kinnitada, Daniel, et ta ei koputanud. Avastasin ta minu elutoa aknast sisse vahtimas,” kuulutas Sylvia kurjalt.

      „Teate, mis, ma jooksin hea meelega teed,” ütlesin vaikselt.

      „Tore,” muigas McAdam. „Head aega, Sylvia. Ja suur tänu sulle, et sa mu sõbrale õige maja kätte juhatasid.”

      „Suurima heameelega,” valetas Sylvia. „Aga sa teeksid meile kõigile heateo, kui katsuksid talle seletada, mille jaoks on olemas uksekellad ja koputid.”

      „Vabandust,” pomisesin McAdami kõrval maja poole astudes.

      Mees naeris. „Pole midagi. Ta ainult haugub, aga ei hammusta,” СКАЧАТЬ