Tagurpidi lugemine. Sari Varraku ajaviiteromaan. Jo Platt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastu ja jälle laskus meie vahele vaikus. „Peaksin nüüd minema,” ütlesin hetke pärast.

      Ta pakkus mulle viisakalt veel limonaadi ja mina keeldusin nagu viisakas inimene, kuigi olin üpris kindel, et oleksin nautinud teist klaasi rohkem kui esimest. McAdam ei teinud katset mu meelt muuta. „Nojah, ma peangi tegelikult veel paari kohta helistama,” ütles ta ohkega püsti tõustes. „Aga suur tänu, et te tulite mulle ütlema, Ros, et ma ei pea ennast enam nii kehvasti tundma selle, ee, selle õnnetu juhtumi pärast.” Tõusin ja järgnesin talle välisukse juurde. „Oli tõesti väga tore teiega kohtuda. Uuesti,” ütles ta mulle kätt sirutades.

      „Jah.” Surusin tal kätt ja kui ta mulle ukse avas, vahetasime hüvastijätuks veel kerge noogutuse ja naeratuse, enne kui ma majast välja astusin ja minema kõndisin ja selja taga luku kinnilangemise klõpsatust kuulsin.

      Keerasin Clarendoni tänavale ja sammusin kodu poole, vaatasin muiates oma mugavaid jalavarje ning otsustasin esimesel võimalusel kingapoodi minna.

      Kaheksas peatükk

      Asetasin suure valge tordikarbi kõrvalistmele, togisin seda veidi, et näha, mis juhtub äkilise pidurdamise korral, ning veendunud, et tordil on viiekümneprotsendiline võimalus hävinematult sihtkohta jõuda, käivitasin mootori ja alustasin pooletunnist sõitu oma vanemate juurde.

      Mu isa sai seitsmekümneseks ja otse loomulikult ta „ei tahtnud, et me sellest suurt numbrit teeksime”. „Ta soovib ainult seda, et sina, Celia, David ja poisid tuleksite nädalavahetusel meile,” oli ema mulle teatanud, „kui teil juhtub aega olema. Ära sa ainult hakka oma plaane muutma, kui sul peaks midagi muud ees olema.” See pani mind igatahes kulmu kergitama. Mu isa on isetu, mõnikord lausa hulluksajavalt isetu, aga poleks vaja siiski üle pingutada. Pealegi oli see mulle suureks kergenduseks, et ta oli otsustanud tähistada vaikselt ainult oma perega. Olin juba jõudnud karta kohtumist kõigi nende tädide, onude ja nõbudega, keda olin viimati näinud oma ärajäänud pulmas – kuidas nad nüüd tulevad ja avaldavad mulle kaastunnet.

      Keerasin keskpäeva paiku tuttavale umbtänavale ja kogesin jälle sooja, turvalist kojujõudmise tunnet nagu alati, kui vanemate maja eemalt paistma hakkas. Maja välisilme oli peaaegu samasugune nagu kolmteist aastat tagasi, kui ma siit Londonisse ülikooli läksin. Välisuks oli paar korda värvi vahetanud ja dekoratiivne kirsipuu juurdesõidutee lõpus oli pikemaks veninud, kuid muidu olid maja ja aed ikka needsamad, kuhu ma olin tulnud iga päev kümnendast eluaastast alates.

      Kuni ma auto juurdesõiduteele juhtisin ja seisma jätsin, olid mu vanemad tulnud maja ette mind tervitama ja Celia vehkis elutoa akna taga ägedalt mulle lehvitada. Nende ülevoolavad poolehoiuavaldused panid mu valusalt neelatama ja sõrmi pihku suruma, kuid ma otsustasin mitte nutta.

      „Tere, mu väikseke,” ütles isa mulle vastu astudes ja haaras mu oma embusse. „Nii tore sind näha ja,” ta astus sammu tagasi, et mind pilguga mõõta, „küll sa näed kena välja. Paistab, et oled jälle hakanud enda eest paremini hoolitsema.”

      „Jumala pärast, Ted,” ütles ema ja võttis mu üle nagu teatepulga, et mind omakorda kaisutada. „Kuidas sa ometi niisugust asja ütled!” Ta suudles mind põsele. „Tere, kullake. Sõit läks hästi?”

      „Ma ütlesin ainult, et ta näeb hea välja,” teatas isa haavunult. „Ta vahepeal peaaegu ei pesnud ennast ega vahetanud riideid ja nüüd ta on jälle nii kena. Ainult seda ma pidasingi silmas.”

      „Ära pabista, isa,” lohutasin mina. „Ma võtsin seda kui komplimenti. Kuidas mu uued kingad meeldivad?” Keerutasin jalga, et nad saaksid imetleda mu esinduslikke musti kontsakingi, mis ma olin ostnud endale mõni nädal tagasi.

      „Ilusad. Muuseas, su ema lööb mu maha, kui me temaga omavahele jääme,” itsitas isa.

      „Milleks nii kaua oodata?” arvas ema ja tegi pantomiimi, kuidas ta isa nuiaga materdab.

      „Mis te arvate,” ütlesin, märgates, et akna taga käib ikka veel kõva vehkimine, „kui läheks õige sisse? Millal Ce kohale jõudis?”

      „Alles poole tunni eest,” vastas isa. „Mine nüüd tuppa tere ütlema. Anna mulle oma võtmed, ma toon su koti sisse.”

      Õde ilmus uksele. „Kas keegi tuppa ka tuleb või hakkame maja ees pidu pidama?” naeris ta. „Tule juba, Ben ja Stephen ootavad sind kannatamatult.”

      Seda väidet ei saanud kuigi usutavaks pidada. Lapse mälu eripära arvestades pidi kaheksase Beni ja kuuese Stepheni jaoks nende tädi nimetamine manama esile kujutluspildi naisest, kes istub nurgas ja nutab või paremal päeval istub nurgas ja vahib klaasistunud pilgul tühjusse – mõlemal juhul toodi nad tädile korraks tere ütlema ja kupatati siis sama kärmelt teise tuppa. Seega oli Celia väide, et lapsed mind kannatamatult ootavad, küll hästi mõeldud, kuid ilmselt valelik, kui nad polnud just poistele lubanud, et ma toon neile kingituseks arvutimänge. Ilmselt paistis skepsis mu näost välja. „Nad tõesti ootavad sind!” naeris Celia.

      „Miks? Mida te neile lubasite?” küsisin mina.

      „Jumal hoidku, Ros, ära ole selline küünik. Nad lihtsalt rõõmustavad, et saavad jälle oma tädi näha.”

      Elutoas oli peaaegu terve põrand täis isa kallihinnalist Scalextrici mänguraudteed; Ben ja Stephen kükitasid aknaorvas pehmel istmel, juhtimispuldid käes. David istus ühel diivanitest, avatud The Times põlvedel. Ta tõstis minu sisenedes pilgu ja naeratas. „Tere, Ros! Ohhoo, kui kena sa välja näed!” Ta nihutas ennast diivani serva poole, kuid ei tõusnud püsti. „Ma kardan sellele Tedi kõrgtehnoloogilisele mänguasjale peale astuda. Mis St Albansis uudist? Kuidas elab Andrew? Poisid,” ütles ta poegade poole pöördudes, „tädi Ros tuli.”

      „Tere, tädi Ros,” ütles Ben naeratuse saatel. „Ma nii väga ootasin sind.” Kuulsin, kuidas Celia mu selja taga vaikselt oigas.

      „Tere, Ben,” ütlesin mina. „On alles võimas raudtee.”

      Nüüd kostis keelega laksutamise heli – see oli muidugi Celia, kes andis Stephenile märku, et tema ka midagi ütleks.

      „Tere, tädi Ros,” alustas poiss, samal ajal süvenenult punase Scalextrici veduri põhja uurides. „Mu nimi on Stephen Hawthorn. Ma elan Barnstaple’is. Mulle meeldib jalgpall ja …”

      „Stephen,” ütles David vaikselt. Stephen langetas lelu ja vaatas mulle otsa.

      Ta alustas uuesti: „Tere, tädi Ros. Mina, ma … Sa hakkad alati nutma, kui sa meie poole tuled, on ju?”

      „Stephen!” Celia naeris närviliselt. „Mis rumalusi sa räägid! Tädi Ros ei hakka alati …”

      „Kuule, Ce,” ma ei lasknud tal lauset lõpetada, „ei tohi Stepheni suhtes ülekohtune olla – ma tõepoolest kipun nutma, kui ma teil Devonis külas käin. Aga tead, mis, Stephen,” pöördusin naeratades poisi poole, „mul on nüüd juba palju parem ja ma ei hakka enam nii kergesti nutma kui varemalt.”

      „Mispärast mitte?” küsis Stephen.

      „Ära päri selliseid asju, Stephen,” vastas Celia karmilt. „Tädi Ros vajab nüüd tassikest teed.”

      „Mina tean, miks,” kuulutas Ben.

      „Ei tea sa midagi, Benedict,” nähvas Celia. „Ros, tule joome teed.” Ta võttis mul õlgade ümbert kinni.

      „Aga СКАЧАТЬ